Gerli pesa: Elu Ameerikas - iseseisvuspäev ja minitripp Texasesse

Meil oli 4.juuli, mis on suurim pidustustepäev Ameerikas, nende iseseisvuspäev ja uskuge mind, nad võtavad seda väga tõsiselt. Meie klubis oli peamine päev tähistamiseks küll hoopis kolmas kuupäev, aga see ei hoidnud neid üldse tagasi. Hommikul korraldati suur paraad ja seda oli küll väga äge vaadata, üritusele kaasati ka lapsed ja loomad ja kõik olid väga rõõmsad.

Kaks nädalat tagasi oli mul kaks päeva järjest vaba ja kuna siinses linnas mingit shopingukeskust otseselt ei ole, otsustasin sõita El Pasosse, mis on minust 2.5 tunni sõidu kaugusel ja asub tegelikult üldse Texase osariigis. Ja kui veel täpsemaks minna, asub ta Texases ja Mehhikos, keset linna läheb piir. Mu üks suurimaid hirme sealses linnas on, et ma kogemata ületan piiri ja kuna ma ei tohi, siis müüakse mind narkomuulaks ja kõik on läbi. Teekond shoppingmalli läks ka järsku kiirteelt maha ja siis 15 minutit sõitu läbi mägede (sõna otseses mõttes) ja siis mõtlesin küll juba, et jah, ongi kõik läbi, saan mägedest läbi, tuleb silt "Welcome to Mexico" ja ciao, oli tore suvi.

Shoppingukeskus oli imeline ja eriti meeldib mulle shopata ju teistele asju ja nii veetsin ma mõne aja Tommy Hilfigeris, mis on mu lemmikpood teistele asjade ostmiseks. Seekord sain ka endale paar asja ja näiteks vaadake seda allolevat jopet, see karjus mu nime riidepuu peal ja kui selga panin, oli selge, et siit me koos lahkume. Lisaks maksis see lõpuks 42$, mis on 35€. Teksaseid oli mul küll vaja siniseid, mitte valgeid, aga mis Sa ära teed, kui valged nõnda ilusad jalas olid. Pluss ma täiega igatsesin oma eelmisi valgeid, kus pahkluu paistis, sest nüüd mul seal ilus tattoo, mida näidata.

Jopega me muidugi lähme koos Eestisse, aga sellega ilmselt käin ma ainult uksest Lexusesse ja tagasi ukseni, ei mingit õues kõndimist. Mul on eripära kõik heledad asjad mustaks teha, ma näiteks valgeid jalanõusid isegi ei võta Eestisse kunagi kaasa samal põhjusel.

Ja uusi jalanõusid oli mul ka muidugi vaja (sest miks mitte), aga seekord jahtisin mustasid, sest kuidagi viimasel ajal on mul musta värvi jalanõud palju tihemini jalas kui valged. Ja nendega saab Eestisse ka minna. Ärge neid heleroosasid sinna vahele üldse pange tähele, ma ausõna ostsin lõpuks mustad. Võib-olla ostsin isegi kaks paari, sest ma ei suutnud valida.

Ja kui ma lõpuks lõpetasin (vale, mind visati välja, sest nad panid kinni ja ma polnud isegi veel valmis), jõudsin auto juurde ja nägin sellist tormi meie poole tulemas. Sellised sajud on siinkandis mega tavalised, isegi ei aja enam hirmu nahka, tulevad ülijärsku, sajab ülipalju ja sama kiirelt kaob ka.

Ja kuna ma polnud oma ostudega veel valmis, otsustasin hoopis hotelli bookida ja ööseks El Pasosse jääda. Nagunii mulle ei meeldi siin pimedas sõita, sest siin on ÜLEMÕISTUSE palju loomi teedel ja null valgustust. Leidsin hotelli viis minutit shoppingmallist, regasin ennast sisse ja leidsin siis viie minuti kauguselt Rossi poe, mis oli veel kaks tundi lahti ja sõitsin muidugi sinna, et edasi shopata. Kuna meil suguvõsas varsti tuleb uus beebi, aga veel ei tea, kas poiss või tüdruk, siis tegin sellise vahva triki, et ostsin ühe komplekti vastsündinu asju ja "ennustan sugu" ja eks siis näis, kui rappa lähen.

Alloleva pildi saatsin Liisile, kui palju kleite on Rossis, sest Liisi tuleb USAsse novembris ja üks tema eesmärke on ka skoorida Calvin Kleini kleite 25$ga, nagu mina kogu aeg seda teen.

Ja kuna ma suures shoppamise tuhinas olin täiesti unustanud süüa, sõitsin keskööl veel Taco Bellist läbi, skoorisin paar tortillat ja tacot ja läksin hotelli mugistama.

Hommikul minema sõites nägin mägede ja puude vahelt otse Tesla poodi, oh varsti, varsti meie teed ristuvad..

Oma teist päeva otsustasin alustada korraliku premeerimisega, käisin pediküüris (ja maniküüris ühte küünt parandamas), kus oli siuke teenus, et oiblin. Esiteks, oli mul megakõdi, esimest korda, ta oli nii hingega asja juures ja muudkui tegi seal igasugu asju. Teiseks, tehti maskid ja parafiinid ja lõpuks viimane hooldus oli päris apelsini ja mingi muu puuviljaga, mul juba meelest läinud, mis see oli, aga no ikka tõsine värk.

Parandatud küüs enam ei olnud neoon

OMG mu uus lemmiklugu, palun kuulake

Ja hommikul esimese asjana olin tagasi Hilfigeri poes

Ja minu enda lemmikpoes Guessis:

Ja seekord tegin ikkagi toidupeatuse ka, mitte nagu eelmisel päeval. Sõin apelsinikana ja nuudleid ja frozen jogurit, njom.

Kui ma seal õues olin ringi tuuseldanud ja kogu aeg mõelnud, et ei tea, mitu sada kraadi väljas on, sest sitaks palav oli, läksin lõpuks autosse ja lasknud autol maha jahtuda (alguses näitas 129F), siis näitas auto 113F, mis on 45 kraadi. Siuke linnake, rahulik, eksole.

Ja koduteel muidugi jälle sarnane torm, aga seekord see oli päris hea madistamine, ei näinud teed ega eesolevat autot ega midagi. Õnneks see kestis nii 10-15 minutit ja oli jälle päike ülejäänud tee.

Lõpuks kodus oma viiesaja kotiga

Ühel reede õhtul läksime tüdrukutega välja. Ma eelmises sissekandes mainisin, et ma enam ei käi väljas teistega, draamade vältimiseks, aga tollel õhtul ma tundsin ise, et tahaks ühte jooki ja nii see kõik läks. Muidugi lõpuks oligi jälle draama nagu ikka, ühele ei sobinud üks, teisele teine, kõik kõigi peale pahased, nii et ma suhteliselt kõndisin sealt minema, kui mulle aitas. Alustasime Frankie korteris, kus olid mina, Zee, Erika ja Frankie, edasi läksime Quartersisse, kus meiega liitus Ashlen ja hiljem ka Hanseni maja poisid ja siis sisuliselt draama algaski.

Enne

Pärast

Vasakult Erika - Zee - mina
Ees Frankie

Ashlen

Zee

Vahepeal kihlusin ka

Oi järgmisel päeval ma tööl surin ja kõik tegid mu üle nalja ja mul oli väga heameel, et ma töötasin basseini ääres, vähemalt õues ja vähemalt omas rütmis, mitte otseselt kellegi silme all. Kui kell sai kuus ja ma sain koju minna, tundus see kui jumala õnnistus.

Ühel päeval käisime Leega kinos, vaatasime filmi Hitman's wife's bodyguard, mis oli nii halb. Nagu tõsiselt, selline list näitlejaid ja film ise oli nii halb. Me mõlemad vaatasime lõpusubtiitreid lihtsalt vaikuses, sest midagi polnudki öelda.

Aga ühel teisel päeval käisime Leega sushit söömas, mis sest, et talle sushi üldse ei maitse, seltskonna mõttes tuli ja leidis õnneks menüüst midagi muud ka. Ma valisin meile koha täiesti juhuslikult ja esimese hooga ei saanud arugi, et see on see sama restoran, kus ma juba siin korra käisin. Sushi maitses taas kord imeliselt.

Ja eelmise nädala vabal päeval käisime Zeega koos massaažis ja hiljem lõunatamas. Massaaž oli ülimõnus ja kulus väga ära. Minu meelest serveri tööga peaks kaasas käima kord kuus masseerimine, sest see ikka ulme füüsiline värk. Pärast käisime veel veidikene shoppamas, Zee tahtis asju osta ja mina olin lihtsalt emotsionaalseks toeks kaasas.

Tööl sain eelmisel teisipäeval proovida uut vahetust, joogiauto, kus minu ülesandeks oli oma golfiautoga ringi vurada ja golfi mängivatele inimestele jooke müüa. Jumal, kus ma armastasin seda vahetust, täiega chill oli päev otsa, muudkui tegin kokteile ja müüsin hunniku šokolaade ja sõitsin ringi oma autoga. Kahjuks oli see ühekordne kuniks see tüdruk, kes seda tavaliselt teeb, oli Las Vegases.

Kui ilusad majad

ja vaated

Sõbrad tulid ka jooma

Üldeüldse olen ma neljandat päeva kodus haige, keegi täpselt aru ei saa, mis toimub, koroonatest on juba tehtud ja ootame vastuseid, aga fakt on see, et päriselt on halb olla ja mulle üldse ei meeldi selline seis. Esimesel õhtul hakkas tööl veidi rinnus pitsitama ja oli uimane olla, aga sain tööpäeva tehtud. Laupäeva hommikul ärkasin, no täiesti hapu oli olla, sõitsin kohe covidi-testi tegema, aga testpunkt pandi tehniliste probleemide tõttu kinni ja kuna ma elan külakeses, oli järgmine aeg testiks alles täna, esmaspäeval. Töölt sain käsu arstipaber saada, et ma haige, seega tegin online külastuse arstile (sest siin külakeses ei ole erakorralist meditsiini, kuhu ma tavaliselt alati lähen ja perearsti kui sellise olemasolu on mul USAs alati küsimärgiks jäänud) ja see arst arvas üsna kindlalt, et covid see ei ole, aga pigem on tegemist stressi ja ületöötamisega. Arvestades mu töötunde hetkest, mil ma New Mexicosse kolisin, ma ei imesta, ausalt. See on mu keha puhul täiesti tavaline reaktsioon, et kui ma ei võta aega maha, siis keha võtab ise. Ma olen seda paar korda varem ka läbi teinud ja see ei tule mulle üllatusena. Eks siis võtan selle puhkuse, mida mu keha nõuab, et siis veel järgmised 7 nädalat siin vastu pidada.

Oi kuidas ma igatsen Florida normaalset vett, et ei peaks mingi lahustiga kogu aeg neid klaase poleerima

Mis mäed, kus?

Erika teeb niiiiii ilusat patsi

Täeisti tavapärane menüü, sushi, donuts, jäätis, pizza, vein

See oli krevett miskis heas kookosekraamis, pakuti fine diningul ja alumise korruse kokk tõi mulle ka ja uskuge või mitte, mina, kes ma üldse mereande ei armasta, sõin need kõik ära ja nii hea oli

Ta pildile ei jäänud oma päris suuruses, aga peaaegu astusin peale sellisele

Väidetavalt niiskus siin toob sipelgad välja ja nii algas üks mu hommik selliselt, õnneks see jäigi selleks üheks päevaks ja ma juba ostsin putukasprei ka ja tapsin nad kõik ära loodetavasti

Vetsuselfid on ikka parimad

Ma olen megapikalt juba tahtnud sellist royal blue värvi küüntel proovida, aga John's Islandil meil ei lubata ja siin ma ei julgenud, kuniks üks päev olin full yolo ja Sigrid ka toetas ja tegin ära ja räigelt meeldib. Ma mingi 14a järjest alati heleroosasid küüsi teinud endale.