Gerli pesa: Elu Ameerikas - New Mexico mured ja rõõmud

Kui vaikselt hakkab täis saama terve kuu New Mexicos, pean tunnistama, et aeg lendab siin, konkreetselt. Kuigi enamus H2B viisal olevaid inimesi ütleb, et mida kauem oled, seda kiiremini aeg läheb, tunnen ma tõesti, et ilmselt sõrmenips ja juba ongi oktoober ja kõik siin läbi ja üldse ei taha.

Tööl on endiselt vahva, kuigi "hooaeg" sõitis meile niimoodi sisse, et selleks ei olnud valmis ei serverid ega managerid ega köök. Esimesel kiirel vahetusel olid meil nii suured sektsioonid, et minul näiteks oli 12 lauda ja kuigi selle tõsisusest saavad aru ainult serverid, siis noh, PAANIKA oli. Lõpuks võtsid mu laudadest tellimusi nii managerid kui ka põhiboss, sest ma lihtsalt ei jõudnud mõnda lauda üldse. Ja ei olnud tegelikult ainult minus küsimus, aga ma siiralt ei jõudnud teisi isegi mitte vaadata, nii et ma ei tea, mis seal toimus. Tööpäev kestis 7.30-22.30, vahepeal sain tunnikese pausi ja magasin sekundiga, samme oli hea 23 tuhat, 16 kilomeetrit jooksmist mööda põrandat, vahva. Aga nagu ma eelmises blogis ka mainisin, mul pole selle vastu midagi, kui õhtul tseki pealt numbreid näen ja see kõik ära tasub. Lihtsalt, füüsiliselt on veidikene raske ja pärast kahte esimest kiiret päeva oli mu hüppeliigese diameeter jälle umbes Paksu Margareeta sarnane.

Ühel päeval tegin mina ka pulma, see küll algas negatiivselt, sest mind kutsuti kaks tundi varem tööle lihtsalt sellepärast, et teine tüdruk pidi ära minema ja kui ma kohale jõudsin, andis ta mulle pika nimekirja asjadest, mis on vaja ära teha ja olles olnud seal ainult kaks nädalat, polnud mul muidugi aimugi, kus neid asju leiab või millega üldse tegemist on. Küll aga sai minust pruudi isiklik assistent ja lõpuks pisardasin seal nii pruudi kui tema isa kui ka peigmehega, nii et lõpuks oli väga vahva üritus.

See kaar sõitis tuulega pikali ja lõhkus ära kõik dekoratsioonid ja klaaspudelid ja asjad, aga pruut oli jumala chill ega läinud üldse närvi, tõstsime tagasi püsti ja päästsime, mis päästa andis

Väike nali pruudiisaga siia vahele. Leidsin ta ühest ruumist selgelt midagi otsimas, küsisin, kas saan aidata. Ta vastas, et otsib midagi, mida ta leida ei taha. Ütlesin, et okeeeei... ja ta vastas: "Ma otsin oma eksnaist." HAHAHA.

Ma sõin neid browniesid ja maasikaid nii palju, et mu kõht valutas veel kolm päeva pärast

Kohalikus Ruidoso linnas, mis on meist umbes kümne minuti sõidu kaugusel, asub üks bowlingu koht, üks ainus, aga seal on esmaspäeviti happy hour ja kuna meil on esmaspäevad alati vabad, käisime seal lausa kolm esmaspäeva järjest. Esimest korda üksinda, siis koos Ashleni ja Trevoriga (kes abielluvad septembris ja kutsusid meid ka pulma) ja kolmandal korral koos Ashleni, Trevori, Frankie (kes on meie bartender, minu jaoks kindlasti üks sõpradest siin) ja tema kutt Johnniega.

Ühel vabal teisipäeval sõitsime Norbi ja Zeega Roswelli, mis on meist tunni aja kaugusel. Ahjaa, Zee jõudis ka vahepeal siia, me töötasime koos John's Islandil, ta tuli samal hooajal koos minuga ja alguses me olime väga suured sõbrad, aga jah, asjad läksid nagu nad läksid ja viimasel hooajal me nii lähedased enam polnud, aga sõbrad ikka. Roswell on tuntud kui tulnukate linn, kus kõik on tulnukate teemaline ja kus pea kõik elanikud usuvad tulnukatesse. Tulnud on see 1947.aasta sündmustest, kus väidetavalt kukkus linnas UFO alla. Külastasime tulnukate muuseumi, millest ma küll pisut ootasin rohkem, aga eks see teema ongi selline, et kes usub, see usub ja kes ei usu, seda on raske ringimõtlema panna. Seal linnas on isegi McDonald's ufo-laeva kujuline. Käisime ka Bottomless Lake pargis, mis oli vahelduseks väga mõnus vaikne koht ja kuigi mu jalg ei lase mul üldse veel mägedes ronida, siis minimaalselt ikka saime vaadete nimel turnitud ja minule väga meeldis.

Zee tellis veidi kana, siuke hunnik tuli lõpuks, et keegi ei jõudnud ära süüa

Ühel esmaspäeval toimus ka H2B viisarahva esimene pidu koos, et me kõik lõpuks tuttavaks saaks. Seal küll üllatuslikult olid kohal ka meie manager ja paar meie ameeriklasest töökaaslast, aga keegi ei osanud täpselt seletada, kuidas või miks, nii et mis seal ikka. Pidu oli vägev, alkohol voolas ojadena, mängisime piljardit, tantsisime, grillisime, jutustasime, mängisime beerpongi ja sõime. Nüüdseks, olnud kuu aega siin ja koos teiste "välismaalastega" umbes kolm nädalat koos, on vägagi välja kujunenud, kes mulle meeldivad ja kes mulle üldse ei meeldi. Ja kellega kindlasti draamat saama hakkab. Sellel aastal ongi ainult neli eurooplast, mina, Norbi ja Angi ja Vlad on Rumeeniast, ülejäänud on kõik Lõuna-Aafrika seltskond.

Zee

See must poiss on Winston, Lõuna-Aafrikast

Need kutid on Josh ja Dean, kes on paar ja kes on raudselt meie parimad sõbrad siin

See must poiss on Mike, ta töötab köögis ja elab meie maja allkorrusel, ka Lõuna-Aafrikast

Sellised on New Mexico kodukaunistamise pildid

Mina ja Norbi võitsime, viimase palliga, mille ma otse sops sisse panin

Meie seltskond see aasta

Vasakult Zee-Josh-mina-Norbi-Lee-Rene-Dean-Gina, istub Shannon

Kevin ja Moriah, nad mõlemad on meie managerid ja Kevin oli see, kellega ma tööintervjuu ka tegin

Vasakult Lee-Josh-mina-Norbi-Mike-Dean-Junior (elab ka meie majas), ees Gina

Meie maja poolik seltskond: Mina, Norbi, Angi (koos Junioriga paar) ja Aston (elab allkorrusel)

Leidsime siin ka ühe restorani, kus me nüüd paar korda käinud oleme, Farleys, kus on maailma parim brownie, nad panevad sinna peale hunniku jäätist ja vahukoort, mmm.. Ja maailma parimad mozzarella pulgad on ka seal. Üldiselt on siin New Mexicos väga raske välja sööma minna, sest roheline tšilli on neil mingi rahvuslik toit ja ausõna, nad panevad seda absoluutselt kõige sisse. Ja sarnaselt kaheksa aasta tagusele olukorrale, kus kõik mulle kinnitasid, et pärast aastat ma hakkan armastama maapähklivõid, väidetakse mulle nüüd, et ma hakkan seda tšillit armastama. Olgu mainitud, et maapähklivõid ei kannata ma siiani ja ei hakka ma ka seda tšillit kuidagi austama. Pigem jäävad pooled toidud söömata.

Ja lõpetame veel piltidega, mis kuskile vahele ei sobinud ja mille kohta pikka juttu pole:

Mu auto on nii pisike siin linnas, kõik mingid suured maasturid

Naljad peakoka moodi

Banketil töötamise rõõmud, alati saab ülejäänud magustoidud ja söögid koju kaasa

Siin pakutakse firma poolt süüa nii-öelda sööklas, aga kui sealne toit üldse ei maitse, siis tohib köögist ka küsida ja no meil ju terve alumine korrus kutte täis, kes töötavad köögis. Nii siis ühel päeval Thaegen tegi meile muna-peekonit ja pannkooke.

Ja ühel päeval tegin mina juusurisottot ja kana (appi, see airfryeri kana on niiiiiiiiiiiiiii hea)

Meie kaptenid, vasakult Josh - Dean - Winston - Rouxnet, kõik Lõuna-Aafrika väljalase

Täiesti tavaline siinkandis

Kaks hommikut alustasime Norbiga tööd 6.30. Saate aru? Mina ja juba tööl kell 6.30. Täiesti õudsed hommikud, õnneks olime koos ja õnneks saime kuuma kakaod ja maitsvat toitu, et me vastu peaks. Ja õnneks lõppesid need päevad juba kella kolme ajal, millele järgnes kena lõunauni.

Siuke töö oli meil, andsime golfimängijatele kohvi ja võikusid

Minu hommikusöök

Ühel õhtul Norbi viis mu sushit sööma, proovisime kohaliku restorani ära, kiitsime heaks

Esmaspäeva õhtul, pärast täiesti hullumeelset nädalat, otsustasime grupiga välja minna, aga kahjuks ööklubi ei arvanud meist midagi ja meid visati sealt lihtsalt välja, nii et läksime Hanseni majja edasi, jõime, mängisime piljardit ja veetsime rõõmsalt koos aega.

PS! Meil on siin majade järgi meid ära jagatud, meie maja on Dancing Stars, poistemaja on Hanseni maja, Zee ja kamraadide maja on Brentwoodi maja.

See Leedu agentuur, kes minu kruiisilaevale saatis ja ka Floridasse tööle tõi, on nüüd turul uue klubiga, ka Floridas. Ma alguses mõtlesin, et kandideerin ka, aga tundub, et ma ikkagi lähen tagasi oma vanasse klubisse, nii et sel korral siis nii.

Paar nädalat tagasi elasime üle korraliku ehmatuse, kui läksime tegema kohalikke lube ja tuli välja, et meie pikenduspaberid ei olnud süsteemis ja me lube teha ei saanudki. Kuna ma eelmine aasta alles elasin üle samasuguse ehmatuse ja siis üleöö koju lendasin, sest immigratsiooniamet mul seda teha soovitas, siis olin sel korral oluliselt rahulikum ja pommitasin kõiki neid, kes meid selle teemaga aidata said ja lõpuks saime ka ikkagi asjad korda ja uued load ka tehtud. Naljakas on see, et kui Floridas väljastatakse plastikkaart koheselt, siis New Mexicos saab alguses mingi tavalise paberi ja hiljem saadetakse load postiga. Politsei jaoks peaks siis see paberileht piisav olema. Hästi ei taha uskuda, aga noh, kui nii on, mis seal siis ikka.

Lubade tegemiseks käisime ARKis nii Ruidosos kui ka Roswellis kui ka lõpuks Alamogordos, kust me need ka kätte saime. Pärast tsillisime linnapeal niisama ringi, käisime Rossis ja Marshallsis shoppamas ja Pizza 9's söömas, kus oli niiiiii hea pizza, siuke paks ja külluslik nagu Pizzakioskis.

See pilt käib Texase kohta ja ausõna, nii seal see sõitmine välja nägigi, sada rida ja iga rida läks erinevasse linna

Ja mu Brigitta jõudis ka Eestisse, kus ta esimese öö magas minu majas ja nägi minu pisikesi ja ega see mu suurele koduigatsusele üldse hästi ei mõjunud, nähes pilte neist koos, aga heameel, et ta lõpuks koju jõudis, tema ju oli eelmine suvi USAs ja polnud oma pere näinud juba pikka aega.