Elagu Tänupühad

Juba hooaja alguses rääkisin uutele, et tänupühad on meie esimene kiire päev ja see on soojendus jõuludeks. Ma ei tea, kas ma ei mäletanud ise eelmisest hooajast või eelmine hooaeg oligi teistmoodi, aga mitte ainult tänupühad ei olnud tööl hullumeelsed, vaid terve nädal.

Et siis, mis te arvate, mis värvi jalanõud meil tööl olema peavad

Mul oli esmaspäeval vaba ehk täielik patareide laadimine, et siis uue hooga edasi panna ja teisipäevast reedeni topeltvahetusi teha. Topeltvahetused ei olnud seekord väga inimlikud, nii lõpetasime me üks õhtu kell 23, teine õhtu 00.00, kolmas õhtu 21.30 ja neljas õhtu 00.45. Alustasin igal hommikul 9.30. Ütleme nii, et pärast nelja päeva oli kokku töötatud 46 tundi ning viimasel õhtul olid mul silmad peas punased nagu mu vanemal vennal, kui ta liiga palju joob. Mu isal on ka mingi väljend nende silmade kohta, aga praegu ei tule meelde. Ühesõnaga, täiesti automaatselt töötasin, tollel viimasel õhtul olin rannabaaris ja seal oli live-muusika pluss õllemaitsmine pluss mingi elutähtis golfimäng Tiger Woodsi ja Phil kellegi vahel. Ma ei tea kahjuks golfist suurt midagi, ainult seda tean, et Tiger Woods oma naist pettis, seega ma ei saanud mängust midagi aru, aga baar oli täiesti täis ja noh.. korraks tuli meelde kah, et ahjaa, ma töötan ju golfiklubis, muidugi nad on jumala sillas sellest mängust. 

Sellel õhtul teenindasin üksinda ära 279 inimest. 

Mu eelmine rekord oli 72. 

Ulme.

Kõik ütlevad, et ma olen nii palju parem eelmise hooajaga võrreldes. Eks ma eelmine hooaeg olin paras badass ka, ma tean seda ju isegi, aga seda on väga tore kuulda ikkagi. Näen, kuidas mulle antakse kõige kiiremaid laudu, näen, kuidas mul on tellimuste sissepanemine nii lihtne ja libe ning näen, kuidas ma ei ole teinud mitte ühtegi viga. Okei, ühe tegin. Kuue nädala peale üks viga.

Ja nagu ülemiselt pildilt näha võib, ma oskan isegi kohvi juba ilusa vahumütsikesega teha. 

Paar päeva oli meil kohutavalt külm. Kohutavalt muidugi iroonilisel noodil, sest tegelikult langes temperatuur lihtsalt 12 kraadi peale. Muidugi, kui tavapäraselt jagub kraade üle 25, siis see ongi mega külm, aga töölt antud fliis ajas asja ära küll. Ja õnneks oli seda temperatuuri vaid kaheks päevaks. 

Eelmisel reedel oli meil suur plaan minna pidutsema, sest mõni meist oli laupäeval vaba, mõni alustas kell neli, mõni polnud kunagi Vero Beachil peol käinud ja no nii edasi. Alustasime juba rõõmsalt kodus, kuhu mina jõudsin esimesena. Mõne aja pärast liitusid teised lapsed, kusjuures Mari nuttis, sest ta oli uues graafikus pandud golfclubi tööle (seniajani oli ta töötanud ainult beachis), Brigitta nuttis, sest kogu õhtu oli nii halvasti läinud ja Keiri oli ka millegi pärast endast väljas vist. Võib-olla ei olnud ka. Ühesõnaga, tundus, et kogu seltskond vajab ühte mõnusat tuulutust. Meiega liitusid Reelika-Meelika-Airi-Arvi teistest korteritest ning lisaks ka Cristiana ja Ovidiu, kes elavad teiste Eesti plikadega ühes korteris. 

Läksime sel korral Riverside'i, sest sellest eelmisel nädalal Filthys oli lihtsalt nii mööda olnud, et seda ei tahtnud keegi korrata. Leidsime sealt kohapealt hunniku John's Islandi rahvast, jõime ise ära liitreid magusaid jooke ning tantsisime nagu homset ei oleks. Öösel läksime me kõik kuidagi laiali, iga üks vajus kuskile autosse ja jõudis erinevaid teid pidi koju, mina näiteks mootorrattaga (ee midaaa) ja õnneks oli Keiri megaarmas ja tõi mulle McDonaldsist eine, nii et pistsin selle nahka ja kebisin magama. 

Et laupäeval kella neljani voodis olla, sest enne energiat lihtsalt peale ei tulnud. 

Kui nii raske on föönitada, et peab seina vastu toetama

Kell neli ärkasin ma selleks, et kinno minna, sel korral vaatama filmi Widows, mis on eesti keeles lesed. Treiler tundus täiega hea ja ma Eestis juba ammu ootasin, et see tuleks, seega olin ootused kõrgele üles kütnud. Film ise kestis kaks tundi ja 10 minutit ja reaalselt esimesed tund ja 45 minutit ma ei saanud üldse aru, mis selle filmi point on ja milleks kõiki neid liine ja stseene vaja on. Küll aga viimase 25 minutiga sai selgeks filmi point, toimus action ja sai film läbi. Seega, vist selle aasta üks nõrgemaid filme, lihtsalt täiesti mõttetult pikaks venitatud jama. 

Ahjaa, reedel kirjutas mulle Klaudia, Ungarist pärit tüdruk, kes eelmisel aastal oli John's Islandil tööl, aga sel hooajal töötab ühes teises klubis, et kas ma New Yorki ei taha minna detsembris. Ma just samal lõunal käisin mister George juures endale jaanuarisse puhkust nurumas, et kruiisile minna ja siis õhtul kirjutas Klaudia. Ei tea, kas mu soov see aasta jõulutunnet tunda oli nii suur või oli ära joodud jookidest tuju juba nii hea, aga ära ostetud need piletid said ja nii lähen ma kahe nädala pärast New Yorki surnuks külmuma ja kuusepuid otsima. 

Kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi öelnud, et ühel päeval ostan ma igavusest pileteid New Yorki, ma oleks ta välja naernud. 

Nüüd jõuame me ringiga tagasi esmaspäeva, mis oli mu vaba päev enne seda kiiret nädalat. Me alustasime hommikut kõik koos jõusaalis, tegime korralikud kilomeetrid joostes ja hunniku minuteid jõuharjutusi. Pärast seda läksime me randa, kus me klõpsasime mõned pildid ning sättisime ennast seejärel Mulligansi nimelisse rannarestorani, mis on lihtsalt taevalik koht. Ma ei tea, miks ma eelmine hooaeg seal kordagi ei käinud. Sattusime täiesti juhuslikult sinna happy houri ajal, mis tähendas, et frozen margariitad maksid 6 dollarit ja neid sai ära joodud nii mõnigi. 

Ma arvan, et mitte keegi ei küsi mult järgmisel suvel, miks ma Eestis ei joo. Vot just sellepärast ei joo, et see Ameerika ajab kogu aeg jooma. 

Keiri salongis patse saamas

Pärast restorani trippi tegime me väikese peatuse kodus, kiire uinaku ning napilt enne kuute tuli Sprickley meile järgi ja me läksime *üllatus-üllatus* kinno. Sel korral vaatama filmi Instant Family. Film oli tõsielul põhinev ehk juba eos teada, et tuleb nutta ning rääkis mehest ja naisest, kes otsustasid lapsendada kolm last, kellest üks oli 15-aastane ning ei olnud üldse väga usaldav nende suhtes. Muidugi ilmus välja laste pärisema, kes väitis, et on nüüd valmis neid kasvatama ja kohus peab selle otsuse ka langetama, kellele lapsed jäävad. Ütleme nii, et film tutvustas sügavuti lapsendamise protsessi ja näitas kõiki neid tundeid, nii häid kui halbu ning pisaraid jagus ka korralikult. Erinevalt leskede filmist meeldis see film mulle väga. 

Ja lõppu terve hunnik ilusaid vaatepilte John's Islandilt ja mu ühe lõuna taldrik, sest ma olen nii damn uhke, kui palju ma igast head kraami sööma olen hakanud. Ma siinkohal jätan targu mainimata, mitu korda ma söögist nukralt mööda olen kõndinud ja endale moosisaia olen teinud ja piima joonud. Brigitta ainult pööritab silmi, kui ma jälle oma moosipurgiga välja ilmun.