Elu Ameerikas: Karantiini elu

Kui ma veel viimases sissekandes rõõmsalt mainisin, et meie klubi kinni ei panda, vaid me järgime tervet hunnikut uusi reegleid, siis tänaseks tuleb tõdeda, et siiski reedel see uudis tuli, et laupäevast alates klubi suletakse. 

E-mail saadeti kõikidele memberitele ja napilt 20 minutit hiljem viskas nii rannabaari kui ka beachclubi restorani rahvast nii pilgeni täis, et hea, et kõik söögidki kätte said. Minul õnneks oli õhtune vahetus vaba, nii et ma ei pidanud tegelema nende 400 inimesega, kes süüa tahtsid. Igal juhul, laupäevast alates oleme me siis uues süsteemis, kus me teeme klubist ainult kaasatellimusi, ühtegi memberit sisse ei lasta. Nad muidugi üritavad tulla, absoluutselt. Alates esmaspäevast on meil ka uus graafik, sest meile üritatakse pakkuda nii palju tunde kui võimalik, mis sest, et tegelikult, olgem ausad, pole meil suurt midagi seal teha. Peamise töö teevad ära telefonis tellimuste vastuvõtjad ja köögitiim. Minu õnneks, mina olen siiani kõik vahetused olnud just telefoni otsas ja see on täitsa tore, vähemalt ei pea teesklema, et midagi teha on. 

Must huumor tööl

Klubis on kõik toolid-lauad kokku pakitud

Kuna uus graafik on üsna lasteaiagraafiku sarnane ehk vahetused on 7-13 või 8-14 ja 14-21, on meil vahvalt aega, et igasugu asju teha. Muidugi, eks ole raske neid asju teha, kui järjest kõik kinni pannakse ja kui suurest hirmust väga rahvarohketesse kohtadesse minna ei taha, aga õnneks elame me ju siiski Floridas ja rand on meist ainult 5 minuti autosõidu kaugusel.  

Ühe õhtu veetsime Meelika ja Brigiga Mulligansis, see oligi see sama õhtu, kui me saime teate, et klubi kinni pannakse, seega tegime joogid lihtsalt lahtise tuleviku jaoks. Ütleme nii, et meil küll palutakse kogu aeg säilitada rahu ja mitte paanitseda, aga kuidas Sa ei paanitse, kui kõik asjad pannakse järjest kinni, õrna aimugi pole, mismoodi palka maksma hakatakse, kojulennud tühistatakse järjest ära.. 

Pühapäeval korraldas Norbi meile kohtingupäeva, alustasime seda Toojay's brunchil koos mimosadega, edasi käisime Royal Pointe pargis ilma nautimas ning lõpetuseks läksime kinno vaatama filmi The Way Back, mis meeldis mulle oma sisult, sest ta oli suuresti korvpalliga seotud, aga muid liine ja süsteeme oli nii palju, et lõpuks see rikkus kuidagi filmi pointi minu jaoks ära, liiga palju üritati korraga. 

Pärast käisime veel Walmartis shoppamas ja no see oli nii tühi kui tühi veel olla saab.

Eile õhtul tegime me väikese pikniku rannas Norbiga, ostsime sushit ja subwayd, nautisime Whiteclawsid, päikeseloojangut, lainete kohinat ja üksteise seltskonda, väga tore õhtupoolik. Hiljem vaatasime veel filmi Spenser's confidence, Netflixist, mis oli täiega hea ja ma jäin nii rahule. 

Ja lõpetuseks jälle mõned pildid, mis mujale vahele ei mahtunud. Olge tublid ja terved, järgige ettekirjutisi ja loodetavasti järgmine sissekanne tuleb juba lõbusamates toonides. 

Helistasin Carnivali, et oma kruiisi jaoks allahindlust saada, täpselt nii kaua olin ma ootejärjekorras, et neid üldse kätte saada. 

Ma tahtsin täiega selle käruga minna Walmarti, aga see masin ei hakanud töölegi mu peale, ei olnud piisavalt paks.

Veel enne suurt paanikat jõudsime korra ka trennis käia, tänasel päeval me pigem ei lähe sinna, kuidagi üldse ei tõmba praegu. 

See vetsupaberi nali on küll ületanud juba kõik piirid, aga millal siis veel musta huumorit teha, kui mitte praegu, eksole.