Kui ma eelmises blogis mainisin, et meil on jäänud veel 2 tööpäeva ja esmaspäeva hommikul asume teele, siis umbes laupäeva õhtuks saime me aru, et see ei õnnestu meil mitte kuidagi, sest tööpäevad venisid kõik nii pikaks, enne kümmet ei jõudnud ükski õhtu koju ja siis tundus natukene enesetapuna veel hakata asju autosse tassima + korterit pesema ja siis poolunisena hakata 9 tundi autoga sõitma. Seega, me tegime kiired korrektuurid ja jäime Floridasse üheks lisapäevaks, mis kulus tegelikult väga ära.
Viimane tööpäev möödus väga vahvalt, emadepäev oli ehk me jagasime naistele valgeid roose ja tasuta mimosasid. Kõik olid heas tujus ja päev läks ruttu. Õhtusel lineupil pidasime kõik kõnesid, sest mingi ligi kümnel inimesel oli viimane tööpäev. Kui eelmisel aastal ma terve viimase päeva valasin pisaraid, siis seekord polnud see üldse nii, kuidagi nagunii see lõpp oli nii veider ja üldse polnud tunnetki, et nüüd järgmised viis kuud ei tule. Järgmisel päeval viisime oma tööriided tagasi ja siis Susan, kes on beachclubi manager, küsis, kas me oma viisaga John's Islandil ei saaks töötada, et tema võtaks meid kohe suveks ka sinna. Väga armas ja soe tunne.
 |
| Üks member, kellega ma hullult hästi läbi sain, tõi mulle pildi, kuidas ta Tallinnas oli, nii armas! |
 |
| Me töötasime viimasel päeval Raftersis, mis siiamaani oli kinni olnud, ainult emadepäevaks tehti lahti, dreamteam, ei mingeid vinguvaid managere ega mõttetuid tõmblemisi, lihtsalt meie ja tehtud töö |
Esmaspäeval siis trippisime Melbourne'i, mis on Vero Beachist nii umbes 45 minutit autosõitu. Meil oli kaks eesmärki - saada mulle Pandora kett õiges suuruses ja kulinad külge ja saada Brigittale lõpuks laptop. Miks ma ütlen lõpuks, on väga lihtne, ta nimelt on seda tahtnud/ostnud/valinud mingi viis kuud. Kuna meile aga öeldi, et me peame Maines olema 14 päeva karantiinis toas, andis see viimase vajaliku tõuke. Lisaks käisime ühes meie mõlema jaoks uues restoranis nimega BJ (ma ei tea, kelle idee on selline restorani nimi panna, aga okei), mis jättis väga hea mulje nii toidu kui ka jookide kvaliteedi osas.
Edasi sõitsime koju, seniks kuni Brigi pesus käis ja ennast valmis pani, keerasin mina ennast pooleks tunniks tuttu, selline uni oli peal. Järgmiseks oli meid kutsutud Keiri ja Keili sünnipäevale, küll väga viimasel hetkel, sest nad arvasid, et meid enam pole Veros sel ajal, aga saime enam-vähem hakkama, leidsime kingitused ja surusime need mõned tunnid päevaplaani ka. Pidu oli vahva, sai Eestit jälle natukene tunda kartulisalati ja vorstikestega ning mängisime mingit ägedat mängu, mille ideega tuli välja Mitch'i vend, ma ainult mäletan, et see kõlas nagu slut, aga äkki oli slot siis. Igal juhul tuli veeretada sellist rattakummi moodi asja august läbi, erinevad augud andsid erinevad punktisummad. Mina ja Mitch mängisime Keiri ja Andrew vastu, kaotasime viimasel sekundil, aga täiega lõbus oli. Ja nii tore oli Keilit näha, ma nägin teda viimati ikka hea mitu aastat tagasi.
Õhtu viimaseks ürituseks jäi mul õhtusöök ja hüvastijätt Norbiga, mis küll ei läinud kõige paremini sellesmõttes, et tema jaoks tundus maailmalõpuna fakt, et ta mind nüüd nii mitu kuud ei näe ja ta oli seetõttu väga kurb terve õhtu, aga mis seal siis ikka, vähemalt saime oma viimased tunnid koos.
Pärast seda pakkisime ära kõik asjad autosse ja kui esialgu tundus, et jee, üldse pole palju asju, siis lõpuks oli ikka terve tagumine iste ka täis.
Teisipäeva hommikul andsime võtmed üle ja vahepeatusega Einstein Bagelis, asusimegi teele. Esimese päeva eesmärk oli jõuda Põhja-Carolinasse, Fayetteville nimelisse linna.
 |
| see oli meie kogu reis |
 |
| Olaf oli Nutella koomas |
 |
| Kui lõpuks hotelli jõudsime, magasime kohe pikalt |
Niisiis, esimesel päeval sõitsime me ära 969km ja see oli tegelikult terve reisi kõige pikem, aga ka kõige lebom päev, sest Floridas oli kiirtee kogu aeg nii lai, et ma panin kodust püsikiirusehoidja peale ega võtnud seda kordagi maha. Floridast jõudsime me Georgiasse, sealt Lõuna-Carolinasse ja sealt Põhja-Carolinasse.
Teiseks päevaks olime planeerinud umbes viie tunnise sõidu, et jõuda Washington DCsse ja sellest meile piisas. Esialgu pidime kokku saama Brigitta hostperega, aga see jäi lõpuks ära, nii et pärast oma hotelli üles leidmist, parkimise organiseerimist, poest igast jura ostmist, tegime hotellis šampuse lahti, keerasime apelsinimahla otsa ja jõime ära nii palju mimosasid, et keegi ei tea, kui palju. Edasi läksime me Brigi sõpradega hängima, kus mängisime kaardimängu ja jengat ja jõime nii palju, et ma ei taha isegi mõelda. Olgu jumal tänatud mugava hotellivoodi eest, kust ma kell 11 suutsin lõpuks tõusta, et eluga edasi minna.
Kolmanda päeva "eesmärk" oli vastu pidada nii kaua kui võimalik ja kuna Brigi tervis ei lasknud tal üldse sõita, ei pidanud ma üksinda ka väga pikalt vastu. Kindlasti oma osa selles oli New York Cityl, kuhu me läksime McDonaldsit otsima, sest ma nii väga tahtsin BigMaci saada, muidu suren. Näiteks üks juhtum sellest "linnakesest": olime tunnelis, tunnelis kaob alati Waze signaal ära, jõudsime välja, signaal sai aru, kus oleme, käskis 400m pärast neli rida paremale maha pöörata. No arvake nüüd ise, kas see on New Yorgis võimalik. Ma küll üritasin ja karjusin natuke, aga mul autost rohkem kahju kui möödasõidetud väljasõidust. Õnneks leidsime teise tee. Paar korda me panime seal veel võssa, aga ausõna, ma süüdistan selles ainult oma konditsiooni ja New Yorgi koostööd, mis ei sujunud. Suht savi.
 |
| Pärast seda, kui ma olin mingi viis tundi ilma peatusteta sõitnud, küsis mu auto mult, kas ma tahaksin äkki peatuse teha. Kui nunnu |
Kuigi me mõtlesime, et me võiks teha viimase peatuse Bostonis, siis uue töökoha omanik palus meil Massachussetsi vältida, koroona pärast, seega me tegime peatuse hoopis Connecticutis, Hartfordi nimelises linnas, mis tuli välja, on Connecticuti pealinn. Vot kui põnev. Sealses linnas aga hotelli leidmine polnud just kõige kergem, sest pea kõikidel oli kirjas, et võetakse vastu ainult esmaabi-töötajaid ja kuigi meid Floridas selleks nimetati (sest meie memberid oleks ilma meieta ära surnud), siis siin üleval pole me midagi väga vajalikud. Lõpuks me siiski ühe hotelli leidsime, mis oli reisi kõige rotim ja kõige kallim, tore lugu küll. Isegi parkimise eest pidime lisaks maksma.
Käisin natuke hotelli ees olevas pargis jalutamas, aga väljas oli jube külm, seega tulin tagasi tuppa, tellisin omale natuke süüa ja vajusime unne, kust Brigi näiteks ärkas 11.5 tundi hiljem alles.
Viimaseks sõidupäevaks oli meil jäänud 4.5 tundi sõitu, mis iseenesest ei tundunud palju, aga esiteks, pidime me käima ära Walmartis ja ostma omale kahe nädala toidu (mäletate ikka, kui täis auto juba oli?) ja teiseks, see tee oli nii üles alla, paremale vasakule käänuline, et ma tahtsin ropsi panna. See omakorda tähendas ka muidugi poole väiksemaid kiirusepiiranguid. Walmartini oli meil umbes neli tundi, sinna jõudes panime maskid kenasti ette ja läksime poodi. Pidime õues järjekorras ootama, et üldse sisse saada. Järjekorras tellisime omale kõrvalolevasse restorani toidud, et võtame kaasa ja kodus sööme (see oli kell 17.30, tellisime 18.15ks). Poes läks meil hullumeelseks, nii palju asju tuli osta ja süda läks pahaks ja lõpuks me saime sealt välja alles 18.30 ja siis me pidime ära mahutama kõik ostetud asjad autosse. Reaalselt üks kärulükkaja vaatas terve selle aja meid pealt, sest see oli võimatu missioon. Hakkama me saime.
 |
| Siuksed nägid kõik meie söömised välja, sest kõik restoranid olid kinni |
Edasi läksime siis restorani järjekorda, kus me olime 18.45 ja lõpuks 19.15 me olime liikunud umbes 2 autot ja siis ma helistasin restorani, et kuulge, mu toit on seal ilmselt tund aega olnud, kas muudmoodi ei saa kätte seda, kui siin järjekorras passides. Mu kõnet visati edasi mingile kolmele inimesele, keegi midagi aru ei saanud, lõpuks öeldi, et okei, parkige invakohale, me toome teile sinna, saate tasuta selle hoopis. Invakohale me ka ligi ei pääsenud, sest autosid oli järjekorras nii palju, aga lõpuks oli jälle 10minutit möödas, ma helistasin uuesti, et kuulge, kus me toit on ja siis oli jälle paanika ja keegi midagi aru ei saanud ja lõpuks mingi 19.30 me selle toidu saime ja lõpuks uue elamise poole teele asuda ka saime.
Kohalejõudes leidsime eest Meelika, Reelika, Stefani, Mladeni, Ivana ja Milena. Nüüd on meil neli eestlast, neli serblast punt.
Kõik aitasid meil asjad tuppa tuua, valisime tükk aega omale tuba ja sõime siis kõhud täis ja hakkasime ehitama. Ütleme nii, et elamine ei ole midagi sellist nagu meil oli Floridas, alustades sellest, et seal oli igal toal oma vannituba, siin sisuliselt peaks üks vannituba olema kahe toa peale ehk 4 inimest ja vannituba on päris pisike. Teiseks, pannakse meid siia majja kokku 16. Me jagame ühte kööki. Kahte külmkappi. Omanik küll oli lubanud tuua ühe juurde, aga hetkel seda pole. Ja üks pesumasin ja üks kuivati. Ühesõnaga, jah. Ahja, meil pole riidekappi toas.
 |
| Meie asukoht on see sinine ringike seal keskel |
 |
| Keegi oli öösel tipatapa üle mu auto pannud |
Teisel "karantiinipäeval" hiilisime me majast välja, et osta riiulid, sest muidu poleks üldse mõtet olnud hakata neid asju lahti pakkima hakata, sest neid lihtsalt polnud mitte kuskile panna. Nüüd on mul üks riiul, kolme kastikesega ja kaks kastikest veel ja üks stange, no, saab hakkama sital ajal, nagu öeldakse. Kuna me olime ainsad vaprad, kes läksid, oli meil nimekiri ka kõikidele teistele mõeldud asjadest ja no see oli siuke peavalu, et appppiii.. mitte kunagi enam. Ülejäänud päevad kavatsen ma istuda siin majas ja mul on ükskõik, mis ümberringi toimub.
Ja nii me siis siin oleme.
Edasi tean ainult nii palju, et kuna me jõudsime siia 15.05, siis 14 päeva karantiinis, 30.05 võiks me uuesti legaalselt minna ringi jalutama. Töökoht, Spruce Point Inn avatakse praeguse seisuga 4.juunil, aga eks siis ole näha, kas see ka päriselt lahti tehakse.
Mõned põnevad faktid Mainest, uuest osariigist, kus ma elan:
1. Kanep on siin legaalne. Mind ennast küll üldse ei mõjuta, aga põnev fakt siiski.
2. Poodides antavad tasuta kotid on siin paberist. Okei, Walmarti kotid on nii paberist, et ei pea autonigi vastu, aga elagu rohelisem maailm, eksole.
3. Maine on nii põhjaosariik, et ta jagabki piiri ainult ühe osariigiga USAs, milleks on New Hampshire ja teiselt poolt on ta juba omadega koos Kanadaga ja kolmandas suunas on vesi.
4. Maine vastutab 90% vähitoodangu eest terves riigis! Siin muud ei näegi kui lobster siin ja lobster seal ja lobster-rollid jnejnejne.
5. Kevade aastaajal on Maine riigis esimesel kohal oma külmade temperatuuride poolest ja läbi terve aasta TOP10s. Mõni ime siis, et siin praegu nii külm on..
6. Maine on suuruselt Eestist 2x suurem ja elanikke on siin 1.4miljonit. Linnas, kus meie elame - Boothbay Harbor - on alalisi elanikke 2200.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar