Eelmine kord lõpetasin siis kohast, kus järgmise päeva hommikul kell 9 pidi mul olema uus koroonatest. Oli ka. Vantsisime seekord kolmekesi, mina ja Norberti kaks korterikaaslast uut testi tegema. See õde, kes testi tegi, oli hästi lõbus ja tegi meile nalja ja rääkis, et ta on üle 50 000 testi teinud ja mitte ükski O-veregrupiga inimene ei ole tema käest positiivset vastust saanud. Ma ka muideks O+. Ja rääkisime talle, mismoodi Euroopas tehakse koroonatesti ja ta oli mingi "iu, see kõlab valusalt." Haha. Seekordne test oli jälle kurgust ja veits juba harjumuspärasem kui esimene kord.
Kolmapäeva hommikul sain ka kliinikust sõnumi, et minu testitulemus on negatiivne ja selle peale saatsin ma kibekähku meie HRi e-maili, kas ma võin koju tagasi kolida, nii et hetkeks, mil vaene Brigitta mõtles kiire uinaku teha, lendasin ma kõikide oma kodinatega sisse ja hüüdsin "HONEEYYY I'M HOMEEEEEE.." Jeesus, kui jubedad need kuus päeva seal teises korteris olid.
 |
| Vaadake, kui rõõmus ta oli mind nähes |
Kolmapäeva õhtul otsustasime siis hoopis Melbourne sõita, sest kuna neljapäeval oli Thanksgiving, olid kõik noored seal pidutsemas ja me tahtsime ka mingit rõõmsamat õhtut. Sattusime ühte line-tantsubaari, kus kõik tantsisid koos ja möllasid ja täiega vahva oli ja kuna me olime linnas juba kella seitsme ajal, siis mingi veidi pärast kümmet sõitsime juba Verosse tagasi ja otsustasime väikese peatuse teha ka kurikuulsas Riversides, kuhu mina sattusin sel aastal täitsa esimest korda. Sellel hooaja aastal, mitte 2020. See aga läks nii rahvast täis ja kuna ma ei joonud ka, siis juba enne keskööd olime me McDonaldsi drive inis ja 12ks kodus. Ideaalne õhtu.
Neljapäeval siis olid tänupühad, mis on USAs väga suur püha. Lausa nii suur, et isegi Walmart pole lahti. Walmart on põhimõtteliselt surematu, seda ei panda mitte kunagi kinni ja isegi see oli kinni. Algselt ma pidin minema Rogersite juurde sööma, aga nad freakoutisid selle koroonateema pärast ja tühistasid mu päris viimasel hetkel, mis tegi mu väga kurvaks, aga Brigi üritas siis tuju üleval hoida ja pakkus välja, et ma võiks meile hoopis õhtusöögi teha ja kui pärast pikka googeldamist leidsin ühe lahtioleva toidupoe (seegi ainult kella 14ni), siis jooksin padavai sinna, et osta kõik asjad, mida mul vaja on. Läksin üsna kindlapeale välja, tegin kartuliputru, kana, krabikooke (ärge küsige, ma ise ei proovinud), küpsetasin sparglit ja brokkoli, väga vinge värk. Jõime mimosasid. Magustoiduks kaks erinevat keeksi - vanilje ja sidruni + jäätis.
 |
| Vaadake konkreetselt mu juukseotsi, need läksid küünla sisse ja PÕLEMA. Ma pidin mingi 4x juukseid pesema, et see hais välja läheks. |
Kuniks ma siis reede hommikul ärkasin ja ennast kraadisin, sest mu keha oli üle kere kuum ja ma olin suremas. 101.3 fahrenheiti on 38.5C. Ma muidugi mõtlesin, et nüüd on korras, lõpuks sai koroona mu kätte ja nii palju mu surematusest. Mitte, et see oleks takistanud mul oma plaane tegemast, ma küll tahtsin tunni aja kaugusele shoppama minna (sest black friday ju), aga õnneks mama Brigi tuli koju ja pani mu paika, et ma ei lähe 38 palavikuga mitte kuskile. Suutsin ta vähemalt nii palju ära rääkida, et käisime kiirelt kohalikus keskuses, aga ega minust tegelikult mingit elulooma ei olnud, koju tagasijõudes vajusin kohe magama.
Laupäeva hommikul ärkasin, palavik oli endine ja siis tuli küll paanika sisse. Kuna me peame sümptomitest teada andma HRi, siis saatsin meili ja kuigi ma teadsin, et esimese asjana käsitakse mul kuskile ära kolida, siis ma kategooriliselt keeldusin ja õnneks oli Brigi ka nii armas, et lubas mul koju jääda, tõi teed ja suppi, et ma ennast paremini tunneks. Ma magasin mingi 17-18 tundi ööpäevast, sest ma lihtsalt kogu aeg vajusin ära, täiesti ebanormaalne tunne.
Muidugi HR saatis mu üllatus-üllatus, tegema jälle koroonatesti, seekord pidin ise minema kliinikusse, kus on elav järjekord ja tehakse ainult 30 testi päevas. Olin hommikul 7.30 juba platsis (kuigi avati alles kell 8), aga õnneks seal mingi õde juba sebis ja sain ka endale aja kirja, pidin hiljem tagasi tulema.
Kui hommikul ärgates oli temperatuur ikka 101F ja ma sõitsin ise haiglasse ja tulin siis koju tagasi magama ja ma olin nii sassis, et mu tark kell ei saanud isegi aru, et ma oleks üldse üles ärganud. Kell 12.30 olin siis platsis kenasti, tehti test, seekord jälle ninast ja kästi minna parkimiskohale ootama. Antud test oli mingi kiirtest, mille vastused saab 20 minutiga, millesse ma üldse ei uskunud, aga väidetavalt pidi ikkagi usaldusväärne olema. Damn, 220$ võiks usaldusväärne olla küll.
Need olid mu sõbrad, kellega koos me ootasime.
Ahjaa, testi tegemise hetkeks sain palaviku alla ja oli ainult 37.6, mis oli pärast kahte päeva üle 38 palaviku täitsa inimlik tunne.
Testi tulemus.. trummipõrin.. negatiivne.
Jap, ma olen päriselt surematu.
Terve pühapäeva oli minu parimaks sõbraks sidrun, mesi ja ingver, ma isegi ei tea, kumba viimasest kahest ma rohkem jälestan, aga no ülla eesmärgi nimel. Jõin puhast sidrunimahla nii et pisarad silmas, aga emps ütles, et hapu mahl on hea ja ajab palaviku ära, nii et seda ma ju tahtsin.
Esmaspäeva hommikul ärkasin ilma palavikuta ja see ei tulnudki enam kunagi tagasi. Nagu poleks olnudki. Ma ei jõudnud isegi naabritelt laenatud viinaga veel sokke tegema hakatagi, kui juba oli kadunud.
Õhtul otsustasime Airiga sushit sööma minna, sest me polnud kaks nädalat näinud üksteist ja oli, millest rääkida. Me küll kahjuks panime kellaaegadega üsna puusse, seega me 21.01 hakkasime minema, 21.07 jõudsime restorani, 21.11 tellisime ja 21.35 oli söödud, makstud ja läksime minema. Haha.
Teisipäeval oli see jumalik päev kui pärast 16 päeva vaba olemist sain ma lõpuks tööle minna. Appikene, kui väga ma seda olin oodanud. Tööl muidugi arvasid kõik, et ma olin ka haige ja sellepärast olin ma vaba, aga no huinjaaa.. Ja naljakas oli see, et esimene vahetus tagasi, olime koos mina, Deb ja Fabio ja me olime kolmekesi koos ka viimase vahetuse, enne kui terve klubi kinni pandi.
Kolmapäeval oli ootamatult ülikülm, mingi 14-16 kraadi ja kuigi ma tean, et Eestis see väga soe ja mida ma vingun, siis Florida kohta on see külm ja vajas juba pusa ja see juba on midagi.
Me Airiga alati jagame seda key lime pied, aga Airi oli vaba ja siis pidin üksinda sööma ja teise poole ära viskama.
Neljapäeval viis Brigi mu sööma, sest ta arvas, et ma oleks väärt ühte armsat olemist koos. Läksime First Watch nimelisse restorani, tellisin BLT eggs benedicti, mis oli väga maitsev. Joogiks võtsime mingi pomegrante viinakokteilid. Väga normaalne jook hommikusöögiks.
Õhtuks läksin jälle tööle ja kuigi ma olin üsna emotsionaalne too päev ja veidi väsinud, siis tööd teha sai palju ja aeg läks väga kiiresti, mis oli tore.
Väljas oli endiselt külm.
 |
| Airiga |
Mis vahepeal toimus, ma ei tea, sest mul pole ühtegi pilti, aga ilmselt ma käisin tööl-tööl-tööl ja rohkem midagi ei toimunud, midagi erilist.
 |
| Väga tervislik õhtusöök. See on tore asi telefonil töötamisel, et saab rahus terve õhtu süüa |
Laupäeval tuli Brigi hommikuselt vahetuselt väga vara koju tagasi, mille peale me otsustasime, et lähme ostame kuusepuu, aitab sellest jamast. Ja läksimegi. Saime päris hea hinnaga, lausa 50$'ga, sest siin tavaliselt maksavad kuused 100+ dollarit. Ulme, aga mida muud Sa tahad palmiosariigilt, eksole. Kui ma nägin, millise kuusepuu mu vend ja ta tüdruk Eestis 22€ga ostsid, olin kadedusest roheline. Aga meie kuusk on ka väga kena. Kuna minul oli vaba päev, siis ma kulutasin mõnusalt aega, et osta kõik kulinad ja ka kuusehoidja, mis oli vapsee missioon, terve linn oli tühi nendest.
Õhtul kui Brigi koju tuli, siis kaunistasime kuuse ära ka ja väga nummi kodune tunne tuli sisse.
Vahepeal päeval käisin ka lõpuks salongis küüntes ära, sest ei viitsinud enam ise tegeleda nendega.
Ma lubasin, et kingin endale sellel aastal jõuludeks air fryeri, sest ma olen seda megakaua tahtnud ja see aitab tervislikult ilma õlita friikaid teha ja no nii edasi, kõik vabandused. Olin ühte tükk aega jälginud, aga see maksis 100$ ja mõtlesin, et noooo.. põhimõtteliselt ju saab odavamalt ka. Kuniks ma ükspäev jalutasin niisama Targertis ringi ja seesama kukupai oli 50% allahinnatud ja tuli minuga hoopis 50$'ga koju kaasa. Juhheei! Testisin kohe ära ka, friikad ja kananaggitsad, IMELISED.
Juba eelnevalt mainitud tore fakt telefonil töötamisele lisaks on veel see tore snackbaris, sest seal saab jäätisekokteili teha. Ja oi, me teeme ka, Airiga. Küll šokolaadi, küll maasika, küll segu, küll seda küll toda, appi kui palju me joome jäätisekokteili, ausõna.
 |
| Pühapäeva hommikune kokkamine mul |
 |
| Jälle jäätisekokteile joomas |
Ja uus nädal algas esmaspäeval koos Aleniga töötamisega. Alen on tore. Vähemalt minuga. Ma temast varem ka rääkinud, et ta oli mu kõige esimene õpetaja ja maailma kõige õelamate naljadega, aga meil üldiselt on koos väga vahva. Too esmaspäev ta kõigepealt magas hommikul tööl ja siis rääkis memberiga ja köögiga samal ajal, kahe telefoniga, ma lihtsalt naersin kõht kõveras, ainult Alen teeb selliseid asju.
PS! Näiteks, kui keegi tellib mermeid milkshake, mis on roosa ja sinine ja pärlite ja vahukoorega, siis Alen ei viitsi seda kunagi teha ja vastab: "I have chocolate and vanilla, mermeid milkshake Miami downtown, ma'am."
Teisipäeval pärast tööd käisime Airiga shoppamas, sest kolmapäeval ootas meid ees sushiõhtu ja lubasin koka viia poodi, et asjad leida. Kuidagi juhuslikult panin selga roosa pusa, roosad tossud ja ka roosa maski. Isegi Airi küsis, et mis juhtus..
Kolmapäeval oli see päev, mida me olime kaua oodanud, lõpuks ometi sushiõhtu. Me leppisime selle kokku juba eelmisel korral, kui brasiillaste juures käisime söömas, aga vahepeal ju kõik said koroona ja isoleerisid ja klubi oli kinni, nii et ootamatult lükkus see teine õhtu väga pikalt edasi.
Sushikokk oli Airi, kes seda ametit ka Eestis pidas ja kes vaeseke selle kõigega lausa viis tundi tegeles, aga tulemus oli lihtsalt suurepärane. Fabio ja Diane organiseerisid ka sake, mille nad segasid maasikakokteiliks kokku ja maitses väga hästi.
Õhtu lõppes meil kesköö paiku ja siis läks iga roju oma koju.
Neljapäeval ma konkreetselt surin. Ei tea, kas sellest üle tüki aja alkoholi joomisest või veini + sake segust või kõigest segamini, aga ma konkreetselt surin. Magasin mingi kella üheni näiteks. Neljapäeval oleks ka pidanud meil tööl olema see lõunasöök, kus memberid teenindavad meid, mis on minu üks lemmikuid traditsioone John's Islandil, aga sellel aastal muidugi jäi ka see ära, nii et tehti meile hoopis head sööki niisama söömiseks ja saime jõulupreemiat ja ei mingit tähistamist.
 |
| Balint sõi nii palju, et ta lõpuks vaatas nukra näoga seda hunnikut ega teadnud, kas nutta või naerda |
Me jõulupuu sai sinised tulukesed, sest pooled valged viskasid vahepeal sussid püsti.
Ja reedel oli siis lõpuks vaba päev, nii mul kui ka Norbertil ja kuna me ei saanud tema kuu alguses olnud sünnipäeva üldse tähistada, siis käisime koos Stuartis ja West Palmis, lasketiirus ja Cheesecake Factorys. Ma käisin esimest korda elus tulistamas ja kuigi ma olin megahirmul ega üldse mitte põnevil ja rohkem paanikas kui elevil, siis mu elu kõige esimene lask oli nii keskele, et isegi instruktor vaatas suurte silmadega, et kuidas see võimalik on. Sündinud sarimõrvar, mis seal ikka.
Ja teel koju tagasi käisime ka Vero Beachi jõulutulukesi vaatama, igal aastal üks suur maja-tänav, mis iganes teeb seda ja kõik autod sõidavad sealt läbi ja jõulumuusika mängib ja väga armas kõik.
Laupäeva hommikul käisime Norbertiga ihopis söömas, sest mina olin nälga suremas ja siis korra ka teisel pool linna, aga max jõuluhullus on lahti, kõikides poodides on tuhat inimest järjekorras ja mis koroonast me üldse räägime, eksole. Nii et üsna kiirelt koju tagasi ja tuttu.
Õhtuks olin Rogersite juurde õhtusöögile oodatud, Payton oli ülisillas mind nähes ja minul oli ka tore temaga. Korra hakkasime palli mängima, tegin ühe sammu ja selline flashback tuli mälus, kuidas ma kukkusin ja oma jala murdsin ja reaalselt külm higi üle keha ja no ei, ma ei mängi enam kunagi palli kuskil kellegagi.
Tegime kodukootud burgereid juustu ja paprikaga (mina ja paprika?!) ning sõime magustoiduks imehead juustukooki, jutustasime ja korraks oli täitsa perekonnatunne sees, mis oli tore. Kella kaheksa paiku läksin koju tagasi, tegime Norbertiga filmiõhtu, vaatasime ära filmi Ava, mida me empsiga üritasime kinno mitu korda minna vaatama, aga ei jõudnud. Täitsa vahva film, aga ei midagi nii erilist, et peaks nutma, et ei näinud.
Pühapäeval saime tööl räigelt shitshow'd. Niimoodi nimetatakse vahetust, kus kõik läheb pekki sõna otseses mõttes. Põhimõtteliselt selgus hommikul, et keegi on jälle haige ja muidugi muid haiguseid siin maailmas ju pole kui koroona ehk keegi on kodus, terve hunnik inimesi tuli jälle koju saata, me pidime vahetuse üle elama ühe kapteniga (tavaliselt on neid mingi neli-viis) ja snackbar oli nii rahvast täis, kõikide pered on jõuludeks tulnud Floridasse ja kedagi ei koti reeglid, et klubis tohivad ainult memberid käia jne. Kui see õhtu lõpuks läbi sai, oli mul väga heameel, et see läbi on ja vajusin voodisse nii väsinult, et reaalselt ärkasin alles hommikul telefoniäratuse peale.
Uus nädal, uus mina, eksole, läksin täna jälle rõõmsalt tööle. Õnneks oli Airi ka täna topelt tööl, nii et saime kõik pausid koos tsillida ja jäätisekokteili koos jälle juua ja jutustada. Imeline. Sellegipoolest ei jõudnud tööpäeva lõppu ära oodata, sest kuidagi tuli selline väsimus peale, et vastasin telefonile megatuimalt ja lubasin kõikidele kõike. Peakokk oli ka mingis kiuslikus tujus, helistas lihtsalt selleks mulle, et midagi lolli küsida. Ja nii mingi seitse korda. Oleks tahtnud, et meil oleks block köök nupp või midagi säärast.
 |
| Nüüd on jälle soe, täna 27 kraadi ja ilus ilus |
 |
| Airi shake |
 |
| Minu shake |
Palju õnne, kui jõudsid lõppu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar