Elu Ameerikas - uus kodu, uus töö, kõik on uus

Niisiis, kolmandal mail kella poole kolme ajal jõudsime me lõpuks Alto Lakes Country ja Golfclubi, kus meid ootas Paula, siinne human resource'i manager. Juba eelnevalt olime aru saanud, et ta on üks täiega lahe tädi ja teda kohates saime sellele ainult kinnitust. Ja kui ma veel ajast edasi hüppan, siis ausõna, ta on nii naljakas inimene ja ta kutsub meid kõiki kiddodeks, sest ta on 54 ja me kõik oleme tema lapsekesed. Klubis saime kiire jalutuskäigu, üleüldise ja siis tõi Paula meid meie uude elukohta, kus me esimesed poolteist nädalat olimegi Norbiga kahekesi. 

Maja on töökohast 2 miili, 3.6km ja täpselt neli minutit sõitu hommikuti, see osa meeldib mulle väga, loomulikult, rohkem aega magada. Meie aadress on 111 dancing star trail ja see on nii äge. Kahjuks meil pole postkasti, nii et kõik kirjad suunasime klubiaadressile ja sealt peaksime siis need ka kätte saama. Veidi naljakas on mingeid amazoni pakke tellida sinna, aga noh, pole minu probleem, et meil postkasti pole. Kuigi Norbi siin ükspäev juba mõtles, et Amazoni pakid ju pannakse tegelikult ukse taha, et äkki need ikka jõuaks meieni, nii et peab mingi odava asja tellima ja proovima. 

Ja meie maja on imeline! Ma ausalt olin eelmise aasta Mainest nii šokis siiamaani, et ma ei oodanud midagi, aga kui Paula ütles, et uus maja on bomb, siis vaikselt hakkasin uskuma, et läheb paremini kui varasem aasta ja ausõna, palju palju paremini läks. 

Kuna me jõudsime esimesena, anti meile kõige parem magamistuba ja hiljem tervele majale pilku peale visates jõudsime järeldusele, et me oleks sama toa valinud ka siis, kui me oleks saanud ise valida. Maja on kahekordne, aga eraldi sissepääsudega üleval ja all. All on kolm magamistuba ja viis kutti, pesemistuba pesumasina ja kuivatiga ning üleval on kaks magamistuba, meie ja veel üks paar + köök ja elutuba. Nii et mõlema korruse elanikud kasutavad mõlemat korrust sisuliselt. 

Oma toa muutsime kohe ülikoduseks, pildid, küünlad, "lemmikloomad," isegi käisime ostsime laua Norbi arvuti jaoks juurde. Tulukesed panime ka üles. Voodi on ülimugav, tuba on megakodune ja tegelikult kogu maja on. Väljaspoolt üldse ei ütleks, et ta nii hubane on seest. Eelmised omanikud lahkusid siit kiiruga ja jätsid maha pea kogu mööbli, kaasaarvatud köögitehnika + nõud, mis on meiesuguste jaoks super uudis, sest see on alati üks suur väljaminek kohe alguses, kõik need asjad osta, mida vaja on. Meil tegelikult peamised asjad olid isegi kaasas, nüüd seisavad kastis garderoobis. 

Esimesel õhtul läksime siis Walmarti, mis asub me kodust 20 minuti kaugusel, aga on suur, seega väärt minekut. Ostsime söögiasjad ja kuna me süüa teha ei viitsinud, käisime K-Bob nimelises restoranis hoopis söömas ja oma kohalejõudmist tähistamas. Teenindaja ajas kõik sassi, mida andis ajada, söögid, joogid, kõik ajas sassi, aga me ei viitsinud kaevata, jagasime siis asju omavahel.

Järgmisel päeval pidime kell 10 olema klubis, paberid allkirjastatud, covidi test tehtud ja valmis tegema litsentse serverina töötamiseks. John's Islandil meil ei nõutud midagi, võib-olla on New Mexico teema või lihtsalt selle klubi teema, ei tea. Igal juhul võtsid need asjad meil aega viis tundi ja ausõna, mu aju kärssas pärast seda, ma ei suutnud mitte ühtegi sõna öelda ega midagi mõelda, surnud. Saime kätte ka töökostüümid, tegelikult ainult pluusid + nimesildid, sest püksid ja jalanõud peavad kõigil enda omad olema.

Väljas oli 47F ehk 8 kraadi, prrrr

Vahepeal Paula tõi meile süüa ka

Õhtul tegime kodus õhtusöögi ja nautisime kahekesi olemist keset metsa. Ümberringi elavad kitsed, karud, hobused, pesukarud ja muud armsad olevused. Ja kui vaikseks ja mõnusaks siin läheb pimedas.

Kusjuures, siin on igas toas eraldi telekas + elutoas veel üks. Muidu on väga mugav ja tore kõik, aga need ei ole mitte ükski smartTV ja meil jäi Big Bang Theory sarja vaatamine pooleli Floridas ja meil on enda telekas kaasas, mis on smart, nii et nüüd mõlgutame siin mõtteid, kuidas enda oma ikkagi kasutada saaks, sest toas otseselt ruumi selleks küll ei ole, meie toas olev telekas on seina peale kinnitatud eraldi kuidagi. Ma ei jaga neid asju väga. 

Teisel päeval läksime siis asju ajama, kuna enne covidi testi tulemust meid tööle ei lastud. Käisime vaadet otsimas, et saaks teha ühe pildi meist siinse loodusega, käisime telefonipoes, et Norbi saaks uue telefoni + kohaliku telefoninumbri, mille tegemist ta kaks aastat on vältinud, käisime autot pesemas, Walmartis uuesti (eelmainitud lauda ostmas) ning sain endale ka terve hunniku lilli, lihtsalt niisama.

Õhtuks olime kättesaanud ka negatiivsed covidi testitulemused ja neljapäeval kella kahest oodati meid klubisse tööle, kus me esimesed kaks tundi veetsime kapten Venessaga, kes tutvustas meile menüüd ja arvutisüsteemi. Mainin kohe ära, et ka kaks nädalat hiljem ütlen, et see süsteem on maailma kõige jaburam ja minu meelest võiks John's Islandil olnud POS süsteem olla kohustuslik terves riigis. Menüüga iseenesest oli lihtne, sest see ei muutu ja kui esimesel hetkel oligi kõike liiga palju, siis sai enamik asju selgeks pärast kahte päeva juba. 

Selline on meie klubi terrassivaade, kui selle ehitus valmis saab

Ja selles saalis töötame praegu, kuivõrd see on ainus, mis on lahti

Esimese õhtu töötasime Venessaga koos, nägime mõningaid membereid ja õppisime süsteeme ja klubi loogikat, kus mis asub ja tutvusime inimestega. Ma olin nii õhinas ja sillas, sest ma ausõna ei uskunud, et mingi koht saab olla veel ägedam kui John's Island alguses oli. 

Teisel päeval juba visati meid omapäi tööle, sest neil polnud rohkem aega meid õpetada. Anti nelja lauaga sektsioon ja öeldi, et lõbutsege. Seda nelja laua mugavust saime nautida vaid päeva, järgmisel päeval juba oli 6 ja nüüd on täiesti tavapärane, et on 7-8. Väga hea jooksmine, ütlen kohe ära, kõik tööpäevad on sammudearv olnu 14-20 tuhat. 

Klubi ise on imeilusas kohas, mäed ümberringi, väike järvekene kohe kõrval. Jah, ei ole päris Florida ookean, aga on teistmoodi ilus. Managerid, serverid, kokad - kõik on super! Ma ei hakka siin roosat mulli looma ja ütlema, et kõik mulle meeldivad, aga enamus meeldivad. Töö ise on samuti läinud juba üsna lepase reega ja kuna esimene nädal oli kohe kiire + pühapäeval oli veel ka emadepäev, saime kannuga külma vee kaela ja õppisime palju kiiremini kui oleks pidanud või tahtnud. Nädala lõpus tuli meie food and beverage manager minult küsima, kas me oleme okei, et ta tunneb ennast nii halvasti, et me nii lühikese treeningu saime. 

Palju asju on muidugi teistmoodi - esiteks ei ole siin foodrunnerit, kes toob toidu välja, on hoopis EXPO, kes on segu John's Islandi sous-chefist ja foodrunnerist ehk ta sisuliselt vastutab, et iga kandik tuleks õigesti välja ja toob selle laua kõrvale, aga serveerima peab ALATI server. Ja kui serveril pole aega, siis toit seisabki laua kõrval ja vahepeal seisab ikka uskumatult kaua, mis minu jaoks on väga arusaamatu. Teiseks, serverid korjavad peale enda salatid (aga ainult salatid, mitte kõik eelroad) ja supid + hiljem magustoidud. Jumal, kui palju kordi mu toidud lihtsalt seisavad seal köögis, sest mul ei ole meeles, et need peale võtta sealt. Kolmandaks, üldiselt võetakse tellimused laua kõrval olles ipadiga, aga ma ei suuda sellega sõbraks saada, nii et mina võtan alati paberi peale ja siis lähen kuskile nurka seisma oma ipadiga ja panen kõik tellimuse sisse. Ahjaa, siin puudub selline süsteem, et eelroog ja pearoog, mis iganes ma sisse panen, kõik tuleb välja korraga, seega ma panen kõige pealt eelroad ja kui nad on söömise lõpetanud, saadan järgmise pileti kööki oma pearoogadega. 

Ma ei hakka üldse mainima kogu selle süsteemi lonkamist, sest see on ulme, aga küll me vaikselt harjume. 

Teistmoodi süsteem on siin ka maksmisega, nad küll maksavad oma membernumberiga nagu Floridaski, aga neil on automaatselt arvestatud 18% jootraha, millele nad saavad lisaks jätta veel ja meie siis paneme süsteemi nagu nad oleks kaardiga maksnud. Keeruline seletada, USAs on teistmoodi see maksmine, kui Euroopas, jätad jootraha nagu pärast kaardi läbitõmbamist alles. Ja nad on väga avatud lisaks jätma, näiteks laupäeva õhtul teenisin ma üksinda 340$ (280€) jootraha endale. Okei, see oli rekord ja ma jooksin nagu segane, aga ausõna, mul pole midagi selle jooksmise vastu, kui mulle lõpuks selline tsekk vastu vaatab. 

Palka makstakse kord kahe nädala jooksul, see on ka teistmoodi, ja me pole ühtegi palgatsekki veel saanud, nii et tuleb üllatus, kuidas see New Mexico maksusüsteem on ja kui palju maksud palgast ära söövad. 

Esmaspäeviti on klubi kinni, väljaarvatud pühade ajal, seega 99% ajast on see meie vaba päev ja esimesel nädalal saime kohe esmaspäeva ja teisipäeva järjest, nii et Norbi tahtis väga Phoenixisse minna, mida me ka tegime. Sinnasõit võttis aega 7-8 tundi, nii et jah.. väga normaalne. 

Ärkasime esmaspäeva hommikul kell 6 ja seitsmest olime juba teel. Norbi sõitis üksinda terve tee, ulme, sest see tee on lihtsalt otse ja temperatuur tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja ühel hetkel ei aita enam autos olev konditsioneer ka mitte kedagi. Kohalejõudes keerasime kella veel tunni tagasi ning avastasime, et ma küll broneerisin megaägeda basseiniga hotelli, aga unustasin ujumisriided koju, nii et kiire Walmarti shopping ja läksime hotelli. 

Kell kuus hommikul maja ees

Enne...

...pärast 

Hotellis esimese asjana läksime sööma, sest taipasime, et polnud peale hommikul kell seitse söödud krõbinate rohkem midagi hamba alla saanudki. Õnneks asus hotell ülikooli linnaku alal ehk seal oli ülikool pluss hotell pluss restoran pluss baar pluss veel hunnik asju, megalahe. Restoranis valisime-tellisime vist rekordkiirusel, isegi teenindaja hakkas naerma, et näha on, et me oleme näljased. Ja kui kõhud täis, panime ujumisriided selga ja veetsime järgmised kaks tundi basseinimõnusid nautides.

Pärast panime kuivad riided selga ja läksime Phoenixi peale kolama, esimese asjana sõitsime Scottsdale'i vanalinna, mida meile soovitati ja mis tegelikult oli ka väga nummi, aga ma kuidagi ootasin hoopis teistsugust "suurlinna" elamust. Vist olen liiga palju käinud ja näinud, et raske on jalust nõrgaks võtta. Norbi see-vastu nautis iga ruutmeetrit ja ütles, et armastab seda linna sitaks. 

Tulnukad on siinkandis ilge teema

Ja Phoenixis muidugi on teemaks kaktused

Järgmiseks läksime Phoenixi enda kesklinna ringi vaatama, nägime päikeseloojangut mägede vahele ja olid kenad suured-kõrged majad, aga jällegi, minus ei mingeid erilisi emotsioone ja Norbis kõik positiivsed emotsioonid. Otsustasime minna sushirestorani sööma ja sattusime mingisse eriti armsasse kohta, kus oli happy hour ehk söögid olid pea poole soodsamad ja nii maksime me lõpuks kahe veini ja hunniku sushi eest ainult 30$ (25€). 

PS! Me tellisime kaks erinevat valget veini, ühe rieslingu ja teise sauvignon blanci ja server ajas need segamini ja me saime kohe aru, et meil valed veinid, hullud eksperdid ikka juba.

Õhtuks siis tagasi hotelli ja vaatasime veel telekast Shutter Islandi kuniks magama jäime. Kuna kella keerasime ka tunni tagasi, siis elasime ikka New Mexico aja järgi ja juba enne 23 oli uni peal. 

Teise päeva hommikut alustasime äratuskellaga, sest muidu võiks me jäädagi voodisse magama. Käisime jälle oma restoranis hommikust söömas ning võitsime siis suuna linna poole.

Esimeseks peatuskohaks sai Jaapani aed keset Phoenixit, mille Norbi oli välja vaadanud meile ja mis oli nii ilus. Väljas oli 102 kraadi, mis on 39 kraadi, aga ei olnud üldse selline nagu Florida kuumus, et higistad ja rõve on olla, vaid just megamõnus soe ja päike ja ilus. Aed ei olnud väga suur, umbes tunnikese hõljusime seal ringi, aga seal oli megavaikne, vesi sulises ja linnud laulsid ja inimesed jalutasid, keegi polnud pahas tujus ja keegi ei karjunud, isegi lapsed olid väga kultuursed. Võimalik, et üks põhjustest oli ka see, et sinna pidi lunastama 10$-lise pileti ja see hoidis need ebameeldivad rahvamassid eemale. 

Järgmiseks läksime South Mountain Park & Reservi, sest olin googeldanud, et seal näeb neid õigeid Arizonase kaktuseid ja see oli Norbi üks suurim unistus, näha kaktust. Mitte niisama ümmargusi, vaid ikka neid kolme otsaga ülevalt ja suuri. Pargis ei pidanud me pettuma, kaktuseid jagus paremale ja vasakule ja need on tõesti üüratud, väga äge kogemus. 

Ja lõpetuseks siis käisime veel Cheesecake Factorys söömas ja hakkasime koju sõitma. Auto näitas 106F (41 kraadi) ja kaheksa tundi hiljem kodus 46F (8 kraadi). Hea muutus. Ütleme nii, et paar esimest päeva ikka väga igatsesin Phoenixi kuumust, ma ikka palju rohkem soojema kliima inimene. 

Ma neid söögipilte panen nüüd ainult Liisi jaoks, et ta näeks, mis teda ees ootab

Lihtsalt terve tee otse

Nii, et kui siis kuidagi see esimene roadtrip kokku võtta, siis oli vahva minna ja näha, aga mina tagasi ei kipuks ja Norbi on täiesti vastupidine, kes ütleb, et Phoenix on üks mega äge linn ja tema tahaks iga kell tagasi. Kellele mis, eksole.