Elu Ameerikas - esimene avarii siin

Ma ei hakka siin pikalt üldse keerutama, lähme otse pealkirja juurde ja räägime ära, kuidas ma sain oma esimese avariikogemuse Ameerikas. Eelmise laupäeva õhtul, tegime tööl kontserti, mis tähendab liiga pikka õhtut ja oli siis kell kuskil 23 paiku, tuleb üks mu töökaaslane, hõikab mu nime, ma ikka naeratusega vastu ja ta ütleb: "Ära naerata, ma just sõitsin Su autole otsa." Ma ei tea, kas ma olin nii väsinud või reaalselt rahulik inimene, aga ma olin suhteliselt apaatne, ma ei suutnud isegi kohe registreerida, mida me tegema peaksime. Läksime õue, nägin oma autot, esimene bumper täitsa küljest ära, no tõmbas ikka klombi kurku küll. Eriti õnnetu, kui Su auto on katki ja Sa ei teinud ise selleks mitte midagi.

Õnneks mu töökaaslase mees on politseinik ja ta juba oli temaga rääkinud, tegime pildid ja pidime järgmisel päeval tegelema kindlustusega. Ma võtsin enda kindlustusega ka ühendust, kuivõrd ma polnud üldse kindel, mismoodi siin need asjad töötavad, mul pole kunagi sellist asja vaja olnud. Läksin tööle tagasi, lõpetasime kesköö paiku, paar töökaaslast tulid minuga veel rääkima, kes asja pealt nägid ja mul ei jõua tänaseni kohale, kuidas see võimalik on. Me parkisime kõrvuti, tema vasakul, mina paremal ja ta lihtsalt ei näinud mu autot ja keerates paremale parklast välja, sõitis täiesti lihtlabaselt üle minu auto. 

Kui kurb.

Pühapäeval siis veel sõitsin autoga tööle, sest mu tööpäev algas 7.30 ja mul polnud muud varianti, aga nagu kohale jõudsin (see on väga väike maa, 2km, sirget teed), nägin, et see bumper kukub otsast ära ja eriti mõistlik sõita ei ole. "Õnneks" me ei saanud tööl ka erilist pausi, mu majakaaslane omavoliliselt saatis mu autosse magama pooleks tunniks, et vastu pidada 14 tunnine vahetus, seega ma ei pidanud ekstra sõitma. Õhtul sõitsin koju ja rohkem ma temaga ei sõitnud. 

Esmaspäev oli mu ainus vaba päev, mis tähendas, et asjad tuleb korda ajada ja ma ütlen, ma elan külas. Kui Vero Beachi kutsusime me hellitavalt Paideks, siis Ruidoso.. jumal, ma isegi ei tea, mis ta on. Assaku põhimõtteliselt. Seega, kui ma lõpuks olin kätte saanud oma töökaaslase kindlustuse (sest minu oma ütles, et ma ei peaks neid kasutama, kuivõrd ma ei olnud süüdi), istusime kaks tundi telefoni otsas, üritades asju korda ajada. Õnneks oli teenindaja maailma kõige parem teenindaja, megarahulik minuga, sest ma olin ikka max blond, ma küll sain kõik aru, mida tegema peab, aga ma ei tea sellest linnast ju mitte midagi. Nii palju organiseerisin ise, et kuna ma olin ise nõus ainult Toyotas laskma parandada, siis küsisingi nendelt, kuhu nemad viivad autod (kuna neil endal parandust ei ole) ja palusin kindlustuse tädil organiseerida sama töökoja teenus. 

Lõpuks siis jõudsime nii kaugele, et minu autole tuleb puksiir järele, viib töökotta, mis asub Alamogordos, mis on minust tunni kaugusel. Ja mina saan endale asendusauto Enterprise autorendist, mis asub.. ALAMO fucking GORDOS. Kuidas ma sinna saan, esialgu oli täiesti võimatu missioon, aga siis selgus, et kindlustus maksab kinni ka uberi sinna, mis oli hea 130$ (110€). Lõpuks ma küll läksin hoopis Norbiga, aga kogu see korraldamine oli täielik ajuvabadus. 

Asendusauto on väga uhke suksu, ainult 6000 miili (9600km) sõitnud ja California numbrimärkidega

Enterprise oli ülimõistlik, nemad saadavad arve otse kindlustusse, mina ei pea sellega üldse tegelema ja autorent käib kuniks mu enda auto valmis on. Õnneks hiljem on nii rent kui parandus samas linnas, nii et saab hakkama. Mu enda autole tuldi järgi alles neljapäeval, seega tänaseks hetkeks ma ei teagi, kuidas tal läheb, sain ainult paranduse hinnapakkumise, mis oli pea 2000$ (1700€), aga helistada saan neile alles esmaspäeval, et mis seis on ja millal kätte võiks saada. 

Kuna ma ise lendan 16ndal minema siit, Lõuna Carolinasse pulma, siis ma väga loodan, et esmaspäevaks on valmis või äärmisel juhul reedeks, kui mul jälle vaba päev on, sest edasi läheks juba väga keeruliseks. 

Muudel teemadel, siis tööl oli meil TÄIESTI hullumeelne nädal, korraldasime mingit golfiturniiri ja töötasime umbes 70 tundi ja tänaseks päevaks on kõik täiesti tühjaks pigistatud sidrunid, aga elame vaba esmaspäeva nimel ja kohe kohe on tehtud. 

Eelmine nädalavahetus see kiisu käis muudkui seal terrassi peal ja mul hakkas nii kahju temast, et panin kausi peekonit täis ja viisin talle ja ta lakkus selle jumala puhtaks. 

Kõik laupäevad, viimased 8 nädalat, olen ma veetnud basseiniääres, seda vahetust tehes. Täna olin ka seal ja lihtsalt nii naljakas oli, iga tunni aja tagant sadas veidi. Vahepeal sadas rahet taevast alla ja ega see inimesi minema hirmutanud, kõik teavad, et selline on New Mexico elu ja varsti läheb üle ja saab basseini tagasi. 

See oli eelmine pühapäev, kui me 14 tundi järjest töötasime, sest neid klaase OLI NIII PALJU, mida tuli poleerida. Minu meelest Lee emotsioon väljendab ideaalselt seda, mida me kõik tundsime. Me olime kõik 4-5 tundi öösel maganud, keskööl lõpetanud, kell 7 hommikul juba tagasi ja pausile mineku võimalust ei olnudki. 

Kui lõpuks mu majakaaslane ütles, et kuule, mine maga autos veidi, võtsin oma Florida klubist "laenatud" teki ja padja, lasin tooli alla ja magasin õndsat und.

Ja siis on üks vend selline..

Alumise korruse poiss tegi mulle pizzat, et mu tuju rõõmsamaks teha

7.30 kohvi tegemas.. suht motivatsioon oli laes

Ükspäev sain jälle golfiväljakul ringi sõita ja kohe esimene klient andis 2 dollarit, nii nummi
(See oli enne seda, kui ma manageri lõplikult välja vihastasin ja ta kõik mu golfiauto vahetused mult ära võttis)

Lõpuks nägin ka ära metsikud hobused, esimest korda siinolles ja naljakas, et täna juba nägin teist gruppi, esimesed kolm kuud ei näinud ühtegi ja nüüd mitu seltskonda järjest.

Käisin kohalikus frozen yogurti kohvikus, mis reaalselt varasemalt on IGA JUMALA KORD kinni, kui ma tahan sinna minna. Mina ei tea, mis loogika järgi ta lahti on, aga igal juhul oli see väga maitsev. 

Me elamurajooni kaks kassi, üks päev ootasid mind niimoodi koju: 

Love island ja tervislikud snäkid

Ja niimoodi vaatame Love Islandi koos Sigridi ja Lissiga, iga jumala päev:

Eelmine neljapäev oli mul vaba päev, broneerisin endale aja massaaži ja näohooldusesse ja jumal, kui hea see oli. Sama koht, kus me Zeega juba ükskord käisime, aga palju parem massöör ja see näohooldus, jumal jumal jumal..

ma kaks tundi hiljem

Käisime Norbiga esimest korda elus Denny'ses, sest üks Eesti tüdruk oma blogis kogu aeg mainib seda, et parim diner USAs ja ma tahtsin ka teada, mis seal siis nii head on. Ma ei pidanud pettuma, toit oli väga maitsev, teenindus üliarmas ja see interjöör oli ka tõesti väga Ameerika diner. 

Tegin läbi ka järjekordse aasta ilma coca-colata. Eelmine suvi Eestis tundsin jälle, et asi läheb ülekäte, kogu aeg coca siin, coca seal ja ma ei oska sedasi rahulikult, et joon vähem. Ma kas all in või all out. Niisiis, oli aasta all out. Kui ma lõpuks ühe pudeli seda ära jõin, mõtlesin, et hmm, maitseb küll hästi, aga miks ma nii armunud sellesse olin, ei teagi. Vaatame siis, kas seekordne aasta lõpuks aitas üle saada sellest. 

Hakkasin vaikselt asju pakkima

Ah, mu väike Lolakene, varsti me juba lõbutseme