Gerli pesa: Elu Ameerikas - tagasi Ameerikas, Covidi kiuste

Sellel hooajal, mis on minul Floridas juba neljas, on kõik olnud teistmoodi juba algusest peale. Esiteks, ei osanud me suvel suurt üldse unistada Floridasse pääsemisest ja kuigi ma olin kõikide keeldude ja eranditega kursis ja nägin, et John's Island kvalifitseerub neile kõigile, ei julgenud ma ikkagi kindlalt öelda, et jah, me oktoobris lähme. Teiseks, kuna ma suutsin ennast korralikult vigastada, lootsin sisimas, et viisadega läheb aega ja mul on rohkem aega taastuda. Kuna terve septembri ei tulnud mingeid uudiseid, hakkasin isegi uskuma, et minekuga on aega ja kui ma isegi saan viisa, siis saan lennata veidi hiljem, sest.. miks mitte? Lõpuks aga läks teadaolevalt nii, et meil olid nädalaga käes nii viisapaberid kui ka viisa ise, sinna vahele viisaintervjuu ja kuna sel korral on viisa üks suur erand, tuli riiki siseneda 30 päeva jooksul pärast viisa saamist, mis oli minul 28.oktoober.

Niisiis, pärast ülemusega asja arutamist ja oma ortopeedi aega muutes, lendasime mina ja Airi sel korral koos ja 26.oktoobril. Õnneks, kuna ma olin ortopeedi juures käinud 26nda asemel juba 19ndal, olin saanud seitse päeva harjutada kodus kõndimist ja siseruumides üritasin ikka ilma karguta ja õues ainult ühe küünarkarguga, mitte enam kahe õlakarguga. Eks see emotsionaalselt oli kõik üsna raske, sest mu 12-nädalane paranemine pidi juhtuma 7-nädalaga ja üsna raske on tegelikult, kui vaim ja tahe on super, aga keha ei tule sellega kaasa.

Pidin enne lendu tegema tromboosi vastase süsti ja kuigi ma olen seda varem kellelegi teisele teinud, siis endale ei suutnudki, emps lõpuks külma kõhuga suskas ära.

26.oktoobril, esmaspäeval, alustasime empsiga Assakult sõitu kell 5 hommikul ja 5.15 kohtusime juba lennujaamas Airiga. Kõigepealt uurisime, kas külmakoti tohib lennukisse kaasa võtta, lubati, siis tõstsime natuke mu pagasist Airi käsipagasisse, sest ma ise ei saanud käsikohvrit võtta sel lihtsal põhjusel, et mul polnud piisavalt käsi kohvri vedamiseks. Kiirelt jätsime ka empsiga hüvasti, sest me muudmoodi ei saa, muidu me nutame mõlemad. Läksime lennule registreerimise laua juurde, Lufthansa kutt oli seal suht lost, küsis, mis viisaga me riiki lähme, me ütlesime, et H2B, ta küll oli siukse näoga, et tal pole aimugi, millest me räägime, aga tehtud me asjad saime ja edasi turvakontrolli läksime. Mu kohver oli veits ülekaalus ka, aga tal oli nii ükskõik. Turvakontrollis võeti mu väike kotike välja lausa 2x, esimene kord oli seal sees e-luger, teine kord küüneviil, mis oli 2mm liiga pikk. Lõpuks saime sealt minema, istusime kohvikusse maha, sõin oma viimase pehmiku võiku ära, mis emps mulle kaasa tegi ja üsna pea oligi aeg lennukisse minna.

Esimene lend Tallinn-Frankfurt oli üpris täis, ma võin siinkohal eksida, aga mõned üksikud kohad paistsid meile ainult ja istuti ikkagi kõik kõrvuti, meie Airiga ka. Lend kestis 2.5 tundi, olime kohal, kus tegelikult oleks pidanud mul vastas olema ratastooli abi, aga see süsteem oli neil üsna lappes, seega mul ikkagi seda polnud ja nii tuli sellest A13 väravast jõuda kenasti Z11 väravasse ja ausõna.. nii pikk pole mitte ükski distants mu elus tundunud. Isegi poolmaratoni jooksmine oli lihtsam. Läksime tasakesi, ikka lonkadi-lonkadi ja Airi oli väga toetav kõrval ja kui ma lõpuks meie väravat nägin, mõtlesin, et surm on silme ees, aga tehtud ta sai. Sõime väikese lõuna ja oli jälle aeg lennukisse tatsata, kus me taaskord istusime kõrvuti, aga tühjasid kohtasid oli oluliselt rohkem kui esimesel lennul.

Teine lend siis oli Frankfurt-Miami, kestis ülemõistuse peaaegu 11 tundi. Ma ei saa aru, kuidas igakord see Ameerikasse lendamine pikemaks läheb, kunagi lendasin 7-8 tunniga sealt üle. Vaatasime mõne filmi, üritasime magada, sõime, mängisime triviat, ma üritasin iga natukese aja tagant kõndida, et jalg liiguks ja ikkagi poole lennu peal läks ta nii paiste, et sokk soonis räigelt sisse. Külmakott oli juba ammu soojaks läinud, seega palusin stjuardessilt jääd ja nii me seal mulle uue külmakoti ehitasime. Aitas küll. Lõpuks maandusime kohaliku aja järgi kell 16, Eestis oli kell 22.00.

Rõõmsalt jälle lonkadi lonkadi (sel korral küll pakuti mulle mitmel korral abi, love america, aga otsustasin, et saan hakkama) koperdasime immigratsiooniametisse, kus ma teadsin, et on elektrooniline viisakontroll, aga meid ei lastud sinna ja pidime ikkagi ametniku juurde minema. Ametnik oli minu meelest üpris tõre ja sai päris pahaseks, kui ta küsis neli korda minult, kas ma olen Ameerikas elanud ja ma ei vastanud midagi, sest ma ei saanud aru, miks ta seda minult üldse küsib, kui ma just ütlesin, et see on mu neljas hooaeg. Hiljem aga selgus, et hommikune Lufthansa poiss oli meie riiki sisenemise õiguseks pannud selle, et me oleme elanikud ja selline asi on Ameerikas paha paha. Seega suure hurraaga viidi meid tolli tahatuppa, kus on pahad lapsed.

Istusime siis seal rõõmsalt, tegime onudega koostööd, õnneks mul oli terve hunnik pabereid välja prinditud, mis neile sobis ja lõpuks saime meie staatuse ka muudetud ja meid visati pahade laste toast välja. Edasi võtsime peale oma kohvrid ja olime lennujaamast väljas 16.57. Kes on elusees USAs käinud, teab, kui kiire on lennuki maandumise hetkest 57 minutiga õue jõudmine.

Õues kohtusime Fabioga, kes on meie töökaaslane, Brasiiliast, ülivahva kutt koos oma naisega ning me sõitsime esimese asjana McDonaldsisse, sest welcome to America. Sõit Miamist Vero Beachile läks ka väga edukalt, ei mingeid ummikuid kiirteel, mida me väga kartsime ja 19.55 jõudsimegi kohale.

Esimese asjana nägime ukse peal suurt roosat silti, mille Brigitta oli mulle teinud ja kirjutanud "Tere tulemast koju vanglast, sõbrake." Tegime seal veel pilte ja kui ma järsku astusin vaikselt uksest sisse, tuli Brigi kisades ja õhupallidega ja oh my god, kui heameel oli ühte inimest näha. Kallistasime ja pisardasime seal natukene (või palju) ja tulime siis tuppa, kus ma leidsin veel sildikesi ja welcome baby kirja seinalt ja isegi kingikoti sain, täis roosasid asju. Ei pea vist ütlemagi, kui hea oli koju jõuda.

Suht kohe pärast seda sättisime ennast Applebeese'sesse sööma, Brigi viis oma naise välja ja sai väga odavalt hakkama, sest ma jõin pool 5$'st joogist ja sõin 5$ salati. Väsimus oli küll korralikult peal, aga tavaliselt ajavahega kaklema hakates tuleb esimene õhtu ennast kohe kohalikku aega suruda ja siis läheb lihtsalt. Vähemalt siiamaani on läinud. Sel korral, etteruttavalt, oli mul ajavahega harjumine vist ajaloo kõige raskem, sest esimest korda normaalsel ajal ärkasin ma alles nädal hiljem.

Kätte jõudis teisipäev. Kuna graafiku järgi olin ma tööl alles laupäeval, oli parajalt vaba aega sisse elada, ajavahega harjuda ja kõik asjad korda ajada. Tavaliselt tuleme me Floridasse alati kogu tiimiga samal päeval ja lähme järgmisel päeval ka klubisse kohe pabereid allkirjastama. Sel korral tiksuvad kõik kahe-kolme kaupa ja nii ka meie ja nii tuli hoopis human resource tädike meiega meie elamisse kohtuma. Täitsime ära paberid, elamise, kindlustuse ja muude jamade + tegime covid testi, mis oli palju palju humaansem kui see, mis ma Eestis tegin, kus pulk ajju lükati. Paar päeva hiljem saime ka tulemused, mis olid negatiivsed.

Teisipäeval käisime ka korraks rannas, mis oli lihtsalt imeline, lõpuks ometi tagasi soojas kliimas, soojas vees.

Kolmapäeval käisime me Airiga tegemas narkotesti, mis oli korralik huumor, sest meil kummalgi polnud pissihäda. Muudkui istusime seal ja jõime vett ja tegime nalja ja ootasime, et saaks purki asja ära tehtud ja koju mindud. Lõpuks see tehtud sai, 15 minuti asemel läks tund, aga kõik tulemused negatiivsed ja ei mingit probleemi.

Neljapäeval tegime jälle kiire rannatiiru, kusjuures kohtusime vees haikalaga. Ta küll pisi pisikene ja armas, aga meile piisavalt lähedal, et tõsteti üles punane lipp ja meie vees peesitamist saatsid karjed ja kilked teistelt inimestelt. Mis seal ikka, siis ei uju.

2017 - 2018 - 2019

2020

Kuna esimesel päeval armidele üldse päike ei meeldinud, siis teisel päeval peitsin nad liiva alla ära

Reedel veetsime veidi Norbertiga aega, tahtsime Steak&Shake sööma minna, aga ei uurinud enne asjaolusid ja nii selgus kohapeal, et sinna istuma minna ei saagi. Seega võtsime hoopis jäätisekokteilid kaasa ja sõitsime meie linnapoole peale tagasi ja käisime ihopis, kus oli jälle nii mõnus teenindus, et väärt ülemõistuse head tippi. Minu meelest üldse siin meie kodu ihopis on igakord nii nummid teenindajad, siuksed veidi vanemad ja ülikutiplutid ja ma ei tea, ma kohe armastan neid.

Pärast aga läks mul millegi pärast olemine üpris kehvaks (ma süüdistan siin jäätisekokteili, mida ma juuagi ei tohiks, aga ei õpi oma vigadest) ja nii ma magasin kõige pealt mõne aja ja siis ma surin suurest apelsinivajadusest, aga mul polnud autot ja kõndida.. noh, seda ma ju ei oska. Õnneks päästis olukorrast Norbi, kes samal hetkel oli poes ja kirjutas, kas ma tahan midagi ja tõi mulle hunniku apelsini, pärast mille söömist tuli elu sisse tagasi ka.

Laupäeval läksin siis lõpuks ometi tööle. Nagu teada, ma olen John's Islandi kõige suurem fänn ja nii ma ka suure hurraaga sinna läksin. Algus polnud just kõige positiivsem, sest jooksin kokku kohe manageriga, kes pole mind esimesest minutist peale sallinud ja sain siis vihkamist veel mõnest nurgast, sest mõnele ei mahu üldse pähe, et ma "tema töö ära võtsin." Jutumärkides sellepärast, et tegemist ei ole tema tööga ja ma ei ole mitte midagi ära võtnud, ma ei saa lihtsalt kõndida.

Aga nagu Reelika mulle ütles, las koerad hauguvad ja tänaseks päevaks mul ongi juba üsna ükskõik nendest kuulujuttudest mu seljataga, sisuga, et ei tea, kas ma üldse managementile teada andsin oma konditsioonist või et managerid said olukorrast teada alles siis, kui ma töökostüümi läksin võtma.

Dima, Läti poiss

Meil väga šefid maskid tööl

Snackbaris töötamise rõõmud, Airi saab kogu aeg jäätisekokteili

Juba üsna tavapärane pilt minust tööl

Mu vaade tööl

Meie lõunamenüü tollel päeval

Pühapäeval oli tööl nii kiire, et me ei saanud isegi söögipausi, pidime toidu üles tooma ja üritama kõnede vahel süüa, aga kõnesid oli nii palju, et see põhimõtteliselt ei toiminud. See mac&cheese jäigi mu ainsaks ampsuks

Nii palju tellimusi ja neid muudkui tuli ja tuli ja tuli

Kuniks kokku tuli 120...

Esmaspäeval oli mul ja Brigil vaba päev, seega me komberdasime kohalikku spordiklubisse. Sel korral me otsustasime kõik koos liituda Vero Fitness klubiga, kus on rühmatrennid, suurem jõusaal ja ka bassein. Viimasest saab minu parim sõber, ilmselgelt, midagi muud ma ju teha ei saa. Vigase inimese rõõmud.

Õhtul käisin Rogersitel külas, Payton on vahepeal juba kuus saanud ja nii asjalik, et peaaegu ei tunne teda äragi. Tegime tacosid ja rääkisime juttu, nad ütlesid, et igatsesid mind terve suvi iga päev, sest eelmisel suvel olnud vabadusest polnud neil ühte protsenti ka ja nad väga tundsid sellest puudust. Nii, et põhimõtteliselt me juba arutasime järgmise suve plaanide variante, aga eks kindlateks plaanideks on veel vara, mul plaanid igas maailma otsas.

Ja siinkohal vist on paslik esimese hooga ka lõpetada, esimesest nädalast piisab alustuseks küll. Lõpetuseks mõned pildid, mis vahele kuskile ei tahtnud mahtuda.

Käisime ühes uues taco kohas söömas ja kui esimesel korral ma olin megaekstaasis, siis paar päeva hiljem samasse kohta minnes ma reaalselt peaaegu öökisin selle toidu peale.