Gerli pesa: Eesti suvi 2020 vol 3 (reisid ja sõpsid)

Esimene reis mul karantiinist väljas oli kohe Pärnu ja etteruttavalt ütlen, et ma pole vist elus nii palju Pärnus käinud kui sel suvel. Sel korral jalutasime meeletu hunniku samme, millest ma sellel hetkel aru ei saanudki, sest ma olen maailma kõige lootusetum, mis puudutab mu arusaama Pärnust. Ma lihtsalt ei mõista seda linna. Ühesõnaga kõndisime kesklinna ja ranna vahet mitu otsa, sest me ei saanud, mida tahtsime ja lõpetasime lõpuks hoopis Mack Barbeque suveterrassil.

Ükskord ma pidin kurvalt üksinda nende juures magama ja edaspidi pani Liisi alati mulle kaisukaru ka voodisse. Nii nummi :)

6.juulil kohtusin lõpuks Sigridi ja tema õe Lisseliga, kellega me olime netiteel sel hooajal palju üle elanud, näiteks Sigridi beebipeo draama jms. Naljakas, et olime online-s juba täiega suured sõbrad, aga ise polnud kunagi näinudki. Viga tuli parandada ja nii läksime kolmekesi Rucolasse sööma, mis on minu üks lemmikuid restorane Tallinnas ja nautisime taas kord ilusat ilma ja imehead Itaalia sööki.

Juuli keskel kutsusid Egert ja Eteri mu "õdede" kruiisile, kumbki võttis oma õe kaasa. Kuna koroona tõttu Rootsi laevad ei sõida, siis tegime meie reisi hoopis Turusse (Turgu, Turku, pole kindel, kuidas õige oleks). Esimesel õhtul sõime maitsvat õhtusööki restoranis ning jõime ära nii palju jooke, et ma väga esimest õhtut üldse ei mäletagi, kirsiks tordil oli white russian, mida ma palusin bartenderil teha endale pisikese, et ma saaks maitsta ja tema tegi täissuuruses ja mina jõin ära ka. Teisel hommikul ärkasime me mingi kell 12 alles ja kui esimese hooga tundus, et nüüd küll linna ei jõua, siis tegime kiired sättimised ja sammud, linnas käisime kiirelt McDonaldsis (mul oli nii halb, et ma ei suutnud isegi burgerit süüa) ja sõitsime siis veeparki. Veepargis olid nii hullud torud, et mu halb olek läks üle sellest suurest hirmust seal torus. Ilmaga joppas meil täiega ning joppas ka bussidega, sest taksoga me oleks ikka megalt maksnud selle vahemaa eest. Õhtul läksin mina Rootsi lauda sööma, sest kruiisil peab saama Rootsi lauda, teised ei tulnud, aga kohtusime hiljem jälle. Pärast oli tantsuetendus, esimesel õhtul oli ka ja esinejad olid täiega head. Ja kolmandal päeval jõudsime koju tagasi ja oligi vahva kruiis seljataga. Ei mäletagi, millal ma viimati käisin.

Länsinummi, kui nummi :D

24.juulil tegime Karolini, Alvari ja Iliga lauamängude õhtu + ootamatu klubiõhtu, mida me ei planeerinud, aga lõpetasime ikka Venuses. Üle tüki aja oli nii tore väljas käia, kõik kokteilid maitsesid hästi, klubis mängiti parimat muusikat ja Karolin on üks väga hea tantsupartner ka.

Pärast seda käisin ühel nädalavahetusel jälle Pärnus, tegelt vist juba neljapäeval läksin, esimese päeva veetsime koos sõpradega ja teise-kolmanda koos sugulastega. Ühel õhtul käisime mööda Pärnut peol, Stefanis söömas ja kuskil keldris joomas. Teisel päeval käisime lõunal Iliga Terviseparadiisis ujumas ja saunades ning pärast sushikingis söömas ja õhtul Raneriga söömas ja siis väikese tiiru mööda Pärnut, tivolit üle vaatamas ja tõukeratastega sõitmas. Kolmandal päeval käisime tivolis, me Liisiga käisime ühel sõidul, mis ei olnud pärast söömist väga hea mõte ja sõime suhkruvatti, mida Liisi sõi esimest korda ja talle ei maitsenud. Nagu.. kellele ei maitse suhkruvatt? Ja õhtuks läksime Liisi maale aka Raneri tallu, tegime tünnisauna ja jõime uusi hard seltzereid, mis on maailma parimad joogid!

Pärast suhkruvati söömist läksime veel jäätist sööma, omaigaad

Allar kulutas mingi 200 tikku ära, ma läksin ühega ja sain grilli põlema

Augusti alguses kohtusime jälle Lisseli, Sigridi ja Isabellaga, sel korral Tondi restos, mis muidu on küll alati positiivse kogemuse jätnud, aga sel korral oli täielik pettumus. Esiteks, minu ribid, mis oli üks kallemaid praade menüüs, oli täielik jura. Teiseks, meie teenindaja oli megaülbe ja ei jätnud üldse mingit muljet mulle. Kolmandaks, meid lihtsalt unustati ära sinna lauda istuma, mega pikalt ei tulnud üldse keegi küsima, kas midagi on vaja või puudu või mida iganes. Ühesõnaga, enam ei taha sinna minna.

Siinkohal meenus mulle, et Tondi Restos käisime me ka veel Geelika, Silveri ja Adeelega ja ka siis oli meil teenindus üsna arusaamatu. Tähistasime tol päeval Silveri sünnipäeva ja läksime õhtu lõpetuseks Tallink Spasse, kus meiega liitusid Egert ja Eteri, nautisime jäätisekokteile basseinis (need olid päris õudsad), mitut sauna ja megamõnusat seltskonda.

Ja mul reaalselt on ainult üks pilt sellest õhtust, haha.

Augustis tähistasime ka isa sünnipäeva, mis minu heal organiseerimisel toimus samuti Rucola restoranis (ma räägin, et lemmik) ja kuhu tuli seekord kokku terve perekond, ka lapsed. Toit oli jätkuvalt megahea, proovisime eelroogadest ciabattad pasteedi / kitsejuustu / tomatisalsaga, mis on mul juba varasemalt lemmikud, eriti kitsejuustu omad, grillitud suvikõrvitsa ratatouille ja Grana Padano juustuga, mis oli samuti väga omapärase maitsega ja mulle meeldis ja suitsulõhe-quiche, mis oli maitsev, aga mitte minu lemmik.

Käisime ka Geelika, Silveri ja Adeelega Ülemiste Toit'sis, proovimas nende uut menüüd, mis osutus täielikuks katastroofiks. Ma ei ole üldiselt kaebaja, aga kui kaeban, siis hingega ja ei jää enne rahule, kui on mingi lahendus leitud. Esimesel korral ei õnnestunud klienditeenindajaga üldse mingit kontakti saada, seega pärast ülemusega rääkimist ja meie tagasikutsumist lootsime, et teisel korral on kõik parem. Ennatlikult, sest teenindus sakkis täpselt sama palju kui esimesel korral ja toit küll oli pisut parem, aga endiselt mitte midagi sellist nagu vanasti, et ohh tahaks Toitsi sööma minna. Ainus, mis nad on menüüsse pannud ja mis on imeline - on oreo juustukook.

Augusti keskel käisime Karolini ja Alvariga kinos, vaatamas filmi Greenland - viimane pelgupaik. Kui esimese hooga tundus, et tegemist on mingi ulmefilmiga ja ma pool aega olen suhtumisega, et jaajaa, siis tegelikult oli see ulme osa ainult viimased minutid ja terve filmi sisu hoopis sügavam ja mulle väga väga meeldis.

Jõudsime Sigridiga ära käia ka kahel tänavatoidufestivalil. Neist üks oli Maarjamäel, mingi street truck üritus, kus meiega liitusid ka Sigridi õed Liss ja Mia ja teine toimus Lauluväljakul, kus me olime Sigridi ja Isabellaga. Mulle selliseid toiduüritused on eluaeg meeldinud, saab alati erinevaid asju proovida ja seltskonda ja ilma nautida. Maarjamäel toimunud üritus meeldis mulle küll oluliselt rohkem, sest seal oli see paremini organiseeritud ja tollel päeval oli supersoe ja kõik läks väga hästi. Lisaks sain ma sealt pudeliga kalja ja see õige kali on nii maitsev.

Esimesel septembril käis mul Tallinnas külas Airi, keda ma polnud pärast mais Floridas lahkuminekut näinudki. Veetsime terve päeva koos, alustasime seda Aia tänava SushiPlazas, sest seal pidi olema sushirong (selline liikuv lint, kus on taldrikud peal, ise võtad omale asjad ja maksad pärast taldrikute järgi), aga seda polnudki sel ajal veel töös ja kuigi me olime väga pettunud, tellisime ikkagi menüüst ja nautisime sushit samamoodi. Edasi läksime Lauluväljakul olnud tivolisse (mul oli sel ajal käsi kipsis, seega me mitmele sõidule ei saanud) ja ma pole sellisel atraktsioonil käinudki, mis loksutas ja raputas paremale ja vasakule, aga võimalik, et asi oli ka mu vigastuses ja saamatuses ennast õigesti kinni hoida. Edasi toibusime veidi ning otsustasime magustoitu minna püüdma ja kuna ilm oli super, tahtsime kindlasti õues istuda. Valikuks sai T1 terrass, mis küll meie kurvastuseks oli just kinni pandud, aga leidsime ühe laua lahtioleva ukse all ja nii oli peaaegu terrassi tunne. Käisime Gan Bei restoranis, tellisime krõbedad Gyoza pelmeenid banaani, ricotta ja vanillikastmega ja šokolaadipannkoogid mascarpone kreemjuustu ja maasikatega. Mõlemad väga huvitavad ja uudsed kogemused ja restoran ise jättis ka väga hea mulje. Lisaks tegime turistitiiru ka vaaterattal.

21.augustil seadsin ma jälle sammud Pärnu poole, sel korral esimesel õhtul Raneriga vanalinna sööma, kus saime häid sööke ja jooke, lisaks oli livemuusika ja seltskond väga vahva. Teisel päeval tegi hommikul Allar meile pannkooke, mis pidid olema maailma parimad, aga situatsioon läks nii, et lõpuks tegi neli päästetud pannkooki hoopis Liisi, sest Alluboi polegi nii hea kokk, kui ta ise arvas. Mis seal ikka.

Terve päeva oli meil üks baila baila, käisime kuskil pubis söömas ja joomas, kus kõik asjad olid nii halvad, et lausa kahju hakkas lõpuks. Õhtuks läksime mingi pere juurde, kes oli kõikide sõber ja käisime seal saunas ja rääkisime juttu, aga mul hakkas kõht hullult valutama ja nii lahkusime me sealt üsna varakult. Perepoeg mängis meile kitarri ja laulis ja saun oli ka megamõnus. Praegu mõtlen, et võib-olla see kõhuvalu oli märk, et midagi suurt on juhtumas, sest just järgmisel päeval ma ennast vigaseks kukkusingi.

Septembri alguses, veel enne, kui ma voodihaigeks jäin, jõudsime õnneks ära tähistada ka Liisi sünnipäeva. Õnneks see-tõttu, et tema päris peole ma lõpuks minna ei saanudki ja ometi tähistas preili meil veerandsaja täitumist ja see on ju ometigi oluline. Seega, üllatuseks tõi Allar ta Tallinna, mina tulin lilledega talle Kristiinesse vastu, käisime Sushi Plazas mugimas ning Komeedis kooki nautimas.

Septembri viimasel pühapäeval toimus traditsiooniliselt meie kutsude mängupäev, kuhu isegi mina ennast karkudega kohale vedasin, sest ilus ilm jällegi ja mulle nii meeldib alati neid kutsusid seal vaadata möllamas. Sel korral oli eriti palju kreeme chow'sid kohal, mida tavaliselt ei juhtu ja meie kuts läks ühe teisega lausa kaklema, mida ka pole kunagi varem näinud, aga teine tuli kallale ja nii ta siis asus ennast kaitsma. Pole elu sees kuulnud neid sellist häält tegemas.

Ja veel enne, kui ma ennast vigastasin, käisime suure hooga trennis, viimastel nädalatel koos Miaga, kes oli eriline aktivist ja ühel nädalal jõudsime trenni lausa viiel korral. Esimest korda käisin ka Järve MyFitnessis, mille rühmasaal hullult meeldis mulle, see oli nii suur ja avar. Tahtsime ka uut Boxbox trenni proovida, aga sinna ei jõudnudki, teinekord siis.

Üks hommik mul oli kindel plaan magada ja siis tuli emps jutuga, et koristaja tuleb (mis tähendab, et ta ajab mu üles kolistamisega) ja siis ma otsustasin, et fuck this ja läksin 8.30 trenni. Kes mind tunnevad, teavad, et see on minu jaoks ikka mega ületus.

PS! Ma ostsin omale uued tossud ja nagu näha, ma keeldusin midagi muud pärast seda jalga panemast, need on lihtsalt niiiiiiiiiiii mugavad.

Kõige esimesena mu sõpradest vedas mu kodust välja Margus, kes üritas juba mitu korda varem ka, aga siis polnud ma emotsionaalselt selleks lihtsalt veel valmis. Tollel reedel tuli ta mulle järgi, lausa tuppa, et kas ta aitab kuskilt ronida või hüpata ja oli nii viisakas ja armas terve aja. Läksime Americana Pizzasse sööma, sest see hull tahtis üldse Pärnu Stefanisse minna, rääkisin ta ringi, sest ta polnud Americanas käinud ja minu meelest on see üldse parem kui Stefani. Niisiis veetsime armsa õhtu koos, polnud ju ammu näinud ning lõpuks viis ta mu kenasti koduukseni tagasi ka.

Oktoobri esimesel laupäeval käisin ma taas kord Pärnus, mis oli minu esimene pikem reis kodust eemal, alates ajast, kui ma oma kipsidega jändama hakkasin. Sel korral käisime Liisi ja Allariga piljardit mängimas, mis minu jaoks oli üsna huvitav, karkudega ju ikkagi. Esimese mängu ma võitsin sellise lõpulöögiga musta sisse, et me reaalselt olime Allariga paar sekundit vait, sest selliseid lööke lüüakse telekas, mitte Terviseparadiisis. Aga võit on võit ja nii on. Teise mängu võitis Allar, sest Liisi mängis põhimõtteliselt esimest korda elus. Edasi läksime Cafe XSi, kus on imehea sisefilee salat ja veel paremad koogid. Kuna eelmisel korral jäi mul kook söömata, sest kiirustasime EMOsse, siis sel korral nautisin kodujuustu-vaarika kooki täiega. Õhtu lõpetuseks viis Liisi mind poodi, sest emps põhimõtteliselt ei ole nõus mulle mingit rämpsu ostma ja nii ostsin hunniku kohukesi ja natuke krõpsu, nämma.

Kinos olen ma saanud käia küll ja veel, sest ostsime mõlemad empsiga omale kinopassid, mis on Apollo selle suve parim idee. Maksan 19.99€ kuus ja käi palju tahad. Ja oi, kuidas ma käin.

Ühel korral sattusime Raymondiga Coca-Cola Plazasse, sest me tahtsime mõlemad ühte filmi näha ja Apollos oli see juba läbi saanud, seega läksime mingi kell 22 õhtul ja vaatasime selle ära. Filmiks Unhinged, mis jällegi treileris tundus siuke paras action ja hea rahulik film, aga oli päriselt nii õudne, et ilma naljata ma kartsin öösel isegi Viru parkimismajja minna ja arvasin, et keegi jälitab mind. ÕUDNE! Aga nagu, hea film oli, tõesti. Lihtsalt rohkem õudukas kui action.

Empsiga oleme me vaadanud Käimata teed (The roads not taken), mis oli küll sürr ja sisu poolest tõsine, aga parim film ei olnud; Reis Kreekasse (The trip to Greece), mis saab vist ametlikult selle suve halvima filmi tiitli minult; norrakeelne film Lootus (Hop), mis oli jällegi väga sügav ja sürr ja pani hullult mõtlema ka pärast filmi ja sellised mulle täiega meeldivad; Palm Springs, mis oli üsna väljamõeldud ja jabur, aga samas hästi tehtud ja mulle meeldis; Tenet, mis küll sarnaselt paljudele teistele, jäi veidi arusaamatuks ka mulle, aga ikkagi Hollywoodi film Tallinnas, nii et see oli väga äge; Sõda vanaisaga (War with grandpa), mis tundus treileri järgi selline tüüpiline mõttetute naljadega film, aga oli jällegi palju sisukam, kui oleks osanud arvata ja meeldis mulle lõpuks väga; Armastusega Itaaliast (Made in Italy), mis ilmselt on üks ilusamaid filme sel aastal, mis puudutab filmimiskohta ja taas kord, hoopis sügavama sisuga, kui oskaks alguses kinoekraanilt aimata; Armastus kolme muutujaga (Endings, beginnings), mis on raudselt mu viimase aja üks lemmikuid filme, sest see rääkis põhimõtteliselt minust, ilma naljata ja lõppes nii ootamatult ja õhku jäänud küsimustega, aga samas tõestas, kui vale mulje võib inimestest jääda.

Relikaga käisime vaatamas filmi My Spy (Minu spioon), mis oli nii armas ja nunnu, naljakas ja parajalt pisarakiskuja ka. Enne seda istusime temaga veel Vapianos, sest sarnaselt Lissile, olime me netis pikalt suhelnud ja sõpradeks saanud, aga näinud kunagi polnud, seega siis tutvusime seal ja sõime õhtust.

Veel sai meil Iliga vaadatud film Hotell Belgrad, mis on vene film ehk mida ma tavaliselt mitte kunagi ei vaataks, aga kuna vanemad nii soovitasid, otsustasime ära vaadata ja käsi südamel - no tõesti oli naljakas. Mind küll natuke häirib filmi vaadates, kui ma sõltun 100% subtiitritest, aga selle filmiga isegi ei häirinud.

Kellegagi ma käisin ka vaatamas Põgenemine pretooriast ja ma ei suuda välja mõelda, kellega. Suured vabandused, nii juhtub, kui liiga palju kino saab. Aga see film mulle täiega meeldis ja see oli tõsielul põhinev ja kuigi mind natuke häiris, et peaosatäitja oli Harry Potter, siis üldiselt jäin väga rahule.

Pärnus sai vaadatud film Puhkemaja (The Rental), mis pidi olema õudukas, aga seda oli ta oma tund 30 kestvast filmist viimane 10 minutit. Seetõttu jäi ka film natukene lahjaks, et me muudkui ootasime ja ootasime seda hirmsat sisu, aga saime seda nii korraks, et hakkasime nautima ja juba oligi läbi.

Lauriga käisime vaatamas filmi Eelpost (Outpost), mis on tõsielul põhinev ja tõesti üks parimaid sõjafilme, mida mina näinud olen, olin täiega elevuses terve film ja ootasin huviga, kuidas see lõppeb. Tollel päeval käisime ka Pizza Americanas söömas, mis on linna parim pizza ja meie traditsioon.

Ja veel ühel korral sattusin Coca Cola Plazasse, kui läksin vaatama prantsusekeelset filmi Inseparables, mis oli ka väga hea. Peaosa täitis sama mustanahaline, kes mängis 1+1 filmis ja seega olid mu ootused talle väga kõrged ega pidanud ka pettuma.

Ja siia hunnik pilte mu loomakestest kodus:

Ja lõpetuseks mõned seiklused, millest mul pikka juttu ei ole:

Mu sõbrad on olnud imearmsad ja saatnud mulle lilli ja magusat ja toonud õhupalle ja krõpse ja magusaid saiakesi ja mu ema on olnud lihtsalt SUUREPÄRANE põetaja, ta võiks põetajapaberid juba kätte saada, ilma naljata.

Kui juunis koju tulin, siis sain Mamacilt siukse hunniku makroone, et ajeee!

Sõbrunesin lokitangidega, mis Brigi sünnipäevaks kinkis :)

Käisin Sigridil ja Oliveril Arukülas külas

Karolini ja Alvariga väike terrassichill

Sigridi ja Miaga Viru Babybackis

Minu ja Sigridi üritus pärast trenni kell 23 sööma minna lõppes Hesburgeriga, sest kõik teised kohad olid kinni.

Allu oli šokis, kui palju sushit ma tellisin meile kahele

Nõmme pere kutsu, nõnda nummi

Nad tõid WhiteClaw Eestisse, minu hääl sidruni omale, njom

Lapsehoidja töö rõõmud, need lõputud jalutuskilomeetrid. Eriti praegu, kus ma kõndida üldse ei saa, igatsen neid meeletult.

Ükskord tahtsin hea laps olla ja muru ära niita, aga masin jäi seisma ja oligi kaputt. Tegelt oli vaja ainult bensiini juurde valada, aga see juba käis mul üle jõu. Õnneks väike videokõne isakesele ja saigi see muru niidetud.

Ja mu Tartu maantee perekond sai nii perekonnaks, et lausa üks hommik, kui me läksime õue ja oli veidi märg, andsid nad mulle kummikud jalga ja vihmakeebi selga, peaasi, et keegi haigeks ei jääks. Ja see vihmajope oli niiiii ilus, et ma kaalusin lausa selle omandamist. (Ma nagunii kaalusin nende lapse varastamist ka, nii et ei midagi hullu).