Esimene nädal Allentownis

Nagu ma eelmises sissekandes mainisin, on minu igapäevatööks ühe hullumeelse nelja-aastase kantseldamine ja seda ma olengi nüüd natuke üle nädala teinud. Enamasti on minu graafik kella ühest kella kaheksani ehk hetkest, mil ma ta laagrist peale võtan kuni hetkeni, kui ta magama läheb. Seega terve nädala õppisime me üksteist tundma, käisime Imagination nimelises mängutoas, veetsime lõputud tunnid basseinis, käisime mänguväljakutel mängimas, käisime frozen jogurtit söömas, tegime õhtusööke koos, vaatasime multikaid ja jõudsimegi omadega nädalavahetusse. Ahjaa, me käisime ükskord siinses klubis ka, kuhu nad kuuluvad ja ma olin nii ahastuses seal, mulle üldse ei meeldinud member olla, ma tahtsin server olla ja ma olin ilmselt ülemõistuse naljakalt viisakas, ma muudkui käisin thank you-please-may I-thank you-sorry-please-thank you, lõpuks endal hakkas ka imelik.

Päevitas hahahaa

Lõikas juuksed maha

 Minu reede õhtune pidu:

Laupäeva veetsime me 10-17 koos, käisime lõbustuspargis, mis meil siin koduligial on. Pakkusin hommikul ise välja, et me võiksime minna ja kuigi vanemate näod venisid natuke pikaks, mõtlesin, et kujutan seda ette. Ega ikka ei kujutanud küll. Jõudsime kohale, ostsime piletid, need maksid 107$, mis on põhimõtteliselt 96 eurot! Lõbustuspargipiletid. Jumal hoidku. Okei, läksime sisse, leidsime hobustega karuselli, pliks oli jumala hoos, et lähme. Läksime siis, istusime peale, järgmisel hetkel pistis ta südamest röökima ja klammerdus mu külge nagu koala eukalüptipuu otsas. Mõtlesin, et no selge, hästi kulutatud raha, ta täiesti kardab ju neid asju. Ma ei andnud siiski alla, käisime rahulikult, jalutasime mööda parki, vaatasime, mis teised lapsed teevad, pakkusin, et me võime ükskõik millise asja peale minna, et ta peab ainult mulle ütlema. Lõpuks valisime miskid autod välja, mis sõitsid rongina üksteise järgi ja kuigi me ei saanud roosat autot, paistis see talle meeldivat. Esimene jää oli sulatatud. Järgmiseks leidsime mingid tassid, kuhu sisse pidi istuma ja see tassike keerles. Etteruttavalt ütlen, et selle peal me käisime viis korda ja lõpuks ma tahtsin ikka räigelt ropsi panna, täiesti debiilne värk. Suutsin ta mõne asja peale veel meelitada, kusjuures ühe järjekorras kinnitas ta mulle viis minutit järjest, et ta kardab ja mina ikka toetasin, et eiiiii karda, see pole üldse hullu. Need olid ameerika mäed, laste suuruses, aga no tegelt ikka päris jubedad ja see tegi kolm ringi, viimasel ringil mõtlesin ma ka, et saaks see jumala eest juba läbi. Aga väike plika oli väga vapper, ütles lõpus, et okei aitäh, siia me rohkem ei tule, haha. Nii, et kogu pika jutu kokkuvõtteks ma sain ta peaaegu kõikidele asjadele sõitma, üks õhupallisõit jäi tegemata, aga mis seal ikka. 

Kui me koju läksime, rääkisin vanematele, kuidas meil läks ja need ütlesid kohe, et kui nad Disneypargis käisid, ei läinud pliks mitte ühelegi asjale sõitma ja sellepärast nende näod hommikul nii pikad olidki. Nad arvasid kohe, et see mahavisatud raha. No, läks meil natuke paremini. Natuke paremini läks isegi selles mõttes, et mind saadeti tagasi parki ja käsiti hooajakaardid osta (sama päeva piletit sai hiljem vahetada lihtsalt hooajakaardi vastu, natuke juurde makstes), sest kui juba esimene kord nii hästi läks, siis me lähme sinna veel! 

Laupäeva õhtul toimus siinses countryclubis isadepäevapidu, mis tegelikult oli hooajaavamine, aga põhimõtteliselt kaks ühes. Reserveeringuid oli 900 ligi, toimus cookout, mis meie mõistes on tavaline grillimine, kus toidud on grillil valmis ja mine ja võta ja söö. Ma olin ikka jumala sillas, burksid, salatid, jäätis, brownied, grillitud mais, njommmmm! Üks halb asi, mis siin tagasi tulema on hakanud, on coca joomine, eile avastasin, et tuleks pidureid tõmmata jälle. Mul kuidagi hea äärmus, et kas vein või coca ja kuna ma veini ei joonud (ma sõitsin too õhtu), siis läkski käsi coca järele väga lihtsalt. Seal peol ma otseselt ei olnud tööl, aga samas ma nägin, et vanemad tsillivad ja näevad sõpru ja lasin neil olla ja võtsin printsessi enda hoole alla, midagi ütlemata. Nad olid pärast väga tänulikud ja minu meelest see oli väga armas neist. Õhtu lõppes suure ilutulestikuga, 17 minutit järjest ja tõesti suur ja vägev, nii et väga mõnus. Rakettide ajaks me tulime koju tagasi, nende klubi on ilma naljata üle tee, seega maja ees murul istudes nägime parimat vaadet ega pidanud pärast sadade autodega võistlema, et ära minna. 

Pühapäeval pakkusin ma jälle ise, et me võiks kinno minna, kuivõrd siin on lastekino pühapäeval kell 10 ja nii algas mu tööpäev juba 9.30. Sõitsime kinno, ma olin nii unine, et kui ma veel nägin, et tegu on staaritoolide kinoga, mõtlesin küll, et tõmban kohe tuttu ära sinna. Vaatasime filmi Legod 2, mis oli päris tore, hästi muusikaline ja armsa sisuga, kuigi sellest sisust preili ilmselt väga aru ei saanud veel. Hiljem läksime mänguväljakule ja siis lõunat sööma, sest kuigi pühapäev oli siin isadepäev, siis meie "isake" ajas omi asju. Valisime kohaks Friday'se, kust preili valis omale mac&cheese ja puuviljad ja mina sõin Caesari salatit. Ta on õnneks hästi harjunud restoranide ja söömistega ja väljas olemisega, et ta käitus hästi viisakalt, kuigi me mingi tund aega pidime oma toitu ootama ja sõi kõik ära ka. 

Õhtul tegime me kõik koos kodus süüa, mingit Ameerika kana (meil tegelikult see Johns Islandi menüüs ka, boar chicken või midagi säärast) ja caprese salatit. Ja magustoiduks oli Angel Cake, mis oli põhimõtteliselt nagu magusa vati söömine. Hästi pehme ja hästi hea. See pidi pereisa lemmikkook olema. Panime hunniku vahukoort ja puuvilju peale ja nom nom nom. Lõpuks, kui ma oma tuppa jõudsin, oli küll tühjaks pigistatud sidruni tunne ja õnneks öeldi mulle õhtusöögil, et ma saan esmaspäeva vabaks, sest nad kogemata avastasid, et mul polegi ühtegi vaba päeva, haha. Tundsid täiega rõõmu minust. 

Niisiis esmaspäeval magasin ma kogu oma tahtmise täis, ma tulin voodist välja lõpuks alles pool kolm päeval. Tahtsin sõita ühte kaubanduskeskusesse, aga mul oli vaja ka kindlalt pangas ära käia, sest kuigi meile kõigile öeldi erinevat asja kohaliku kaardi kasutamise ja kuumaksu maksmise kohta, siis minule öeldi, et kuniks raha sisse-välja liigub, ei pea kuumaksu maksma ja nii ma siis liigutan seda sisse-välja veidikene. Halb üllatus oli see, et minu panga lähim automaat mulle on *trummipõrin* teises osariigis. Okei, Pennsylvania ja New Jersey on kõrvuti ja ajaliselt see maa oli 35 minutit ainult, aga täitsa napakas värk ikka. Ühesõnaga, sõitsin siis sinna ja pärast pooletunnist kõnet Brigittale otsustasin, et lähen ikkagi sinna kaubanduskeskusse, kuhu ma plaanisin. Suure üllatusena tuli keskusesse saamiseks minna läbi hiigelsuure kasiino ja sinna üldse alla 21-aastased ei saagi. Päris huvitav. Lõpuks ma poodidesse jõudsin ja käisin läbi Guessi ja Tommy, aga nagu juba teada tõde, siin ei ole nii, et ühe keti poodides on sama kaup ja nii polnud Tommys mitte ühtegi asja, mida mul vaja oli ja Guessist ma isegi leidsin paar asja, aga polnud shopingutuju ja ei ostnudki midagi. Jalutasin hoopis Carlos Bakerysse (see, kellel TLC kanalil on Cake Boss saade) ja ostsin koogi ja textisin ühele sõbrale, et mis ta teeb, äkki lähme õhtust sööma. Õnneks ta vastas jah.

Niisiis poolteist tundi hiljem läksime me ühte brewery-pubisse, kus ma sõin kitsejuustu-peedi wrappe ja need olid nii head, et ma olen valmis juba täna tagasi sõitma sinna, nom nom nom. Ja meie teenindaja oli ka nii armas tüdruk, ta nii meeldis mulle. Seltskond ja kaaslane oli ka väga tore, seega kokkuvõttes oligi üks armas tore õhtu jälle ja sõitsin hea tujuga koju tagasi. Ahjaa, mul auto siin käib nupust tööle ja seega mul on ainult üks vidin, mis peab mu läheduses kuskil olema ja auto avab-sulgeb ennast ise eksole. Tuleme siis meie restoranist välja, jalutame auto poole, katsun oma taskuid, no ei ole võtit. Mõtlen hetke, ahjaa, ma ju ei võtnudki kaasa võtit autost. TÄITSA LÕPP BLONDIIN. Ma jätsin lahtiselt auto avalikku parklasse, võtme sisse ja kõik mu enda dokumendid ja asjad olid ka seal. Ma ikka korralikult värisesin terve tee ja palvetasin, et auto oleks seal. Huh, oli ka. 

Üleüldse meenutab kogu mu elamine siin mu elamist Ohios, ühes suunas 10 minutit kõik suuremad poed, 10 minutit teises suunas kino, lõbustuspark 10 minutit eemal ning suuremad linnad tunnike ühes ja teises suunas. Ümberringi on armas ja ilus, roheline ala. 

Ahjaa, ühel õhtul ma käisin veel väljas siin ühe kohalikuga, käisime ka Brewerys (ma ei tea, mis teema nendel ameeriklastel on nende brewerytega) ja kinos, vaatamas filmi Late Night, mida ma Eesti kinokavades hetkel ei näinud ei olemas ega tulemas, aga oli siuke päris tüüpiline ameerikalik film, natuke rõõmu, natuke kurbust, pisaraid ja lootust ja muu säärane. Võib-olla kunagi tuleb Eestisse ka. 

Ja nüüd on aeg jälle joosta, sest preilil lõppeb laager varsti ja ta juba ootab mind endale järgi.