Elu Ameerikas: veel üks nädal

Ma mõtlesin enne selle blogi kirjutama asumist pikalt, kas ma peaks äkki natukene muutma oma elust kirjeldamise viisi, sest praegu kogu see (peaaegu) kuu aega, mis me oleme USAs olnud, ei ole olnud muud kui baila baila ja pidu ja jälle paha ja jälle pidu ja jälle paha. Reaalselt on see asi läinud nii kaugele, et kui ma pärast vabasid päevasid ja 15 tundi järjest joomist koju jõudsin, vandusin kõigile, et ma jõuludeni enam ei joo. Okei, ma libastusin järgmisel päeval, sest tööle jõudes tehti mulle kohe selgeks, et ma pean ladies nightile minema õhtul, aga tegelikult juba kolm päeva on seis palju parem, sest varasemalt selle kolme päevaga oleks meil umbes viis veini juba lahendatud. 

Aga kõigest järgemööda. 

Esiteks, ma olen sitaks põnevil, sest Sigrid tuleb mulle juba 11 päeva pärast külla ja oh my gosh, ma ei teagi, kas ma olen rohkem põnevil tema tuleku või ta toodavate Mesikäpa šokolaadide ja makroonide pärast. Haha, okok, tema ikka tema. Annaks nüüd jumal, et manager on ka lahke ja annab mulle vabaks kõik nuiatud päevad, et me saaks aega koos veeta ka. 

Eelmisel reedel pidime me minema tähistama Emily-Kimberly-Melancia sünnipäeva, aga lõppes see sellega, et meie Meelikaga olime baila baila kuskil mingite kokkadega, sünnipäevalastest ilmus välja ainult üks ja lõpetasime me jumal teab kus, jumal teab mis kell. Okei, lõpuks me jõudsime Riverside, mina ja Meelika koos Dusani, Jackiga (kes on muideks meie klubi member üldse) ja veel ühe kokaga, kelle nime ma ei mäleta ja seal kohtusime Brigitta ja Airi ja Reelikaga ja lisaks veel Andreij, Mate, Mari, Keiri, Sprickleyga ja lisaks ma jooksin kokku ka Philippiga, kellega me eelmine hooaeg koos olime, aga ma ei mäleta õnneks õhtust mitte midagi, nii et kui ma hommikul leidsin telefonist tema sõnumi, et me peaks kindlasti kokku saama, ei olnud mul alust kuidagi sellega nõustuda. Oli hea pidu, nagu ikka. 

Edasi, nagu mainitud, olid mul paar vaba päeva see nädal. Esialgu pidin küll vaba olema nädalavahetusel, aga kiired vahetused Airiga ja nii olin ma vaba hoopis teisipäev-kolmapäev ja siis otsustasime mu uue sõbra Matega, et me lähme Fort Lauderdale. Ta on esimest korda elus USAs ja vaimustub kõigist ja kõigest praegu ja ta on täpselt sama positiivne inimene nagu mina, seega meil oli superlõbus koos. Sel korral ööbisime me ranna ääres asuvas hotellis, et Triinule mitte tüli teha ja kuna kohalejõudes selgus, et saame tuppa alles tunni aja pärast, läksime jalutama ja leidsime mingi Mehhiko söögikoha, mille nimi oli tekiila ja sinna me läksime ja sealt see 15 tundi järjest joomist lahti läks. Sõime ka kohalikku toitu, äkki olid tacod. Või tortillad. Ma ei tee neil kunagi vahet. Igal juhul väga maitsvad olid. Edasi läksime randa, vahepeatusega baarist, käisime ujumas, vesi oli külm, aga harjus ära. 

Nii lähedal oli hotell rannale

Sealt saime juba kõned Triinult ja Marilt ja jooksime tagasi hotelli, panime riided selga ja läksime uberiga paadi peale, kus me jõime edasi (seekord viina) ja kus Mate reaalselt vaimustus tervest elust ja Ameerikast ja kõikidest inimestest. Paadil kohtusime Mari, Keiri, Triinu, Ty ja veel ühe kutiga, kelle nimest ma pole veel aru saanud, aga see kõlab nagu Abbi. Või Hubby. Poole sõidu pealt otsustasime ühehäälselt, et me tahame Mijakosse sööma minna, seega panime paadi ära, Ty võttis auto, võttis meid kõiki peale (natuke aega veetsime aega ka basseini ääres mänge mängides) ja käisime söömas. Yummy to my tummy. Edasi otsustasime me, et ostame Walmartist jooki juurde (whiteclaw'd, mis on gaseeritud vesi alkoholiga) ja lähme tagasi paadile ja sõitsime mitu tundi mööda Floridat ringi, mega lahe lihtsalt. Kesköö paiku jõudsime me tagasi maale ja läksime siis El Caminosse, kus toimus Taco Tuesday ja vähe sellest, et tacod ja chipsid ja asjad maksid 2$, maksis ka tekiila 2$ ja noh.. saate juba ise aru, kuhu see jutt tüürib. 

Kui me kell kolm öösel hotelli jõudsime, arvas Mate, et päris hea mõte on ujuma minna ja bassein tõesti oli kutsuv, aga holy, kui me sinna jõudsime, see vesi oli nii külm, et eestlase ausõna, ma pole nii külmas vees mitte kunagi ujunud. Seega, kauaks me sinna ei jäänud. Kell neli tellisime me veel UberEatsist süüa ja lõpuks viiest vist magasime ka. Hommikul ärgates ütlesin ma esimese lausena Matele, et ma loodan, et ta suudab sõita, sest minul sõidab ainult katus. Pidime veel Triinuga kokku saama, aga lihtsalt 0 energiat, seega check out ja sõitsime tagasi Vero Beachile. Kusjuures, lõpuks ikkagi mina sõitsin. 

Terve ülejäänud kolmapäeva ma vegeteerisin kodus, magasin, ärkasin, magasin, ärkasin. Tahtsin õhtul veel trenni minna, aga seda energiat ei tulnudki. Siis ma otsustasingi, et jõuludeni mina ei joo, mina ei taha kuulda ühtegi sõna mingitest pidudest, mu maks on mu ammu juba hüljanud. 

Neljapäeval läksin siis tööle, super energiat täis, käisin veel hommikul trennis ka. Olin rannabaari sulgeja, olin valmis seal 22.30ni vähemalt olema, ütlesin veel kaptenile ka, et tahan viimasena koju minna. Kella 20ks oli umbes kuus inimest minult küsinud, kas ma lähen õhtul välja ja ma ei saanud üldse aru, mis toimub, kuniks lõpuks üks kapten võttis mult käest kinni, vedas mu beachclubi teise kapteni juurde ja ütles talle, et Gerli ei tea õhtusest peost mitte midagi. Kõik olid šokis. Mina tean alati, kus on pidu ja mis seal toimub ja kes läheb. Sel korral 0. Seega, mind viidi kiirelt kurssi ja sama kiirelt olid mul kambajõmmid orgunnitud ja ma ise 21.30 bussiga koju sõitmas. Pidu pidu piduuu! 

Peoks oli siis ladies night, üks üritus, mida meie oma manager korraldab. Me käisime seal eelmine hooaeg ka ja juba siis oli positiivne kogemus. Sel korral läksime siis Airi ja Brigittaga ja autoga, et ma jumala eest ei jooks ja et me jumala eest tuleks keskööl koju, sest Bri pidi kell viis hommikul lennujaama sõitma hakkama.

Ta jättis mu maha. Kolis välja. Kolis üldse Chicagosse ära. 

Igal juhul pidu oli vägev, see õlletehas oli täiesti täis inimesi ja ausõna, see on nii suur, et see on ulme üldse, et selline koht täis saadakse. Isegi eelmise hooaja lõpus, kui meil meeskonnapidu seal oli ja meid mitu sada oli, ei olnud see isegi natukene täis. Peol kohtusime ka Oscari, Steveni ja Leoga ning John's Islandilt Jessyca, Tanja ja veel mõne uuega, kes mulle eriti peale ei lähe. Meil on mingi uus tüdruk Ungarist, kelle kohta paljud öelnud, et ta üritab minu moodi täiega olla, alati tähelepanu keskpunktis ja blablabla.. aga minu meelest on ta lihtsalt lame. Muusika oli peol vägev, seega terve sealoldud aja me tantsisime ja keskööks me, muideks, olimegi kodus. 

Täna sain siis lõpuks terve päeva tööl olla, kusjuures hommikul sai nii palju nalja, sest meil on üks uutest, kelle perekonnanimi on Prummer ja meile on esimesest päevast saadik räägitud, et me peaks abielluma, sest siis ma ei pea palju oma nime muutma üldse. Ühesõnaga, see teema sai hommikul täiega hoogu juurde ja kui meilt küsiti, kas me abiellume Ungaris või Eestis, vastasime me samal ajal, et USAs, ilma, et me oleks päriselt sellest kunagi rääkinud. Lisaks oli tööl Andreij, kes on mulle täiega suurema venna eest esimesest päevast ja veel üks Mate (mitte see, kellega me Fortis käisime), kellega me hakkasime ka täiega hästi läbi saama ja kui lõpuks kõik kuulsid, et ma olen terve nädalavahetuse üksinda kodus, hakkasid nad ära jagama, kes mis õhtul mulle külla tuleb. Oh jah. Nalja meil tööl saab korralikult. 

Kahjuks meil hommiku/lõunasöögi ajal polnud midagi süüa, mida ma oleks saanud või tahtnud ja nii palusin ma Kevinil endale friikartuleid teha pausi ajal ja kui ma need ära sõin, hakkas mul nii halb, et ma õhtuse vahetuse alguses mõtlesin, et kas ma hakkan oksele või ma panen pildi tasku. Õnneks ei juhtunud kumbagi, aga kell kaheksa saadeti mind ikkagi koju, sest kõik juba teavad, mis tähendab Gerli ja kõhuvalu, nii et ma parem kosun siis toas ja olen homseks jälle vinksvonks. 

Positiivsema noodi pealt oleme mõnusalt trennijoone kõik siin sisse saanud, trennikaaslasi on nii palju, et võta ainult graafik lahti ja vaata, kes on Sinuga samal ajal vaba ja hakake minema. Brigittaga meil need vabad päevad ja hommikud ei jookse üldse kokku, nii et ma isegi ei mäleta, millal me viimati koos trennis käisime. Küll aga käisin ma mõni päev tagasi koos Nemoga, kellega tegime "partneritrenni," koos igasuguseid harjutusi ja järgmisel päeval ma tahtsin küll ära surra, terve kere valutas. Mulle hullult meeldib poistega koos käia, need utsitavad ise ka takka ja teevad raskemalt, kui ma ise teeks. 

Vaadake, kui nummi toakaaslane mul on. Ja me oleme kogu aeg nii nummid, teeme üksteisele üllatusi ja no, jõulutulukesed meil on ammu juba üleval, aga nüüd ma ostsin meile sokid ka ja sokkide sees on šokolaadid ka (khm, üks meist sõi enda omad juba ära ja see polnud mina) ja üllatusi tuleb lihtsalt paremalt ja vasakult kogu aeg. 

Kuidas Meelika käib poes, tõeline turumutt:

Ostsin omale riiuli ja kui alguses paki lahtitegemisel omaette nutta tahtsin ja ahastuses olin, et kus on mu isa, kui mul on teda vaja, siis lõpuks olin kange ja kokku ma selle pagana riiuli sain. Nii rahul endaga. 

minu elu

 Meil olid klubis ka nädalavahetusel pulmad ja kuigi pildilt palju aru ei saa, siis igal juhul olid need mu unistuste pulmad, ookeanikaldal, avatud baariga, nimetähed basseinis ujumas ja pagana Florida. Okei, neil ei vedanud ilmaga 100%, aga ilus oli sellegi poolest.

Ja vabal ajal on ka klubis nii ilus, nii ilus

Meie Frankie ja täiskuu

Täiesti arusaamatult katki läinud klaas, lihtsalt keskelt kild väljas

Elu Ameerikas: Kolm nädalat nagu naksti

Täna tiksus Ameerikas täis juba kolm nädalat ja kuigi ma tahaks väga kirjutada, et see on olnud üks suur lust ja lillepidu, siis fakt on see, et mu ema on mulle lausa kaks korda kirjutanud, kas kõik on hästi, sest ma olen lihtsalt nii vait. See ei ole just eriti tavapärane minu puhul. Igal juhul, kolme nädala sisse on jäänud korralikult töötunde ja ka korralikult peotunde ja mitte just eriti korralikke unetunde.

Viimati kirjutasin, et mina alustan tööd teisipäevast ja ma olin esimene üldse, kes tööle läks meie korterist ja ma pean ütlema, et ma olin sellega väga rahul. Esimesest sekundist põrandal tundsin, et maailm on minu, see koht on minu ja ma nii igatsesin seal olemist. Kolm nädalat on peamiselt möödunud uute treenimise tähe all, ma vist terve selle aja jooksul olen saanud ainult korra ilma õpilaseta olla ja õnneks oli see kord koos Airiga ehk me saime lõpuks üksteisega lobiseda, ilma, et mingid algajad kõrval oleks. Sellel aastal on ka John's Islandi 50s sünnipäev, mis tõi kaasa meeletult suure gala ürituse, koos 1400 inimesega, kus me olime kella üheni öösel, nii tore, tuli jälle aastavahetuse öö meelde, kena mingi 15 tundi tööpäev. Õnneks oli super lihtne, kuna estonian maffia töötas koos ja meil oli väga lõbus. 

Tööl on nii palju muutunud, et me kanname nüüd kõik valgeid särke, mis varasemalt oli kapteni riietus, aga mingi jura on särkidega, neid pole piisavalt ja siis vahetati kõikidel valgete vastu need välja ja ma ei hakka oma rahulolematust siinkohal väljendama üldse, aga ühesõnaga nii praegu on. 

Mis puudutab uute seltskonda, siis kindlasti on seltskond palju tugevam kui eelmine hooaeg ja kuigi see toob kaasa teatud ülbitsemise teemal, kuidas mujal on parem, siis tegelikult minu enda jaoks on see nädal väga mugav olnud, kui hakkasime oma laudasid õpilastele andma ja ise enam palju tegema ei pidanud. Homsest alates on nad põrandal omapäi ja palju õnne neile, parem oleks, et nad ka 40 000$ ära ei kulutaks nagu eelmine aasta esimesel nädalal uued tegid. 

Tõsistel teemadel pikemalt mitte peatudes liigume edasi lõbusa osa juurde. Ühel suvalisel õhtupoolikul kogunesime eestlastega maja ees viiekesi ja lõppes see sellega, et meid oli 50 ja me kõik jõime ja möllasime ja laaberdasime ja mina kadusin kell 2 ära vabandusega, et ma lähen toon jääd (sest ma olin ainus, kes kell 10 töötama pidi) ja teised lällasid seal kella kuueni. Muidugi sattusime me sellepärast suurde jamasse, aga firma ei saanud suurt midagi teha, sest meid oli lihtsalt nii palju. Ega nad saa 50 inimest vallandada. 

Et nüüd keegi südamerabandust ei saaks, siis ega nii hull asi ei ole ka. Kuigi paljud asjad sel aastal on hullud, näiteks, ei tohi me kasutada autosid tööle minekuks. Teised juba kutsuvad mu beebit walmarti-uberiks, sest me käime sellega ainult poes. Nali naljaks. Jama tuli tegelikult rohkem sellest, et mingi manager sõitis meist öösel mööda ja oli ilmselt väga kade, et me teda ei kutsunud ja kaebas otseselt selle manageri peale, kes meiega oli, aga sellega vedas supi sisse meid kõiki ja kuna meil on majade juures kaamerad (ohutuse, mitte meie kontrollimise pärast), siis nüüd kasutatakse neid selleks, et meid kontrolli all hoida. Mitte, et see võimalik oleks. 

Esimesel töönädalal vedas mul nii hästi, et mul oli vaba lausa laupäev ja pühapäev ning uue graafikuga sain vabaks ka veel esmaspäeva, nii et Fort Lauderdale juba ootas mind koos Triinu ja Lilyga. Laupäeva päeval olin Veros, mul oli üht koma teist teha ning olin oodatud ka oma Pennsylvania printsessi viiendale sünnipäevale, seega käisin seal ka ära.  Väga armas oli neid kõiki jälle näha ning preili oli eriti kilkav ja õnnelik, et ma tulin. Tegime ka mõned diilid tulevikuks ja viisin neile Eestist kommi, et nad terve suve mu autot armsalt hoidsid. 

Õhtul sõitsin Fort Lauderdale, läksin Briani ja Kintija juurde, kus me tellisime pizzat, rääkisime juttu ja filmisime järjekordse video Briani Youtube kanalile, sel korral maitsesime Eesti alkoholi. Ütleme nii, et minu jaoks isiklikult oli suur pettumus, kui palju jura meil on, proovisin sarnaselt Brianiga kõiki jooke põhimõtteliselt esimest korda. Aga video ise sai äge ja jäin väga rahule. Rääkisime mingi kolmeni öösel juttu, peamiselt sellepärast, et mina kainemaks saaks ja Triinu juurde sõita saaksin. Sinna jõudsin siis keset ööd, tegin voodi ära ja läksin magama. 

Pühapäeval ärkasime kõik päris hilja, mis oli minu jaoks ainult tervitatav, kuivõrd öö oli nii lühike. Lõunaks läksime Mijakosse sööma, mis on piiramatu sushibuffee, koos igasuguste muude asjadega ka. Ma pidin kõvasti ennast tagasi hoidma igasuguste asjadega, mida ma enam süüa ei tohi, näiteks apelsin (nommmm..) ja jäätis, aga üldkogemus oli väga hea. Endiselt lemmik koht söömiseks. Edasi käisime mööda poode, Triin otsis Lilyle Halloweeniks kostüümi ja käisime niisama ringi ning hiljem kui koju jõudsime, magasime kõik natukene lõunaund. Õhtul läksime paadiga sõitma ja kuigi ma olen enne ka käinud, siis sel korral olime me esimest korda nii pikalt ja olime ainult meie ja nii rahulik ja mõnus oli ja mõtted läksid ekslema mitmel korral ja mõtlesin ikka ja jälle, mis ulme elu ma ikka elan, sõidan paadiga mööda Fort Lauderdale, nagu see oleks maailma kõige tavalisem asi. Õhtu lõpetasime minu soovil Cheesecake Factorys, kus me aga pettusime nii teeninduses kui ka söögis, seega ma ei tea, ei kisu sinna natuke aega nüüd. 

Esmaspäeval ärgates panime ujukad selga ja käisime basseinis ja päevitamas. Ma ei mõista inimesi, kes elavad Floridas ja on valged. Ma ise ka olen üks nendest, seega see on minu jaoks mõistetamatu ja minu meelest kõik peaksid pruunid olema. Lõunaajal, kui Lily tudule läks, sõitsin mina koju tagasi, et jälle asju ajada ja teisipäeval jälle töörütmis olla. 

31.oktoobril on Ameerikas Halloween ja minu jaoks on see pidu püha. Ma juba tükk aega rääkisin, et ma tahaks ühte kindlat kostüümi kanda (turvalisuse huvides ei hakka siin mainima, millist), aga kuna ma ei suutnud seda leida piisavalt kiiresti ja piisavalt õiget, lõpetasin ma Minniena, mis on üsna kindla peale minek. Käisime Briga koos Walmartis ostmas kostüüme ja neljapäeva õhtul oligi peoks aeg käes. Kahjuks, kuna see toimus selle hullu töögraafiku keskel ja järgnevalt oli vaja töötada veel umbes 20 päeva ilma vabade päevadeta, otsustasin peole minna autoga ja pidin tõdema, et Riverside vajab vähemalt viite jooki kodus, et seda suudaks taluda. Seega juba enne kinnipanemist tõmbasime me Briga minema ja läksime hoopis McDonaldsisse nuggeteid ostma ja koju magama.

Sellel nädalal käisime me tööseltskonnaga kõik koos bowlingut mängimas. Mul küll natuke oli paha tuju, sest tööl oli just jõhker draama olnud ja see, kellega draama oli, korraldas seda kokkusaamist, aga ei ole asja, mida alkohol ei lahendaks, nii et võtsin Meelika ja Airi kampa ning kohapeal pandi meid ühele rajale kolme ameeriklasest kutiga, nii et me tegime võistluse ameeriklased vs eestlased. Me küll ei võitnud, aga me ei kaota kunagi. Ja õhtu oli ime ime ime tore ! Muidugi lõpuks, kui bowling kinni pandi ja kõik kolisid kõrvalasuvasse piljardiklubisse, marssisime meie hoopis Checkersisse, ostsime burksi ja läksime koju tuttu. 

Ja päris alguses, ühel vabal päeval koos Brigittaga olime me hästi asjalikud, käisime kohalikus ARKis mu autole numbrimärki tagasi saamas, veetsime me mõne aja rannas, kusjuures väljas oli 32 kraadi ja vees 29. Jahutust ei kuskilt. Käisime trennis. Lisaks käisime shoppamas, mina ainult vaatamas, eksole, mina ei shoppa see hooaeg ning mööda poode kolamas, nii et lõpuks me olime kodust ära vist mingi kuus tundi. 

100F on 38 kraadi

Me leidsime ülemõistuse ilusad joped mõlemad, aga no mida Sa teed Floridas jopega eksole

Ja järgmiseks sellest, miks me tollel teisipäeva õhtul viie eestlasega üldse maja ette jooma läksime. Nimelt, sain ma tädiks. Teist korda, aga sel korral oli see kuidagi palju vahetum ja see kõik käis nii kähku ja kaks nädalat enne, kui me üldse ootasime ja ühesõnaga, tähistamist väärt. Tere tulemast meie sekka, Kris Markus! 

Ja lõpetuseks hunnik pilte, mis kuskile vahele ei sobinud.

Me aasta tagasi Sigridiga tegime endale kirjad tulevikku, ennustasime asju, et näha, mis saab. Ja siinkohal paar minu ennustust, mõni läks täppi, mõni mitte.

Ühe lõuna ajal käisime Airiga smuutisid joomas, siis kui veel tohtis autoga tööl käia, nüüd enam seda lõbu pole.
Kusjuures, mu smuuti oli kõik juurviljadest ja nii hea, et tõdesime mõlemad Airiga, et peame arvamust muutma rohelistest smuutidest.

Uute seltskond

Üks hommik oli mu beebile suurem vend kõrvale parkinud

Kuna me autosid kasutada ei tohi, siis aeg ajalt saab siin pulli ja me näiteks ei mahu bussi peale üldse ja siis me peame passima ja üks hommik me passisime kurvalt vihma käes ja ootasime järgmist shuttlet.
 (Tegelt valetan, me läksime autoga hoopis tööle, ma vilistasin kõikide reeglite peale)