Ja jälle tagasi Ameerikas

Seekordne reis USAsse läks kuidagi eriti lihtsalt ja rahulikult. Tallinnas jõudsin lennujaama 5.30 hommikul, sest kuigi mina kinnitasin, et ma võin kuueks ka minna (boarding 6-6.15), arvas isa, et pole mõtet õnnega mängida, hommikul on neid lende terve hunnik. Me vist unustasime ära fakti, et laupäeval pole mingeid lende, ükski normaalne inimene ei ärka laupäeval enne kümmet. Lennujaamas tulid mul meelde kõik asjad, mis koju jäid, nii et sain ennast korralikult kiruda, aga kui turvakontrollis käsiti kotist hakata kogu elektroonikat välja kiskuma (ainult ja ainult Tallinnas kästakse seda alati teha), oli mu ahastus selle üle suurem, sest kogu mu kotike oli kokku pakitud nagu Tetris.

Ahjaaa, suure kohvri ma viisin juba eelmisel õhtul ära, et hommikul aega võita ja halva uudisena öeldi mulle, et enam ei ole early birdi lauda, kuhu seda kohvrit anda, vaid tuleb anda sama firma check-ini ja nii ma sain seal eelmisel päeval lausa kaks korda käia.

Veel üks halb üllatus, mida ma kunagi varem pole märganud, sest mul pole kunagi seda vaja olnud, on fakt, et Euroopa lennujaamades ei ole veekraane. Üleüldse taheti Tallinnas mu tühi joogipudel ka ära võtta. Ameerikas on igal pool need kraanid. Mis seal ikka, kulutasin paar Taani krooni siia sinna ja jook see ostetud saigi.

Tallinn-Kopenhaageni lennul nautisin ilusat ilma, lugesin raamatut ja kuulasin muusikat ning Kopenhaagenis oli mul kolm tundi aega, millest ühe kulutasin Love Islandi vaatamiseks, teise ühest väravast teise jõudmiseks ja viimase tunni kulutasin tolliküsitlusele. Nimelt enne USA lennu koridori saamist on veel üks küsitlus, kus tuled, kellega, miks, kauaks, mis viisaga ja kas pakkisid kohvri ise.

Ja nii vaikselt oligi aeg lennukisse minna, kus ma istusin 51ses reas, mu selja taga oli suur tühjus, nii inimestest kui ka üldse toolidest, seega sain oma istme alla lasta ja lebosse ära tõmmata. Lennukis vaatasin ära kaks filmi - Fighting with mu Family ja Second act. Mõlemad filmid olid USAs kinos ja võeti nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud reageeridagi. Oli tore neid nüüd filmide listis näha. Esimese filmi ajal valasin räigelt pisaraid, see oli nii ilus ja raske ja armas ka samas ja valus ka, emotsionaalselt. Teine film oli tüüpiline Ameerika, palju valesid, palju vedamist ja lõpuks kõige väljatulemist.

Süüa anti kaks korda ja minu poolt plaksutus inimesele, kes tuli selle peale, et võiks Brie ja Camberti juustu lennukis anda, koos näkileivaga, njomnjom. Mõne aja magasin ka ja kuidagi oligi märkamatult lennuaeg mööda läinud. Kusjuures, kirjas oli, et lendame 8.5 tundi, aga lendasime 7.5, seega ma polnudki segi, kui ma ütlesin Kirsikale, et mis ajast USAsse üheksa tundi lennatakse, et alati on kaheksa olnud. Mu kõrval istus sel korral üks Leedu tüdruk, kes läks esimest korda elus USAsse, raamatuid müüma ja ta oli nii süütuke ja armas, küsis, kas Walmart on äge koht ja kas Starbucksis on parim kohvi. 

Maandudes panin siis jooksuga tolli, kus sel korral avastasin, et ees on ootamas neli erinevat järjekorda ja ma sain bossikesena minna sinna, kus polnud pea ühtegi inimest, sest ma olin ESTAga ja seda mitte esimest korda. Sain esmase check-ini ära teha arvutiga, see printis mulle välja pileti, mille alusel saadeti mind järgmisse järjekorda (kui pilet oli puhas, oli üks järjekord, kui piletile tuli peale X, oli teine järjekord) ning isegi seal läks ootamatult ruttu. Mind küsitles suht noor kutt, küsis, kauaks ma tulin, kuhu lähen, mida tegema hakkan, küsis, kas John's Islandil teenib nii hästi, et ei pea suvel töötama ja saab rahus reisida ning lõõpis seal niisama ja lasi mu riiki. Poole tunniga oli kogu see pull tehtud. 

Edasi läksin oma kohvrit ootama, mis tuli ei rohkem ega vähem kui tund aega. Ja siis pidin ma saama värava juures kokku mulle järgitulnud turvamehega, aga kuna mu kohver oli katki mis katki, pidin esimesena seadma oma sammud hoopis SASi teeninduslauda ja selle ära fikseerima ning siis kõndisin tagasi, kus Alex mind juba ootas. Kuna ma väga pole rääkinud, miks ma üldse seekord tagasi tulin, siis nüüd on selleks aeg. Nimelt hoian ma suvel kaks kuud Pennsylvanias ühte imearmsat nelja-aastast tüdrukut, perekonna juures, kelle jaoks raha lugemine pole otseselt vajalik ning kelle maja on ilmselt suurim, kus ma kunagi elanud olen. Isegi praegu, kolm päeva hiljem, eksin ma siin pidevalt ära. Ja selle perega tutvusin ma tegelikult juba Floridas.

Igal juhul on siis Alex ka selle pere heaks töötav inimene, kes mulle järgi saadeti ja tuli välja, et väga põnev inimene isegi, reisinud Aasias ja Euroopas ning teadis maailmast rohkem kui keskmine tema vanune ameeriklane. Kui kohale jõudsime, ootas perekond mind juba basseini ääres ning üllatusena ka pere minuvanune tütar, kelle "toa" ma tegelikult üle võtsin. Ta ei ela juba ammu enam siin, aga asjad olid ikka toas ja nüüd vanemad naersidki, et lõpuks ometi peab ta kõik ära koristama. 

kraami kaasa, Lotte nukk oli veel ka

Esimesel õhtul jäime mu hoolealusega kohe üksinda, sest vanemad läksid naabrite lõpetamise peole ja eks see omamoodi raske oli, olin parjalt väsinud ja lõpuks kella üheksa paiku vajusingi diivanil jumala ära. Otseselt ei ole mingit ajavahe probleemi, aga sujuvalt on tekkinud olukord, kus ma kell 22 õhtul juba tudun ning ärkan üheksa ajal üles. Hea laiskloom. 

Pühapäeval sain loa autoga ringisõitma minna, seega võtsin aga garaažist Porsche, Mercedese ja trucki vahelt Jeepi ja läksin linna peale laiama. See muidugi on täielik vale, sest mul pole isegi aimu, kus suunas linn on ja nii otsisin ma kõigest vajalikud poed, kust teadsin, et saan oma asjad, mida ma kaasa ei võtnud. 

Pühapäeva õhtupooliku veetsime jälle väikese preiliga kuniks ta magama panin. Mu graafik temaga ongi suhteliselt selline, et pärast lõunat korjan ta kuskilt kokku ning veedan aega kuni kella kaheksani, kui ta voodisse läheb. Lihtne ja loogiline. 

Lisaks on siin majas ka veel koer, üleni armastust täis Ginger, kes veedaks iga oma vaba hetke ükskõik kellega, peaasi, et saaks lakkuda ja mängida ja möllata. Nagu ühele kutsikale kohane.

Täna hommikul käisime pereemaga koos toidupoes, sest ta tahtis, et ma tuleks ja ostaks kõik asjad, mida ma tahan. 

Siinkohal on paslik öelda, et mu "tuba" on tegelikult maja ainus teisel korrusel asuv korter koos elutoa, köögi ja magamistoa ning vannitoaga. Ehk mul on ka oma külmkapp ja mikrokas ning täna osteti mulle ka röster, et ma saaks oma sulajuustuga bageleid siin teha, mitte ei peaks alla kööki minema. Vabadus to the maxxx! 

Ühesõnaga, poes siis sain ma valida ükskõik mida ja me olime sellises poes, kus ma pole kunagi käinud (sest seda ei ole väga mujal osariikides kui siin) ning see oli nii suur ja nii hea, seal müüdi isegi tuna poke bowli, mis mu lemmiktoit John's Islandil oli. Seal reaalselt müüdi kõike ja ma olin nagu laps kommipoes, vasakult ja paremalt krahmasin asju kokku ja kui ma olin terve käru mingit jama täis laadinud, küsis pereema, kas ma kindel, et sellest jagub. Ma ütlesin, et sellest jagub ilmselt kuni mu äraminekuni, haha. Lõpuks ostsime veel võikud ka, küsisin, kas see süsteem nagu Subway restoranis ja pereema hakkas naerma ja ütles, et see ikka palju parem kui Subway. Oli ka, kusjuures. 

Koju tagasitulles pakkisime kõik asjad lahti, kell üks läksime koos väikesele tüdrukule järgi, ta tsillis ühes countryclubis (sarnane sellele, kus ma Floridas töötan) ning tõime ta koju. Kella kaheks viisime ta järgmisse kohta, jätsime ta sinna, tulime koju ning siis teoorias oleks pidanud ma talle kell kolm järgi minema, aga kuna see siuke klass, kus õpetaja tahab pärast vanematega asja arutada, leppisime kokku, et sinna järele minema hakkab talle pereema ise. Õhtupooliku veetsime jälle koos, vanemad läksid kinno Elton Johni filmi vaatama, minu soovituse peale ja jäid täiega rahule. 

Me pliksiga tegime kodus patse (ta ei lase kunagi kellelgi oma juukseid puutuda, te võite ettekujutada, mis sigrimigri ta peas on), ta ise palus, ehitasime hunnikus mingeid asju ja mängisime siis üle poole tunni vannis, pärast mida ta palus, et ma teeksin talle uue patsi pähe. Tegin lahkelt. Ma tegelt tegin üldse oma elu esimese kalasaba patsi, nii et kvaliteet ei kannata veel kriitikat. Kella kaheksaks saatsin ta jälle magama ning tegin endale õhtusöögi ja kui vanemad koju tulid, vaatasime veel koos 90 days finance saadet, naersime nende inimeste üle ja oligi aeg oma "tuppa" tulla. 

Täna õhtul oli naljakas olikord, kus preili teatas, et ta läheb vetsu ja ma ütlesin, et anna minna ja ta keeras seejärel täiesti suvasuunas ja ma küsisin, et kus lähed? Vastas, et vetsu ja kui ma talle järgi läksin, selguski, et majas on veel üks WC, mida ma näinud ei olnud. Ma eksin reaalselt kogu aeg ära, pean mõtlema, et nonii, kummas suunas see oli või kummas suunas too ning minu enda toast preili tuppa on ilma naljata 3km. Ütleme nii, et maja on umbes selline nagu ma Simsis endale alati ehitasin. Põnev, põnev.. 

Mina ja mu juuksur