Kolm nädalat Eestis

Kolm nädalat möödus Eestis nii kiiresti, et alles ma maandusin, kui juba jälle tõusid lennukirattad taeva poole. Seda oli näha ka faktist, et ma oma arvutit mitte kordagi isegi mitte sisse ei lülitanud. Okei, ma ei teadnud kodu WiFi parooli ja ma ei viitsinud seda otsima ka minna ja nii see arvuti jäi. 

Kuna kronoloogilises järjekorras asjade üles loetlemine läheks ülemõistuse raskeks, teen märksõnade abil, sest ometigi tahaks ju neid tuhandeid pilte endale mälestuseks ka. 

Ahjaa, kiirelt mainin ka selle ära, et Ameerikast kojutulles jõudsin ma Stockholmi lõpuks kolm tundi hiljem, mis garanteeris selle, et Tallinna lend oli ammu juba ära läinud. Säilitasin rahu, küsisin siit ja sealt abi ja jõudsin lõpuks mingisuguse Aviationi firma lauda, mis on ühine firma üheksale lennufirmale, kes siis aitab uut lendu otsida, just nende üheksa lennufirmade seast. Eestlase jaoks väga mugav, sest kõik need firmad lendasid Tallinnasse ka ja nii sain ma uue lennu kolme tunni pärast, AirBalticuga. Kahjuks küll pidin ma lennujaamast täiesti välja minema ja uuesti tegema kõik check-inid, kohvrikaalumised ja ajuragistamised, kuidas need ülekilod lennukisse saada, aga lõpp hea, kõik hea ja pool kümme õhtul maandusin kodus, kus ma sain veel lolli mängida kella üheni öösel, et siis uinuda ja kell neli hommikul ärgata ja kell kuus hommikul empsile sünnipäevaks pannkooke küpsetada. See oli nii uskumatu, et mu isa, kes tundis pannkoogi lõhna, ütles emale, et naabrinaine vist teeb pannkooke. See ei tulnud neile pähegi, et see võiks olla mina allkorrusel, kes seda teeb. 

Meie väravas oli veel ka teinegi seltskond rahvast, kes oma lendu ootasid. Nende oma läks lõpuks kell 21 (16.20 asemel) ja meie oma 00.15 (21.00 asemel).

Kui ema mu hunnikut nägi, ütles, et sellega küll AirBaltic mind peale ei lase

Stockholmi jõudes oli kõik nii hall, ilm oli hall, inimesed hallid, tuju oli hall

Jõudsin pool kümme ja väljas oli ikka veel valge

Ja teise öö uni

*Annabeebi ja Kelly - kui paar eelmist kojutulemist olid minu jaoks veidi kurvad ja äraminekud veidi probleemide eest põgenemised, siis sel korral olin ma lootusrikas, sest pärast kõiki neid aastaid lahus, viis tee mind ja Kellyt jälle kokku. Ja mitte enam lihtsalt mind ja Kellyt, vaid ka mini-Kellyt, preili Annat. Kui maailmas on midagi veel iseenesestmõistetavat kui seened pärast vihma, siis on see minu suhe lastega ja nii klappisime me Annaga esimesest hetkest ja jäime teineteisele naeratades otsa vaatama viimase koosveedetud sekundini. Ja noh, Kelly.. ei suutnud meid lahutada ega muuta ka kolm aastat eraldi ning ma ei saaks olla rohkem õnnelik kõikide nende vestluste, analüüsimiste ja jagatud naerude üle. 

*Brigitta - minu lemmikinimene Ameerikast. Kuna ta oma lennust maha jäi (hingesugulased ikka, mõlemad jäime maha), ei õnnestunud meil megapikalt üldse kokku saada. Eestimaa ju nii suur. Nali. Kui me lõpuks nägime, oli rõõm nii suur, nii suur. Ja kui ta nädal hiljem tuli lausa kaheks ööks minu juurde, olin ma paradiisis. Esimesel õhtul jõime koos mu vanematega terrassi peal ja naised hävitasid ära kolm pudelit veini nagu naksti. Mina ei tea, kuidas ma eelmine suvi suutsin terve suve ilma alkoholita olla, Eesti joogid on niiiii head. Lõpuks viisin ta aga lennuki peale, et ta saaks Brüsselisse minna tsillima ja siis oli küll klomp kurgus, et kuidas me nüüd järgmised kaks kuud ei näe. Ma ei tea, mis pagana mõju tal on minu üle, aga ma nii tahaks temaga iga päev koos olla. 

*Emps - üks inimene, kes alati minu kodusolekut 100% ära kasutab, on emps. Siis on tal keegi, kellega käia kinos ja kontserditel ning seda me ka tegime. Käisime Käsmu kaunitel kontserditel, koos Aega, Karl Madis 60 oli ürituse nimeks. Kontsert ise oli täiega mõnus, väljas oli sitaks külm ning sain süüa festivali toitu (see on friikartul), njom. Lisaks käisime me T1 Mallis Cinamonis kinos ja vaatasime esimesena filmi Richardi hüvastijätt, mis rääkis õpetajast, kes saab teada, et tal on vähk ja kuidas ta siis elama hakkab pärast seda. Johnny Depp mängis peaosa, juba sellepärast oli see lootustandev. Lõpp küll oli üsna arusaamatu, aga kogu film pigem positiivne. Teiseks filmiks käisime vaatamas “Päike on ka täht,” mis oli totaalne ninnu-nännu lugu ja rääkis USAsse jäämisest ja viisa saamisest, seega minu jaoks üsna kodune teema. Mulle meeldis, et see polnud tüüpiline ameerikalik film, et lõpuks on kõik hästi ja keda huvitavad seadused ja filmis on kõik võimalik, vaid ikkagi läksid asjad nii nagu nad ka päriselus oleksid sellises olukorras läinud. 

*Empsi 50 - vot see oli tegelikult lõpuks ainus põhjus, miks ma üldse mais koju tulin ja miks ma tulin oluliselt varem kui mul tegelikult piletid ostetud olid. Emps hakkas mu südametunnistusega juba eelmisel suvel mängima, et noh, pinget pole, aga ema saab 50 ainult üks kord elus. Ja kui me siis isaga veel oma kingituse välja mõtlesime ja plaani paika panime, polnud muud variantigi. Nagu enamik mu sõpru teavad, on mul isa poolt lapsepõlvetrauma, sest kui teised lapsed laulsid “helista mulle mobiilile,” siis mina laulsin “jalgpall on parem kui seks” ja “tantsin sinuga taevas” (kusjuures, praegu, kui ma seda kirjutan, mängib see sama laul mul telefonis), sest minul mängis kodus, tööl ja puhkehetkel ainult Smilers. Ja tegelikult on mul ema poolt ka üks kõva mõjutus, mille tõttu käisin ma kõikidel Noorkuu sügise ja jõulukontsertidel, kevadesinemistel ja suvetuuridel ning olin Rein Kahrosse armunud enne, kui ma üldse teadsin, mida armumine tähendab. Seega, pole vist raske arvata, mis me empsile kinkisime - Noorkuu bändi esinemise. Ja kuna minu hirm, et see tuleb kuskilt täiesti valest kohast välja, oli nii suur, ei rääkinud me sellest mitte kellelegi teisele, kui oli vaja. Üllatus õnnestus 200% ja vot just selle emotsiooni nimel me vaeva nägimegi. 

Geelika tegi poole peo pealt mulle patsi pähe, sest mul oli niiiiiiii palav

Vahetu hetk, kui emps teada sai, et Noorkuu tuleb

Pärast 300 pilti Lolast ja minust, on üks pilt Lolast ja tema päris emmest kah

Ma ei jõua ära oodata, et näha, kui ilus laps sünnib kahel nii ilusal inimesel

Ps! Pidu oli üldse väga väga äge, aga selle õhtujuhiga ei ole ükski pidu kehva, nii et oli eos head asja oodata. 

*Geelika ja Silver - nemad olid põhjuseks eelmisel suvel, miks ma Eestisse tulin, lihtsal põhjusel, et nad otsustasid abielluda. Sel korral üllatasid nad uudisega, et ootavad oma perre kolmandat liiget, kes peaks sündima novembris, samal ajal mu vennalapsega, seega kaks beebit korraga suguvõssa ja see on küll ainult tore uudis! Käisime kolmekesi vanalinnas jalutamas ja Kompressoris söömas, juustupalle ja pannkooke. Tellisin pannkoogid jäätise-kohupiima ja maasikatega ja küsisin, kas saaks natuke šokolaadikastet ka peale panna ja mulle vastati “jah. Lisand on 1.35€.” Need on need hetked, kus ma üldse ei hakka ennast traumatiseerima, vaid mõtlen kainelt, et see on Eesti ja Eestis käivadki asjad nii. Ameerikas oleks mulle kilo šokolaadi naeratades toodud. Aga Eestis ma maksan ka kartulitele tellitud majoneesi eest 1€, sellal kui USAs tellin üsna tihti kaks kastet ega maksa midagi, nii et mis seal ikka. 

*Hair by Maigret - kuna ma ei saanud kuidagi üle tundest, et ma tahaks oma juukseid veel valgemaks (Sigrid vihkab, kui ma blonde juukseid nii kutsun), otsisin üles tüdruku, kelle Instagrami ma olin juba ammu piilunud, sest ta paistis blondide juuste haldjana ja kirjutasin talle. Nii ma vaid mõni päev pärast Eestisse jõudmist läksingi tema juurde ja tulin välja täpselt nii “valgete” juustega nagu ma aasta aega tagasi neid tegelikult tahtsin. Iseenesest juustele parem, et ma seda nii tasapisi tegin, aga imestan isegi oma kannatlikkust siinkohal. Ühesõnaga Maigret tegi imehead tööd ja ma jäin nii rahule, et edaspidi lähen ka kindlasti tema juurde ( kui ma vahepeal ei otsusta, et sitta need valged juuksed ja teeme pruuniks tagasi ). 

*Ivar - Ivar on üks Kalevi fänn, keda mina sel hooajal nägin esimest korda, aga no parem hilja kui mitte kunagi, eksole. Igal juhul käisime me temaga ühel õhtul kinos, vaatamas filmi Rocketman, mis on Elton Johni elulugu. Üldiselt mulle meeldivad eluloofilmid enne kui ma neid üldse näen, sest ma lihtsalt armastan tõsielul põhinevaid asju, aga selle filmi puhul ma polnud kindel, kuna ma ei tea Elton Johnist suurt midagi ja nii ma läksin suht meh emotsiooniga. Lahkusin aga sellise tundega, et ma olen üks õnnelik laps, et ükskõik, mis minu elus toimus/toimub, on mul vanemate toetus. Film oli hea ka sellepärast, et see oli nagu muusikal, süžee läks kokku lauludega ning kuna see oli selline ühtlane kurb, oli see ka väga tõsi ja väga hea. 

*Kalev/Cramo - ma olen selline uhke fänn viimastel aastatel, et ma käin esimesel ja viimasel mängul ja ka sel hooajal läks nii, et minu tagasijõudmise hetkeks mängis Kalev juba finaale ja nii nad meistriteks saidki ja tähistasime võitu Mack BBQ restoranis, kus sai maitsvat sööki, imenämmat limonaadi (autojuhtide rõõmud) ning palju palju naerda inimestega enda ümber. 

*Kariina ja Marti - mu bestikas ja tema nummi noormees ostsid omale korteri ja nii käisin ma kenasti soolaleival ja kuna mulle meeldima hakkas, läksin järgmisel korral lausa ööseks. Mängisime mingit kaardimängu, mille nime ma kahjuks ei mäleta, pidi mingit sõna karjuma, ma ei karjunud seda ka kordagi õigesti, haha. Mängisime mitu tundi ja kaotaja pidi minema poodi siidrit ostma ja kuigi tegelt ma isegi ei tea, kes lõpuks kaotas, siis Marti lahkelt läks ja ostis naistele jooki, imearmas. Viimasel päeval Eestis käisime veel Kariinaga Toit’sis lõunatamas ja sõime ühtesid parimaid burgereid, mul kitsejuustu sibulamoosiga ja see sibul oli niiniiniii hea, et mina, kes ma sibulat üldse ei söö, kraapisin kõik taldriku pealt kokku ja sõin ära. 

*Karolin ja Alvar - Karoliniga käisime me esimesel kohtumisel T1 Mallis Pelmi restoranis söömas, tema pelmeene, mina kitsejuustu-peedi ravioole ja mõlemad praed olid nii nämm-nämm-nämm. Mul isegi praegu hakkas suu vett jooksma. Teenindus küll selles mõttes jättis negatiivse mulje, et teenindaja tuli meie juurde ja ütles vene keeles tere ning Karolin tõmbas selle peale näost jumala kaameks ja keeldus kategooriliselt temaga viisakas olemast, aga mis seal ikka. Teisel korral kohtusime juba kõik koos ja käisime kinos vaatamas filmi Ma, mis on thriller-õudukas ja viimase aja (ok, kogu mu õudukate ajaloo) parim selle zanri film. Nagu Karolin ütles, lõpuks ometi oli filmil ka sisu, mitte lihtsalt suvalt kõik saavad surma ja nii õudne. Mina jäin täiega rahule. Edasi käisime me Katusekohvikus, kus me saime jälle üsna negatiivse teeninduskogemuse, aga õnneks toit oli hea ja palju vinguda polnud vaja ka. Aga kui ikka teenindaja ütleb, et “äkki lähete siis ise kööki ja teete need rullid valmis, kui nii hästi teate,” siis see oli teemaks ka veel nädal aega hiljemgi. 

*Kino - ja kuna paarist eelnevast filmist jääb veel väheks, siis ma käisin veel ka vaatamas Ott Tänaku filmi, mis mulle ka meeldis. Mitte nüüd selline, et seisaks püsti ja plaksutaks, aga väga informatiivne, sest mina näiteks ei teadnudki tema ajalugu. Lisaks, mulle meeletult meeldisid stseenid ta vanaemaga, kes ajas nii tarka ja armsat juttu, et mul olid pisarad ja naeratus korraga näol. 

*Kutsud - lisainfot pole vaja.

*Lola Maria - üks suur suur põhjus, miks ma Eestisse kibelesin. Lola esimene reaktsioon mind nähes oli küll üsna šokeeriv, tema jaoks, et miks ma enam telefonis ei ole, aga me saime kohe sõbraks nagu enne ja veetsime koos terve hunniku päevi ning lausa ühe terve nädalavahetuse reedest pühapäevani. Tõestasime kõikidele skeptikutele, et oskab Lola küll ilma vanemateta magada ja saame küll kenasti ka ilma mamita hakkama. Koos sõitsime Tartusse, käisime Lõunakeskuses shoppamas, käisime Mcdonaldsis, läksime Lily ja Triinu juurde, käisime Liisil ja Kristol külas, kus Lola sai Liisiga koos joonistada ja värvida ning tema kleite selga proovida, käisime ka maal vanaema juures, kus Lola käis onuga lausa muruniiduki traktoriga sõitmas.  Käisime ka T1 Skypargis mängimas, kus Lola mängis ennast paari tunniga täiesti hingetuks ja keda ma siis sunniviisiliselt pidin suutma rongis üleval hoida. 

*MUA by Desiree - empsi sünnipäeva jaoks otsisin endale meikarit ja kuigi mul tegelikult on üks väga väga tüdruk juba varasemalt olemas, ei saanud me temaga kuidagi aegasid klappima ja eks ma ise olin loll ka, oleks pidanud varem juba päevakava paika panema, aga mina ja organiseerimine.. ühesõnaga leidsin siis hoopis empsile otsides Desiree ja temaga suheldes ja tema pilte vaadates arvasin, et võiksin sinna ka ise minna. Lisaks tegi ta ka kulmuhooldust, seega lasin selle ka teha. Muidugi nüüd on parajalt naljakas vaadata heleheleblonde juukseid ja musti kulme, aga mis seal ikka. Meigiga jäin mina 100% rahule, ta näitas mulle enne värve ja arutasime, kuidas jääks ilus ja et me mõlemad rahule jääks. Ja lisaks meeldis mulle see ka, mis ta empsile tegi, nii et väärt tüdruk. 

Ps! Ta ise on selline väike päike, et ma hakkasin teda armastama esimesest hetkest, kui ma uksest sisse astusin, mulle niiiiiiiii meeldivad sellised inimesed. 

*Sigrid - kahjuks, kuna ta ise läks kaks päeva pärast minu saabumist terveks suveks reisile, nägime me ainult kaks korda, aga kuna need kohtumised sisaldasid makroone (ja palju) ja sushit, siis olid need absoluutselt kvaliteetsed. Eks temaga peame augustis-septembris hakkama korralikult aega tagasi tegema. Lisaks Sushiplaza külastusele, külastasime me ka T1 Mallis asuvat restorani Pelm. Sõime seal küll seekord ainult magustoitu, aga need olid taevalikud, nii creme brulee kui ka minu mingi arusaamatu nimega koogike kui ka jäätised. Isegi sealne limonaad oli täielik muusika mu keelele. Ja ilusa ilma korral on vaade ka super!

*Triin ja Lily - koos Lolaga käisime me Lõuna-Eestis tsillimas, kus meie esimese öö peatuseks oli Triinu-Lily häärber, sest me nii tahtsime Lily ja Lola sõpradeks teha. See õnnestus meil ka suurepäraselt, usun, et augustis äkki lähme veel ja pikemalt, seekord katsetasime ainult ühte ööd. Sõime kooki, vaatasime multikaid ja mängisime tunde ja tunde õues ning Lola rallis ringi Q7-ga, mille pealt me saime ta ära ainult talle valetades, et auto on väsinud ja peab tuttu minema. 

*Triinu ja Jussu - ka Triinu kolis uude korterisse vahepeal ja käisime seal soolaleival ja lastega mängimas, kuivõrd Kelly ja Anna olid ka kaasas. Ma pean siinkohal ütlema, et see üks ilusamaid kortereid, mida ma viimasel ajal üldse näinud olen ja no see katuseterrass - oh my god! Triinu pakkus meile Caesari salatit ning me orgunnisime poest kohupiima-rabarberi koogi (te ei taha teada, kui pikk sõda sellele eelnes, kuivõrd Kelly on suht Tosca koogi stiili tüdruk ja mina võtaks iga kell sefiiritordi poest kaasa). Lapsed mängisid, meie nautisime ilma ja seltskonda. 

Mommy's lfe

*USA tsikid - mina olin meie grupist esimene, kes Eestisse jõudis ning nii korjasin oma tibukesed järjest ka kokku, käisime Tallinnas T1 vaateratta peal, käisime sushiplazas, käisime katusekohvikus, jalutasime 3km mööda vanalinna (mina kontsadega) ja lõpetasime ühe oma õhtutest Venuses, 25 shotti juues. Millised naised! 

Ps! Panite tähele, kui mitu korda ma käisin T1 Mallis? Haha, täielik uus lemmik koht! 

Viimasel õhtul käisime ema ja isaga Armudus söömas, nad on avanud restorani Peetri Selveris ja see meil ju kodupood. Tegelikult ma tahtsin hullult Mimosasse minna, aga neil kahjuks ei olnud laudu enam hetkeks kui ma broneerima hakkasin, nii et läks käiku plaan B. Tellisin endale šašlõkiassortii, kus sain proovida loomaliha, lammast, kana ja ljulja-kebabi, skoorisin lisaks friikartulid ning magustoiduks ka Pavlova, njommmm. Jällegi, teenindus ei olnud parim, meil oli lausa keelebarjäär teenindajaga, aga toit oli hea, nii et pooled plusspunktid selle eest. 

Ps! Lennukis toodi just tollipaber ja ma eitea, mitu sada korda ma pean USAsse lendama, et mul ükskord jääks meelde pastakas kotti panna, et ma selle paberi ka ära täita saaks.