Gerli pesa: Ja läbi see Pennsylvania seiklus saigi

Täna on 8.august, mis tähendab, et täna on minu viimane päev Pennsylvanias. Kus see aeg kadus, ma ei tea, kaks kuud läks sõrmenipsu peale lihtsalt. Ja olgugi, et ma vahel tõmbasin nina krimpsu asjade peale, mis siin ja seal toimus, siis lõppude lõpuks jäin ma selle kogemusega mega rahule ja ei ole välistatud, et me koostöö jätkub.

Viimased nädalad sain töötada mõnusa hunniku tunde, muidugi arusaadav, neil pole enne sellist lapsehoidjat olnud ja väga pikka aega ei ole ka ja eks vabadust tuli kasutada kuis jaksasid. Nii me veetsime veel esmaspäeva-teisipäeva üleöö koos, vanemad tõmbasid jälle kuskile minema, aga me nautisime täiega ja erinevalt eelmisest korrast, kui ma magasin pliksiga samas toas (tal kaks voodit seal) ja ta ärkas kell 5, jätsin ta sel korral üksinda enda tuppa ja ta ärkas alles 7.30. Isegi mina olin juba 6.30 all ja valmis päeva alustama.

Ja üldse viimase nädala ja eriti viimased päevad katsusime teha nii palju asju kui võimalik, käisime veel viimast korda Dorney pargis, käisime klubis basseinis, käisime batuudikeskuses ja kokkasime mitu õhtut kodus ka. Kinos käisime ka, vaatamas mingit uut filmi Wonderpark, mis oli nii sürr on tõsine ja õudne, et preili poole pealt hakkas nutma ja ütles, et ta ei taha vaadata seda enam. Lisaks käisime me mingil laadal, kus preili sai endale näomaalingu, ta on hull nende järele ja sõime hotdoge ja fritüüritud mac&cheese ampsusid ja hapukurke, nämma.

Batuudikeskuses oli viimane kord üritus koos tasuta pizzaga
(tasuta muidugi pole siin maailmas mitte midagi, pilet maksis mingi 14$)

Enne

Pärast. Kiisu vajus ära, haha

Ja kui siis kiisu üles ärkas, jõllitas ta esimesed paar minutit mind lihtsalt niimoodi, mitte midagi ei öelnud, ainult jõllitas. Nii naljakas oli.

Eelviimasel päeval viisin mina siis ta laagrisse, tavaliselt alati vanemad tegid seda, kuna laager algas kell 9 ja see on minu jaoks alles püha uneaeg. Seekord neid siis polnud ja mina viisin ja kui olin ta tuppa ära viinud, jooksis ta tagasi, tegi mulle musi ja läks alles siis mängima. Nendel hetkedel mõtlesin küll, et oh, kui armas oleks, kui oleks endal üks selline.

Iga kord, kui me mängutuppa sõitsime, mis natuke kaugemal on, jäi preili tee peal lambist magama

Ühel päeval oli preilil playdate, mis siis tähendab seda, et laps läheb teisele lapsele külla ja see ema siis kantseldab neid. Lõbus, eksole. Jätsin ta sinna, läksin ise ühte dinerisse sööma, mida peretütar mulle soovitas ning lisaks oli ületee sellest mingi jäätiserestoran, kust ma skoorisin omale enda arust väikese kahe palliga jäätise ja see oli umbes viis kilo ja ma pidin pool ära viskama. Mina ja viskasin jäätise ära. Erakordne. Dineris sõin prantsuse röstsaia ja muna (eelmisel korral pärast muna söömist oksendasin ma 30 tundi järjest, nii et ma olin üsna hirmul) omleti näol, spinati ja fetajuustuga.

Ja eile õhtul, mis oli meie viimane õhtu koos, läksime me terve perega õhtust sööma. Chase liitus ka meiega, kes on nende vanemate kõige vanem tütar, minuga sama vana, me oleme alati hästi läbi saanud. Restoranivalikuks sai hibachi restoran, mis siis tähendab seda, et kokk teeb nina all süüa. Ma ükskord varem Vero Beachil käisin ka sellises kohas, seega õnneks nüüd juba teadsin, mida teha ja valida. Võtsin praetud riisi, köögiviljad, nuudlid, filet mignoni (ikka sööks head liha, kui keegi teine maksab ju) ja kolm krevetti. Köögiviljad siin mu lemmikud ei olnud, meenutuseks, et Vero Beachil ma räigelt armastasin neid, kuidagi olid liiga pehmed ja mitte mu lemmikud, natukene nokkisin, aga peamiselt jäi järele.

Veetsime toreda õhtu koos, rääkisime juttu, kuidas meil koos läks, kõik olid rõõmsad/kurvad, et asi läbi juba sai ja kuigi minu jaoks käis täiesti vastu tõsiasi, et mõlemad vanemad olid korralikult joonud ja sõitsid siis koos lapsega koju, aga noh, on asju, mida ma ei saagi mõista.

Viimasel nädalavahetusel käisime Drega Bethelemis peol, sest kui ta kuulis, et ma pole üldse Pennsylvanias peol käinud, tahtis ta mulle seda elu ka tutvustada. Ütleme nii, et oli ägedam koht, kui Riverside Vero Beachil, aga kuidagi Venus club on ikka koduklubi, haha. Pidu oli väga tore, alati on tore, kui alustad õhtut siidriga, jätkad veiniga, siis jood viina, siis tekiilat, siis tantsid öö läbi ja siis on hea olla.. Hommikul muidugi nii hea ei olnud.

Selline hommikuärataja

Eelviimasel õhtul käisin veel ka Philadelphia kandis, kus kohtusime viimast korda Annikaga, valisime endale istumiseks Cheesecake Factory, jõime mõnusaid aperol spritze, sõime pastat ja salatit ning jagasime ühe koogi ka omavahel ära. Jutustasime mitu mitu tundi ja lõpuks koju tagasi jõudsin alles pärast keskööd.

Vahepeal oli mul siin missioon kohver, sest on, mis on, aga kohvrit on kojulendamiseks ju siiski vaja. Kogu see üritus oli selline tsirkus juba algusest peale, et ei kannata üldse kriitikat. Esiteks, läksin ma poodi ostma ainult kohvrit, aga loomulikult enne, kui ma üldse kohvrini jõudsin, oli mu käru täis lasteriideid, jalanõusid, endale riideid ja muud kraami. Lootusetu. Kui ma kohvriteni jõudsin, panin esialgu ritta kõik need, mis mulle üldse natukene meeldisid.

Ja siis valisin üle ühe, et kas see või see, see või see, see või see. Jäi sõelale neli.

Järgmiseks avastasin, et must juicy couture kohver on juba katki, seega viskasin selle ka välja ja jäi järgi kolm.

Ja siis paratamatult tuli otsustada, et kuigi sinine on Samsonite kohver, mis on kohvrite jumal, oli ta siiski teistest nii palju pisem, nii et lõppduell toimus kahe lilla kohvri vahel. Mulle isegi ei meeldi lilla, nii et ma ei tea, kuidas see juhtus.

Kuna mõlemad olid piisavalt erinevad, üks pehme, teine kõva, üks Calvin Klein, teine Bebe, üks ühevärviline ja tagasihoidlik, teine kirts kärts mürts, siis läks mul valimisega kõvasti aega. Otsustasin aja maha võtta ja läksin hoopis endale riideid proovima ja allolev pilt on ikka tõsine "firmariiete lits," kui korraga on seljas adidas, calvin klein ja nike.

Ja tund aega hiljem istusin ma ikka veel oma kohvritega ega suutnud otsustada, kumba võtta.

Küsisin abi ka instagramist, kus esialgu läks parempoolne kohver väga juhtima, aga tegelikult paar tundi hiljem oli seis üpris võrdne ja lõpuks võitis vasakpoolne.

Ja siis, kui ma lõpuks tund 45 hiljem olin ära otsustanud, ära maksnud ja teise poodi igaks juhuks läinud vaatama kohvreid, leidsin sealt kaks sellist, et kogu eelnev kaks tundi kestnud jama oleks võinud lihtsalt ära jääda. See parempoolne marmor oli just see kohver, mida ma netis endale nii väga tahtsin. Ohjah. Ahastus oli päris suur, aga otsustasin lõpuks, et nagunii läheb see kohver varsti katki ja ma pean uue ostma, nii et las siis seekord jääb see, mis esimesest poest ostetud sai.

Selline tore lugu kohvritega siis.

Mingil hetkel sain ma kodust ja ümberringi nii palju halbasid uudiseid, et kui kirsiks tordile kukkus veel mu telefon ka vette ja esialgu tundus, et sinna see töötav telefon jääb, siis olin ma õhtuks nii endast väljas, et otsustasin jooksma minna. See on minu puhul üpris tavapärane käitumine, ma elan ennast üsna tihti trennis välja. Läksin ühte parki, millest Alex mulle juba suht alguses rääkis, et see on hea jooksmiseks ja no tõesti oli, nii mõnus ja ilus ja värske õhk. Viimast USAs väga tihti ei leia. Jooksin kohe seitse kilomeetrit ja tõesti oli palju palju parem pärast olla.

Kõige viimase õhtu-öö-hommiku veetsin hoopis Dre ja koertega ja ütleme nii, et kuigi me hüvastijätt oli ootamatult täiskasvanulik ja rahulik, vihkasin ma seda olukorda ikka väga. Vahetult enne Allentownist lahkumist käisin ka veel väikese preili laagrist läbi ja kui ma talle ütlesin, et nüüd on aeg, nüüd ma lähen koju, hakkas ta täiega nutma ja mina hakkasin ka nutma ja nuuksusime siis seal koos ja lõpuks viis hostisa mu kenasti lennujaama ära. Aitäh Pennsylvania, oli lõbus!