Ma mõtlesin enne selle blogi kirjutama asumist pikalt, kas ma peaks äkki natukene muutma oma elust kirjeldamise viisi, sest praegu kogu see (peaaegu) kuu aega, mis me oleme USAs olnud, ei ole olnud muud kui baila baila ja pidu ja jälle paha ja jälle pidu ja jälle paha. Reaalselt on see asi läinud nii kaugele, et kui ma pärast vabasid päevasid ja 15 tundi järjest joomist koju jõudsin, vandusin kõigile, et ma jõuludeni enam ei joo. Okei, ma libastusin järgmisel päeval, sest tööle jõudes tehti mulle kohe selgeks, et ma pean ladies nightile minema õhtul, aga tegelikult juba kolm päeva on seis palju parem, sest varasemalt selle kolme päevaga oleks meil umbes viis veini juba lahendatud.
Aga kõigest järgemööda.
Esiteks, ma olen sitaks põnevil, sest Sigrid tuleb mulle juba 11 päeva pärast külla ja oh my gosh, ma ei teagi, kas ma olen rohkem põnevil tema tuleku või ta toodavate Mesikäpa šokolaadide ja makroonide pärast. Haha, okok, tema ikka tema. Annaks nüüd jumal, et manager on ka lahke ja annab mulle vabaks kõik nuiatud päevad, et me saaks aega koos veeta ka.
Eelmisel reedel pidime me minema tähistama Emily-Kimberly-Melancia sünnipäeva, aga lõppes see sellega, et meie Meelikaga olime baila baila kuskil mingite kokkadega, sünnipäevalastest ilmus välja ainult üks ja lõpetasime me jumal teab kus, jumal teab mis kell. Okei, lõpuks me jõudsime Riverside, mina ja Meelika koos Dusani, Jackiga (kes on muideks meie klubi member üldse) ja veel ühe kokaga, kelle nime ma ei mäleta ja seal kohtusime Brigitta ja Airi ja Reelikaga ja lisaks veel Andreij, Mate, Mari, Keiri, Sprickleyga ja lisaks ma jooksin kokku ka Philippiga, kellega me eelmine hooaeg koos olime, aga ma ei mäleta õnneks õhtust mitte midagi, nii et kui ma hommikul leidsin telefonist tema sõnumi, et me peaks kindlasti kokku saama, ei olnud mul alust kuidagi sellega nõustuda. Oli hea pidu, nagu ikka.
Edasi, nagu mainitud, olid mul paar vaba päeva see nädal. Esialgu pidin küll vaba olema nädalavahetusel, aga kiired vahetused Airiga ja nii olin ma vaba hoopis teisipäev-kolmapäev ja siis otsustasime mu uue sõbra Matega, et me lähme Fort Lauderdale. Ta on esimest korda elus USAs ja vaimustub kõigist ja kõigest praegu ja ta on täpselt sama positiivne inimene nagu mina, seega meil oli superlõbus koos. Sel korral ööbisime me ranna ääres asuvas hotellis, et Triinule mitte tüli teha ja kuna kohalejõudes selgus, et saame tuppa alles tunni aja pärast, läksime jalutama ja leidsime mingi Mehhiko söögikoha, mille nimi oli tekiila ja sinna me läksime ja sealt see 15 tundi järjest joomist lahti läks. Sõime ka kohalikku toitu, äkki olid tacod. Või tortillad. Ma ei tee neil kunagi vahet. Igal juhul väga maitsvad olid. Edasi läksime randa, vahepeatusega baarist, käisime ujumas, vesi oli külm, aga harjus ära.
 |
| Nii lähedal oli hotell rannale |
Sealt saime juba kõned Triinult ja Marilt ja jooksime tagasi hotelli, panime riided selga ja läksime uberiga paadi peale, kus me jõime edasi (seekord viina) ja kus Mate reaalselt vaimustus tervest elust ja Ameerikast ja kõikidest inimestest. Paadil kohtusime Mari, Keiri, Triinu, Ty ja veel ühe kutiga, kelle nimest ma pole veel aru saanud, aga see kõlab nagu Abbi. Või Hubby. Poole sõidu pealt otsustasime ühehäälselt, et me tahame Mijakosse sööma minna, seega panime paadi ära, Ty võttis auto, võttis meid kõiki peale (natuke aega veetsime aega ka basseini ääres mänge mängides) ja käisime söömas. Yummy to my tummy. Edasi otsustasime me, et ostame Walmartist jooki juurde (whiteclaw'd, mis on gaseeritud vesi alkoholiga) ja lähme tagasi paadile ja sõitsime mitu tundi mööda Floridat ringi, mega lahe lihtsalt. Kesköö paiku jõudsime me tagasi maale ja läksime siis El Caminosse, kus toimus Taco Tuesday ja vähe sellest, et tacod ja chipsid ja asjad maksid 2$, maksis ka tekiila 2$ ja noh.. saate juba ise aru, kuhu see jutt tüürib.
Kui me kell kolm öösel hotelli jõudsime, arvas Mate, et päris hea mõte on ujuma minna ja bassein tõesti oli kutsuv, aga holy, kui me sinna jõudsime, see vesi oli nii külm, et eestlase ausõna, ma pole nii külmas vees mitte kunagi ujunud. Seega, kauaks me sinna ei jäänud. Kell neli tellisime me veel UberEatsist süüa ja lõpuks viiest vist magasime ka. Hommikul ärgates ütlesin ma esimese lausena Matele, et ma loodan, et ta suudab sõita, sest minul sõidab ainult katus. Pidime veel Triinuga kokku saama, aga lihtsalt 0 energiat, seega check out ja sõitsime tagasi Vero Beachile. Kusjuures, lõpuks ikkagi mina sõitsin.
Terve ülejäänud kolmapäeva ma vegeteerisin kodus, magasin, ärkasin, magasin, ärkasin. Tahtsin õhtul veel trenni minna, aga seda energiat ei tulnudki. Siis ma otsustasingi, et jõuludeni mina ei joo, mina ei taha kuulda ühtegi sõna mingitest pidudest, mu maks on mu ammu juba hüljanud.
Neljapäeval läksin siis tööle, super energiat täis, käisin veel hommikul trennis ka. Olin rannabaari sulgeja, olin valmis seal 22.30ni vähemalt olema, ütlesin veel kaptenile ka, et tahan viimasena koju minna. Kella 20ks oli umbes kuus inimest minult küsinud, kas ma lähen õhtul välja ja ma ei saanud üldse aru, mis toimub, kuniks lõpuks üks kapten võttis mult käest kinni, vedas mu beachclubi teise kapteni juurde ja ütles talle, et Gerli ei tea õhtusest peost mitte midagi. Kõik olid šokis. Mina tean alati, kus on pidu ja mis seal toimub ja kes läheb. Sel korral 0. Seega, mind viidi kiirelt kurssi ja sama kiirelt olid mul kambajõmmid orgunnitud ja ma ise 21.30 bussiga koju sõitmas. Pidu pidu piduuu!
Peoks oli siis ladies night, üks üritus, mida meie oma manager korraldab. Me käisime seal eelmine hooaeg ka ja juba siis oli positiivne kogemus. Sel korral läksime siis Airi ja Brigittaga ja autoga, et ma jumala eest ei jooks ja et me jumala eest tuleks keskööl koju, sest Bri pidi kell viis hommikul lennujaama sõitma hakkama.
Ta jättis mu maha. Kolis välja. Kolis üldse Chicagosse ära.
Igal juhul pidu oli vägev, see õlletehas oli täiesti täis inimesi ja ausõna, see on nii suur, et see on ulme üldse, et selline koht täis saadakse. Isegi eelmise hooaja lõpus, kui meil meeskonnapidu seal oli ja meid mitu sada oli, ei olnud see isegi natukene täis. Peol kohtusime ka Oscari, Steveni ja Leoga ning John's Islandilt Jessyca, Tanja ja veel mõne uuega, kes mulle eriti peale ei lähe. Meil on mingi uus tüdruk Ungarist, kelle kohta paljud öelnud, et ta üritab minu moodi täiega olla, alati tähelepanu keskpunktis ja blablabla.. aga minu meelest on ta lihtsalt lame. Muusika oli peol vägev, seega terve sealoldud aja me tantsisime ja keskööks me, muideks, olimegi kodus.
Täna sain siis lõpuks terve päeva tööl olla, kusjuures hommikul sai nii palju nalja, sest meil on üks uutest, kelle perekonnanimi on Prummer ja meile on esimesest päevast saadik räägitud, et me peaks abielluma, sest siis ma ei pea palju oma nime muutma üldse. Ühesõnaga, see teema sai hommikul täiega hoogu juurde ja kui meilt küsiti, kas me abiellume Ungaris või Eestis, vastasime me samal ajal, et USAs, ilma, et me oleks päriselt sellest kunagi rääkinud. Lisaks oli tööl Andreij, kes on mulle täiega suurema venna eest esimesest päevast ja veel üks Mate (mitte see, kellega me Fortis käisime), kellega me hakkasime ka täiega hästi läbi saama ja kui lõpuks kõik kuulsid, et ma olen terve nädalavahetuse üksinda kodus, hakkasid nad ära jagama, kes mis õhtul mulle külla tuleb. Oh jah. Nalja meil tööl saab korralikult.
Kahjuks meil hommiku/lõunasöögi ajal polnud midagi süüa, mida ma oleks saanud või tahtnud ja nii palusin ma Kevinil endale friikartuleid teha pausi ajal ja kui ma need ära sõin, hakkas mul nii halb, et ma õhtuse vahetuse alguses mõtlesin, et kas ma hakkan oksele või ma panen pildi tasku. Õnneks ei juhtunud kumbagi, aga kell kaheksa saadeti mind ikkagi koju, sest kõik juba teavad, mis tähendab Gerli ja kõhuvalu, nii et ma parem kosun siis toas ja olen homseks jälle vinksvonks.
Positiivsema noodi pealt oleme mõnusalt trennijoone kõik siin sisse saanud, trennikaaslasi on nii palju, et võta ainult graafik lahti ja vaata, kes on Sinuga samal ajal vaba ja hakake minema. Brigittaga meil need vabad päevad ja hommikud ei jookse üldse kokku, nii et ma isegi ei mäleta, millal me viimati koos trennis käisime. Küll aga käisin ma mõni päev tagasi koos Nemoga, kellega tegime "partneritrenni," koos igasuguseid harjutusi ja järgmisel päeval ma tahtsin küll ära surra, terve kere valutas. Mulle hullult meeldib poistega koos käia, need utsitavad ise ka takka ja teevad raskemalt, kui ma ise teeks.
Vaadake, kui nummi toakaaslane mul on. Ja me oleme kogu aeg nii nummid, teeme üksteisele üllatusi ja no, jõulutulukesed meil on ammu juba üleval, aga nüüd ma ostsin meile sokid ka ja sokkide sees on šokolaadid ka (khm, üks meist sõi enda omad juba ära ja see polnud mina) ja üllatusi tuleb lihtsalt paremalt ja vasakult kogu aeg.
Kuidas Meelika käib poes, tõeline turumutt:
Ostsin omale riiuli ja kui alguses paki lahtitegemisel omaette nutta tahtsin ja ahastuses olin, et kus on mu isa, kui mul on teda vaja, siis lõpuks olin kange ja kokku ma selle pagana riiuli sain. Nii rahul endaga.
 |
| minu elu |
Ja vabal ajal on ka klubis nii ilus, nii ilus
 |
| Meie Frankie ja täiskuu |
 |
| Täiesti arusaamatult katki läinud klaas, lihtsalt keskelt kild väljas |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar