Vabad hetked

Juba teadlikult eelmistest aastatest tahtsin ma minna ühel Black Fridayse päevadest shoppama ja nii haarasin Airi, Keiri ja Brigitta omale kampa ning küsisime kõik koos laupäeva vabaks, et võtta auto ja minna Fort Lauderdale'i shoppama. Tegemist on Florida suurima kaubanduskeskusega, mille pindala on võrdne Otepääga. Ütleme nii, et kõndimist oli omajagu, 10000 sammu said kõik täis. See üks vaba päev oli ka ainus põhjus, miks ma need eelnevad neli päeva ja 46 töötundi ära kannatasin, teadsin, et see kõik on ülla eesmärgi nimel. Niisiis hommikul olin jumala äksi täis, mis sest, et alles kell kaks öösel magama sain, ikka olin kell 8 üleval ja 9.20 juba olin teel autorenti. 

Autot olen viimased korrad rentinud kogu aeg Budgetist, sest nemad ei suru oma kindlustust peale, mida Enterprise näiteks teeb. Mul on oma krediitkaardiga autokindlustus olemas ja Enterprise lihtsalt ei saa sellest aru. Ma ei viitsi nendega kakelda ka, lähen parem üle tee. Ühesõnaga, kuna ma seal juba eelmisel hooajal mitu korda käisin ja nüüd sel hooajal juba käinud olen, on mul seal üks teenindaja kutt juba hull sõps. Eelmisel korral ma anusin teda, et ta mulle Toyota annaks ja ta ütles kurvalt, et tal kahjuks pole ühtegi. Sel korral läksin sinna ja tal läksid silmad särama ja ütles, et ta nägi mu nime broneeringute listis ja hoidis mulle *trummipõrin* tutika Toyota Corolla. 218 miili ainult sõitnud. Küsis küll ettevaatlikult, kas seekord teeme kindlustuse, aga ma ütlesin talle kindlalt, et ausõna, mul pank pakub kindlustust juba. 

Sõitsin siis rõõmsalt koju tagasi, korjasin ülejäänud unimütsid peale ja algas meie teekond Fort Lauderdale. Tee peal naersime, et ei tea, kas Eestis viitsiks kunagi tund 45 sõita selleks, et midagi teha ja siis sama targalt selle maa tagasi tulla. Okei, ma tegelikult Tallinnast Tartu (Pärnu-Narva) olen korvpallile küll niimoodi sõitnud, kui nüüd mõtlema hakata, aga no pigem ei viitsiks seda teha. Siin on see kuidagi nii tavaline. Poodi jõudsime täpselt kella üheks ja hargnesime kohe laiali, et kell kuus uuesti kokku saada. Viis tundi hiljem, 450$ vaesemana, 12 000 sammu rohkemana jõudsin ma alguspunkti tagasi ja olin nii rõõmus, sest ma skoorisin sisuliselt kõik asjad, mida ma ostma läksin. Ainult ühed jalanõud ja ujumisriided ning kahele inimesele jõulukingid jäid leidmata, aga eks ma siis nendega pean tegelema mõnel muul korral. 

Õhtuks sättisime ennast Miyakosse, mis on söö palju jaksad restoran, spetsialiseeritud sushile. See oli juba eelmine hooaeg üks mu lemmikuid kohti ja ega ta see aasta kehvem ole. Viimane kord oli küll valusalt meeles, kuidas ma laua ääres palvetasin, et ma lõhki ei läheks, seega sel korral olin oluliselt tagasihoidlikum ja kuigi kõht oli täis, ei tahtnud see vähemalt plahvatada. 

Mõni aeg hiljem hakkasime koju sõitma ning kuigi me jõudsime juba 22.15 ja osa läks peole, tundsin ma, et energiat ei ole lihtsalt üldse ja otsustasin seekord koju jääda. Ma jäin magama juba 23.30, hommikul ärkasin äratuskella peale kell 9 ja selline tunne oli, et üldse ei ole maganud. Kahjuks ärkama ma pidin, seega ajasin kargu alla, viisin kella kümneks auto tagasi ning Sprickley tuli mulle lahkelt järgi, et siis koos iHopi hommikust sööma minna. iHop on populaarne oma pannkookide poolest ja ongi rohkem hommikusöögirestoran, seega ma skoorisin endale muna, peekoni, hashbrowni (palun öelge keegi, mis see eesti keeles on, praekartul ei ole ju õige vaste) ja pannkoogid. Kusjuures, pakuti ka rohelisi pannkooke, Grinchi teemalisi, aga me ei julgenud kumbki neid võtta. 

Pärast tõi Sprick mu koju ja ma jäin uuesti magama, ärkasin alles 14.45, et panna riidesse ja minna tööle. Kõik ütlesid tööl, et ma olen nii vaikne ja mis lahti, aga mul oli lihtsalt reaalselt null energiat. Tühjaks pigistatud sidrun. Pluss ma olin väga emotsionaalne ja kurb kodustega peetud vestluste pärast, nii et jah, kokku üsna vaikne kompott. Ma võin tunduda hullult üleolev, et oioi ma elan Ameerikas ja kõik on nii tore, aga fakt on see, et kui kodus on midagi lahti või keegi on kurb või kui ma helistan kellelegi, kes mulle kaamerasse nutab, siis mõtlen ma iga rakuga, et mis ma ometi teen, et mu koht on ju kodus pere juures. Muidugi ma saan ratsionaalselt aru, et ma ei saa kogu aeg elada kellegi teise jaoks, aga mis seal ikka. Selle ühe kõne järel sain ma aru, et mul pohhui, mida see Ameerika pakub, suvel elan ma kodus. Ja nii ongi. Võib-olla oligi seda lõplikku otsustamist siis vaja. 

Pühapäeval õnneks pidin vastu pidama ainult ühe vahetuse ja tänu jumalale on kõik klubiliikmed juba kadunud, mis tähendas seda, et esimesed serverid saadeti koju juba kella kaheksase bussiga ja mina, kes ma kell neli välja ilmusin, läksin ka kell üheksa sõjaplatsilt, sest kõik sõdurid olid juba lahkunud. Nii jäi minu kogu nädala tundide arvuks enam-vähem 50, mis ma kogusin nelja ja poole päevaga. Pärast sellist nädalat ma ei kujuta isegi ette, kuidas ma jõulunädala üle elan (okei, selle elan ma üle unistades, et 5.jaanuaril lähme kruiisile) või kuidas hooaja 10 sellist nädalat üle elada. Huh, eelmine hooaeg oli hea olla üks uutest, keda sõjarindele ei pandud. 

Esmaspäeval juhtus aga ajalooline hetk, kus pea kõik eestlased olid töölt korraga vabad ja nii otsustasime meie maja tüdrukutega külastada Vero Beachi randa ja minna ujuma. Kusjuures, eelmisel aastal ei käinud ma Verol ujumas mitte kordagi. Teised juba naersid, et mis ma üldse eelmisel hooajal tegin, rannas ei käinud, Mulliganis ei käinud.. Vesi oli mõnusalt jahutav, mitte soe nagu Fort Lauderdales, aga mitte külm ka. Lained olid ka päris suured kohati. Päike polnud eriti palav, seega saime lihtsalt tsillida. 

Kui kell tiksus kolm ehk Mulligansis hakkas happy hour, kebisime rõõmsalt sinna, tellisime frozen margariitad ja hunniku sööki ning veetsime järgnevad kaks tundi lihtsalt üksteisega lobisedes, vaadet nautides ning elu üle järgi mõeldes. Sellistel hetkel mõtlen alati, et jeesus, küll mul on alles vedanud, elan mingis paradiisis, vabal ajal käin ookeani ääres mõtteid tuulutamas ja külmasid margariitasid joomas ning kogu aeg on soe. 

Pärast, kui olime kõhud mega täis puginud ja korralikult Keiri üle naernud, kes tahtis lihtsalt ühte palli jäätist (ja sai alumisel pildil oleva), tellisime auto järele ja läksime edasi. 

Pooled meist läksid Walmarti, Keiri läks BestBuysse ja mina läksin küüntesse ning tunnikese pärast kogunesime jälle kokku, et minna *ei mingit üllatust enam* kinno, vaatama filmi Creed II. Ma olin esimest osa näinud, aga ei mäletanud sellest suurt midagi, seega õnneks ei olnud teine osa väga palju esimesega seotud või vähemalt ei jäänud mul mingit infot saamata see-tõttu, et ma eelmist ei mäletanud. Film ise oli nii hea, sai silma märjaks, sai ehmuda, sai südamepõksudes loota, sai pettuda. Väga emotsionaalne film ja mulle läks küll väga hinge. Teistele vist ka ikka.

Lõpuks natuke enne kümmet jõudsime koju tagasi ja väga mõnus vaba päev koos sai ära veedetud. 

Teisipäeval olin ma ka vaba, Brigittal oli vaba hommikupoolik ja seega olukorras, kus me kumbki ei viitsinud ega tahtnud trenni teha, motiveerisime üksteist ja napilt pool tundi hiljem jooksime juba lindi peal võidu. Mu jaks oli nii hea, et kui viiest kilomeetrist oli veel 4.83km joosta, mõtlesin, et okei, aitab kah, ega rohkem väga ei jõuagi. Hahaa! Pärast tegime veel jõudu ja tulime siis rõõmsalt jälle koju. Mainin lihtsalt nii muuseas, et väljas oli 16 kraadi, sellepärast meil ongi pusad seljas, natuke jahe. 

Kella kolme ajal tuli Philipp mulle järgi ja me plaanisime esialgu minna 15.25 filmi vaatama, aga me läksime Fridaysse mohitosid jooma ja lõpuks me magasime filmi maha, sest meil oli palju huvitavam vestlus pooleli. Kuna me aga kinno siiski tahtsime minna, valisime lihtsalt järgmise filmi ja selleks oli Bohemian Rhapsody, sest kui ma seda eelmine kord vaatamas käisin, pisteti mu kaaslane ju vahepeal pokrisse ja ega ma seda filmi tegelikult vaadata ei jõudnudki. Sel korral siis uue hooga ja nüüd lõpuks nägin ka kõik stseenid ära ja olin veel rohkem rahul kui eelmine kord. 

Edasi läksime steakhouse'i sööma, kus Philipp tahtis mulle näidata mingit spetsiaalset värki, et kokk teeb nina all süüa ja trikke ja on selline lõbusam õhtusöök. Ma olin sellest nii sillas! Kokk tegi täiega lahedaid nalju, küpsetas toitu nagu professionaal (noh, eks ta ilmselt oligi) ja see kõik maitses nii hästi, et ma otsisin oma juurviljade hulgast kõik brokkolid välja ja sõin need eraldi ära, sest need olid nii-nii-nii head. Eelroaks anti suppi, mis oli umbes selline puljong, mida ma ise teeks ehk supersoolane ja mõnus. Lisaks värsket salatit ingverikastmega. Ja siis pearoaks oli riis munaga, nuudlid soja-teriyaki kastmega, juurviljad (brokkoli-porgand-sibul-seened) ning üks loomne osa, mille igaüks ise valis. Ma võtsin steigi. Üks osa showst oli see, et kokk lasi purskkaevuna suhu rakit, mis maitses mulle nagu viin, aga ega ma tegelikult ei tea, mis see oli, igal juhul point oli oma suud võimalikult kaua lahti hoida, et sinna võimalikult palju seda jooki sisse mahuks. Ma alguses jätsin selle üldse vahele, aga pärast ta ikka 5 sekundit tahtis mulle seda sisse soristada. Neelasin kuulekalt. 

 Kui kõhud täis olid söödud (ma jätsin 2/3 sellest taldrikust alles), läksime autoga sõitma ja sõitsime sellisesse kohta nagu jungle trail. See põhimõtteliselt on kitsas autotee, mööda džunglit siis, ühel pool mets ja teisel pool vesi, väga äge. Väljas oli kottpime, seega ainsaks valguseks olidki autotuled, aga see oli omamoodi äge. Kunagi lähme sinna valges ka. Käisime ka matkarajal ja vaatetornis (meenutan, et endiselt oli pime ja endiselt oli külm, selleks kellaks oli temperatuur kukkunud 12-13 kraadi peale) pelikanide saart vaatamas, aga pelikane kahjuks pimedas ei paistnud. Küll aga paistsid tähed ja tuled Vero Beachil ja üldse kõik oli nii tore ja romantiline. Ja nii külm. 

Edasi me nagu loogiliselt planeerisime mind koju tuua, aga kuidagi me ristmikul arvasime erinevat moodi, mina leidsin, et me peaks paremale pöörama, Philipp aga, et vasakule ja nii lõpetasime me 50km hiljem hoopis Melbournes. Me muidugi poole tee peal saime aru ka, et vales suunas sõidame, aga siis juba lõime käega, et lähme siis vaatame selle linna ka ära, ma polnud seal nagunii käinud. Käisime ühes baaris istumas, mis meenutas täiega Eesti Route13 ja nii kodutunne tuli korraks peale. Täiesti üks ühele. 

Lõpuks oli kell juba mingi kesköö ja nii kamandasin ma oma sohvri suunaga Vero Beachile, sest uni tuli juba peale ning omajagu tuli veel koju sõita ka. Vist pool kaks sain lõpuks magama. 

Kolmapäeval algas uus töörütm ja nüüd ma töötan suhteliselt teadmisega, et kolmapäevast järgmise nädala reedeni tuleb järjest panna, sest ma ju lolli peaga ostsin omale piletid New Yorki ja sinna tulebki juba järgmine nädalavahetus minna, mis tähendab, et kõik mu vabad päevad kuluvad sellele. Jeerum jeerum, millega ma tegelen siin ikka. Õnneks on töötempo nii rahulik, et see on kohe nii rahulik, et ma arvan, et puude lehtede värvus muutub ka kiiremini kui meil praegu inimesi sisse tuleb. Masendav, aga samas tean, et see on vaikus enne tormi. 

Ja lõpetuseks kaks pilti Eestist.

Maja pärlid:

"Arvi lemmik komm on jääkuubik."


"Huvitav, kas nad on esimesel deidil? Tüdrukul on päris paljastav riietus."
- "Mhmm.."
"Või on ta lihtsalt lits."