Elu Ameerikas - New Mexico on nii äge!

Ma mõtlesin ja kirjutasin ja kustutasin pealkirja mitu korda, sest ma polnud kindel, kas ma tahan sinna kirjutada ilus või äge või õnnelikuks tegev. Vot just nii äge ongi New Mexico. Ütleme ausalt, et see pole selline osariik, kuhu läheks lihtsalt reisima või kust otsiks vaatamisväärsuseid. Just sellepärast ma tahtsingi suveks siia tulla ja neid kogemusi ise korjata. 

Üks ilusamaid kohti siiani, mida ma näinud ja kogenud olen, on White Sands National Park, mis asub meist pooleteise tunni kaugusel ja kujutab endast kõrbe valge liivaga. Tekkelood on erinevad, üks neist räägib, et tegemist oli kunagi suure rannaga/ookeani/järvega, mis kuivas ära ja sellepärast on liiv nõnda valge, teine aga väidab, et siin õhati pomm ja selle tulemusel sai kogu maapind valgeks. Ei tea, kumb on õige või mitte, aga fakt on see, et raketiväli on seal lähedal küll, nii et võib-olla siis ikkagi oli mingi pommivärk. Mis iganes see tekkepõhjus on, koht ise on imeilus. Ja oi, kui kuum. Päike paistab lagipähe, seal ei saja kunagi vihma (mingi vandenõuteooria justkui oleks, eksole) ja seal pole mitte ühtegi puud, mille alla varjuda. Ida-Timori kogemus tuli kohe meelde. Käisime seal töökaaslastega, kuigi seda on nii naljakas öelda, sest pigem me oleme ülimõnusad sõbrad kõik, mitte ainult töökaaslased. Tegime grilli ja chilli, jõime, mängisime, tantsisime, ronisime (mina küll kordades vähem kui teised, sest liivas kõndimine on mu jalale väga ebastabiilne) ja väga vahva päev sai veedetud. 

Tagareas vasakult: Frankie, Dean, mina, Norbi, Josh
All vasakult: Luis, Lee

Veidike annab aimu, kui kõrged need mäed tegelikult olid

Tagareas vasakult: Rene, Zee, Shannon, Dean, Rouxnet, Lee, Frankie, Norbi
Ees vasakult: Luis, Josh, Erika, mina

Josh ja Norbi

Mina ja mu Deanie-meenie

Ühel õhtul pärast tööd tegin Norbile üllatuse. Frankiel on oma hobune ja Norbil on olnud eluaegne unistus hobusega ratsutada. Ma plaanisin talle seda sünnipäevaks teha, aga ta jäi koroonasse ja kõik plaanid lendasid vastu taevast. Sel korral saime siis plaanid ka tehtud. Zee liitus ka meiega ja Norbi kuni viimase hetkeni ei teadnud, mis saama hakkab, käskisin tal ainult sportlikud riided selga panna ja sõitsime. Elamus oli väga äge ja mulle hullult meeldis ja mul Frankie lasi veidi kiiremini sõita ka, aga paraku pärast esimest galoppi oli selge, et mu hüppeliiges ei hoia mind üldse üleval, nii et edasi sõudsime tasakesi. 

Pärast sõitmist, mis läks täiega asja ette (Norbi enam ei karda hobuseid), läksime veel Farleysse sööma, sest olime lubanud Zeele, et näitame talle ka linna parima brownie kohta. 

Printsess valgete jalanõudega ratsutamas. Kusjuures, mul tuli kohe meelde, kuidas ma ise Mehhikos džunglis käisin - lumivalged tennised ja heleroosad püksid, hahaa. Tennised viskasingi ära pärast seda sõitmist. 

Selle asja nimi on fajitas, ma näiteks polnud elusees enne näinud sellist asja, aga siin megapopulaarne toit, tuuakse koos tacodega + kana/liha + paprika ja muu jama ja siis teed ise omale tacod nendest asjadest.

Teisipäeval käisime Deani, Joshi, Calvini ja tema neiuga (ma ei mäleta nime praegu) kinos, sest siinne kino tehti lahti ja see on ju ometi tähistamist väärt. Vaatasime õudukat Conjuring ja ma küll ei naudi õudukaid üldse, aga see polnud eriti õudne ja kuna pool filmi oli ülivaikselt rääkimine, siis ma ei kuulnud ka, nii et ma ei saanud poolest filmist üldse aru. Aga savi, kinos on ikka tore, see veel on selline kino, et kõik toolid on staaritoolid ja teisipäeviti on piletihind 5$ (4.1€). 

Tööl on meil endiselt vahva. Kuna suurem osa restoranist on olnud renoveerimise all, on memberite jaoks see megatore, et nüüd kõik lahti on ja nad käivad ikka palju. Lisaks on avatud pea kõik buffeed, mis tähendab ju söö palju jaksad ja maksa megavähe selle eest ning terrassist ma ei hakka üldse rääkima. Eile õhtul toimus seal selline karneval, memberid hakkasid ise laudu nihutama ja suuremaks tegema ja mul oli lõpuks 18 inimest seal koos + pooled lauad reserveeringuteks olid ju puudu, sest need olid omavoliliselt ära tõstetud ja no nii edasi. Õnneks mul olid supertoredad kliendid ja mul on siin juba tekkinud paar paari, kes armastavad mind ja keda mina armastan ja eile olid mul mu lemmikud, nii et jah, oli raske, aga oli tore. Minu tänane vahetus oli aga esimest korda basseini ääres ja ma pehmelt öeldes armastan seda vahetust. Töötasin 10.30-18.00, kõndisin 12000 sammu, teenisin pea 300$ ja sain päikest ja tuult (ja ka vihma paar korda) ning nägin isegi pulmi, mis õues toimusid. Pulmad on meil nüüd olnud iga nädalavahetus ja kuigi esialgu paistis, et minust saab banketiinimene, siis nüüdseks tundub, et ikkagi mitte ja ma pole kindel, kas ma kurvastan või mitte, aga vähemalt näen neid üritusi lähedalt pealt. 

Meie uus terrass, pooled lauad on lõkkega keskelt, megamõnusad

Meie uus spordibaar, kõige kiirem koht õhtuti, alati megatäis

Meie Zeega ühel hommikul kell 8

Hommikul 7.30 alustamise juures on kõige vahvam Pablo, kes alati süüa teeb

Pärast ühte pulma olid kõik küpsised pandud sööklasse meile söömiseks, oh mu jumal, kui palju ma neid ära sõin too päev

Järjekordne pühapäeva hommik Pablo kokkamise järel, vahvlid marjade ja vahukoorega

Ja nagu mulle ikka meeldib lõpetada, lõppu pildid kodust:

Kuna Lolal oli vahepeal pikalt periood, kus ta üldse minuga rääkida ei tahtnud, siis nüüd võtan vastu kõik ta kõned, olgu roolis või tööl ja räägin temaga natuke või võtan vastu ja ütlen, et ma helistan pärast, et ma tööl. Praegu ma igal juhul paistan talle meeldivat. 

Mu ilus Brigi lõikas oma juuksed ära, veidi ajas ju mulle ka isu peale :D

Tädi nunnud