Enne puhkust ja nädal Ohios

Mu viimane nädal enne puhkust läks nõnda kiireks, et ei jõudnudki kokkuvõtet teha. 

Ühel õhtul käisin lõbustuspargis, täitsa üksinda, aga Ameerikas pole see eriti suur probleem, sest igal sõidul sain omale mõne uue sõbra ja ühe kutiga sõitsime lausa mitu sõitu koos, täitsa juhuslikult. Tegin ära kõige hullemad sõidud ja jätsin viimaseks kõige hullema ja see viimane loksutas mu nii segamini, et algselt plaanitud õhtusöögi asemel haarasin üle tee McDonaldsist pehme jäätise ja kebisin koju magama.

Üks, mis mulle siin peres hullult meeldib, on õhtusöögid, sest ma olen suht hull näksija kogu aeg ja on päris tore iga õhtu oma tuppa tulla täis kõhuga. Nii tegime me üks õhtu õues burgereid, hostisa grillis neid õigeid lihapihve, njämma. Teine õhtu sõime värsket pastat värske basiilikuga. Kolmas õhtu käisime hostema ja preiliga nende siinses countryclubis söömas, mis minu jaoks oli eriti põnev, sest varasemalt me oleme pliksiga seal söönud küll üht-teist, aga mitte kunagi restoranis käinud. Tellisin endale lõhe-avokaado ceviche' (ma loodan, et kirjutasin õigesti, nii fancy sõna) ja friikartulid. Milline üllatus. 

Väikese neiuga avastame ka uusi kohti, käisime ühes mängutoas, mis oli selles mõttes täiega veider, et mind sinna sisse ei lastud ja nii pidin ma jätma ta põhimõtteliselt üksinda sinna ja läksin tunni pärast järgi. Käisime ka ühel uuel mänguväljakul, mis oli hästi ilusas kohas, jõe ääres ja ilus ilm oli ka, nii, et mõnus. Lisaks käisime bounce-houses, mis on batuudimaja, mis kahjuks ei ole kogu aeg lahti, muidu ma elaks seal, sest preilil oli seal nii nii tore. Käisime ka klubis basseini ääres mõned korrad ning tsillisime lihtsalt minu toas, vaatasime multikaid, lakkisime küüsi, kuulasime muusikat. 

Nii ilus on see Pennsylvania

Jõudsime parki, vaatasin selja taha, vend põõnas :D :D :D

Teisipäeva hommikul kell 7 tuli mister Alex mulle järgi ja sõidutas mu lahkelt Philadelphia lennuajaama, kuhu ma jõudsin 8.45. Mu lend oli 9.54,  aga ma olin kenasti graafikus, ma olen alati kenasti graafikus, kui see puudutab lennujaama, haha. See viimane oli nali muidugi, ma jään alati peaaegu lennust maha ja jõuan viimasena lennukisse ja küll mind kutsutakse nimepidi ja küll mu nina eest pannakse uksi kinni ja nii edasi. Ükskord, kui ma päriselt selle pärast maha jään, küll ma siis hakkan varem minema.

Esimest korda lendasin ma Frontier firmaga, mis on USA Ryanair ehk megaodavad piletid, aga iga sammu eest tuleb juurde maksta. Näiteks piletite eest maksin ma 91 dollarit edasi-tagasi, mis on umbes 85€, väga hästi saadud. Alguses ma pagasit ei ostnud, sest ma olin täiesti kindel, et ma saan personal itemiga hakkama. See "personal asi" on muideks käekott. Ha-ha, Gerli, jaa.. Ühesõnaga, pagasi ostsin ma siis hiljem hoopis juurde ja kuna käsipagas ja "suur pagas" maksid sama palju, ostsin suure, et siis vähemalt ei ole mingit keberniiti kaaluga, ma ei mäletagi, millal ma viimati nii rahuliku südamega lennujaama läksin, kui asi puudutas kohvrit. 

Lend ise kestis kaks tundi, ma küll arvasin, et kestab kolm, sest 12 miinus üheksa on ju kolm, mis sest, et tegelikult mu lend oli 9.54. Vot just nii blondi ma olengi hakanud viimasel ajal panema. 

Kui ma eelmine aasta käisin Ohios, lendasin ma pealinna lennujaama, sel korral lendasin ma Cincinnati lennujaama, mis oli see sama, kuhu ma seitse aastat tagasi esimest korda lendasin ja kuhu mu hostisa mulle vastu tuli. Oioi, kui hea tunne tuli sisse neid samu koridore kõndides, isegi selle koha tundsin ära, kus hostisa mind ootas ja kuhu me väljast jalutasime, no priima ühesõnaga. 

Pidin sinna paremale poole minema, aga savi ju, sõitsin täiesti valesse kohta, sest milleks õigete treppide peale minna

Kohvri sain üsna kiirelt kätte, otsisin shuttle, sõitsin autorenti. Jälle, esimest korda, rentisin ma auto Hertzist, kuidagi alati USAs olnud mu valikuks Enterprise või Budget, aga sel korral rentisin läbi Priceline lehe ja seal valid hinna-auto välja ja siis Priceline ise määrab, millisest rendist auto saad. Natuke napakas süsteem, edaspidi ma eelistan seda mitte kasutada. Esiteks, nagu ma varem olen ka maininud, mul krediitkaart katab autokindlustuse, ka rendi korral ja osa rendifirmasid ei aktsepteeri seda (viimane kord Florida Enterprises ma saatsingi nad perse ja läksin ületee Budgetisse) ja teiseks, kuna ma ei salli üldse neid firmasid, kes ei suuda tagatisraha kohe tagasi panna mu kaardile. Etteruttavalt ütlen, et seekord otsustati autorendi poolt mu kaardilt lausa neli korda tagatist broneerida, nii et ma pühapäeval ahastunult mööda panka helistasin ja nemad käsi laiutasid, et midagi ei saa teha, kuna pühapäev on. 

Autot sain ise põhimõtteliselt ise valida, anti mulle sektsioon kätte ja öeldi, et võta millist tahad. Alguses ma muidugi läksin truult Toyota juurde, aga kuna ma kogemata rentisin pisikese auto, mitte normaalsuuruses, siis Toyota variant oli Yaris ja see tundus ebanormaalselt väike mööda kiirteid kimamiseks. Käisin läbi mitu erinevat Fordi ja veel mingeid kohalikke ja valisin Fordi lõpuks. Valikuks sai ka see, et see oli ainus, mis oli hõbedane. Pärast mu hostisa tegi märkuse, et ka eelmine kord nende juures käies oli mul Ford, mida ma ise ei mäletanud. 

Kui auto valitud, asjad ära pandud, konditsioneer põhja pandud, panin aga GPSist aadressi sisse ja hakkasin minema. Poole tee peal ma sain aru, et see on ju see sama tee, mis sõidab mu esimesest kodust mööda, mis tähendab, et see sõidab mööda ka mu "kodu" kaubanduskeskusest ja just sinna ma läksingi. Tõmbasin Hilfigeris natuke raha sirgeks, leidsin superilusad tossud, ei ostnud neid, sest need olid musta värvi ja mul pole mitte ühtegi musta värvi jalanõud põhjusega (need ei meeldi mulle) ja mõtlen siiamaani, et äkki ma ikka peaks ostma (neid õnneks on siin ka, ma siit leidsingi nad esimest korda), sest Eestis on äärmiselt loll käia valgete jalanõudega ringi. 

Mõne tunni pärast haarasin kaubanduskeskuse kõrvalt veel söögi kaasa ning sõitsin siis lõpuks Delphosesse, kus mu hostpere elab. Alguses olid ainult Evie ja Graeme kodus, hostisa liitus mõni tund hiljem ja hostema ma esimesel õhtul ei näinudki, sest varase ärkamise tõttu vajusin ma nõks pärast üheksat juba ära. 

Esialgu ma olin plaaninud nende juurde ainult paariks päevaks jääda ja reisi lõpu Cincinnatis veeta, sõpradega, aga nagu ikka, tuli mul lõpuks tunnistada, et mu emal on juba aastaid õigus olnud ühe mu sõbra suhtes ja kui ma ise juba tugevalt kahtlesin, kas on hea mõte tema juurde minna, pakkus mu hostema ootamatult hommikul välja, et ma võiks nende juurde pikemaks jääda. Põhjus, miks ma seda kohe ei plaaninud, seisnes mu perekonna kokkutulekus ja selles, et pool suguvõsa nende juurde tulid selleks ajaks ja neil lihtsalt piisavalt voodeid ei olnud. Lõpuks me ehitasime allakorrusele mulle eraldi voodi ja lükkasime selle eraldi tuppa ja saingi seal olla. Kui me voodit ehitasime, naersin hostisale, et eelmine kord, kui mu ema ja vend mulle külla tulid, ehitas ta ka uued voodid, neile, et neil oleks mugav magada. 

Evie hommikusöök

Igal juhul siis möödusid viis päeva hoopis perega, lõpmatuseni basseini ääres lebotades, ujudes ja raamatuid lugedes. Kolmapäeva õhtul läksime hostisa pere juurde õhtust sööma ja nägin neid sugulasi kõiki uuesti, kellega me seitse aastat tagasi jõule koos veetsime. Täiega põnev oli, sest nüüd olin ju mina sama vana kui minu hostvanemad sel ajal, kui mina nende lapsehoidja olin ja nüüd ma justkui osalesin kõikides vestlustes, sest mul oli ka midagi öelda. Näiteks, me rääkisime ülipikalt, kus keegi 9/11 ajal oli ja kuigi ma olin sel ajal ainult 10 ja mul pole aimugi, kus ma olin, siis justkui on mul mälusopis mingi pilt, et ma nägin uudistest või äkki koolis kuskilt nende majade kokkukukkumist. Rääkisime ka muudel teemal ja sõime nii head toitu, et yummyy! Ma olen varem ka maininud, et mul on nii kahju, et ma grillitud maisi alles nüüd avastasin, sest see on imehea, aga no parem hilja kui mitte kunagi ja nii matsustasin ma seda kahe suupoolega. Lisaks pakuti ülihead salatit, mille retseptist ma tegin isegi pilti, sest seda salatit ma kavatsen kunagi grilli kõrvale teha. Ma ei tea, mis riigis küll, sest Eestis on Alaska, aga jah. 

Neljapäeval oli neljas juuli, mis on Ameerika iseseisvuspäev ja kuigi ma tegelikult sain õhtul ka aru, et ma olen ju olnud küll ühel korral varem ka sel kuupäeval USAs, siis ma tähistasin pidu justkui esimest korda. Eelmisel korral (2013) ma tegelikult juba olin perega üsna negatiivses toonis ja nii oli ka see pidu natuke negatiivne minu jaoks. Sel korral oli kõik teistmoodi. Hommik algas kolmetunnise sessiooniga basseini ja raamatu seltsis, edasi tulid paljud inimesed meile külla ja jõime-sõime kuis jaksasime. Ameerikas on uus alkohol, mis on sisuliselt gaseeritud vesi, maitsega ja alkoholiga. Kuigi ma alguses olin selle suhtes üsna skeptiline, siis tegelikult oli see yummmyyyy! Nüüd muidugi, kui ma nägin, et 12 väikest purki maksab 20$, siis ma tahaks, et Lätis ka seda müüdama hakataks. 

Peoks valmis

Pigem jagus külalisi

Lapsed jooksid kõik suurte säraküünaldega ringi

Kelle silm seletab pisikesi tulukesi pildi "musta" osa peal, siis need on putukad, fireflyd ja see on uskumatu, kui palju neid siin on. Nii Ohios kui ka Pennsylvanias. 

Alguses me plaanisime ka väikeseid burgereid grillida, aga hostisa läks segi ja ostis kaks suurt kandikut sandwiche ja mitte keegi ei jõudnud neidki ära süüa, seega grill jäi ära. Õhtupoole mängisime lauamänge, üks oli mingi naljakas, oli kaks pisikest põrsast, mida pidi loopima laua peale ja vastavalt sellele, mis asendisse nad jäid, sai punkte. Ma olin ülihea selles, olin liider eelviimase vooruni ja viskasin siis põrssad laua peale kokku, mis tähendab automaatselt kõikide punktide nullimist. Jeerum, ma kaotasin selle mängu. Teiseks mängisime Family Feud, mis on siis Rooside Sõda, aga inglise keeles ja ma pean ütlema, et ma ei olnud just kõige soodsamas positsioonis selles mängus, sest kui ikka tuleb küsimus, et nimeta sõna, mille lõpp on -mate, siis classmate ja soulmate on kogu mu teadmine, ausõna. Ja kui tuleb küsimus, millisest esileedist tahaksid nukku, siis pärast Michelle Obamat ja Jackie Kennedyt lõppesid ka sel korral minu teadmised. Kui aga tuli küsimus, mida tehes sõidueksamil võid läbi kukkuda, olin ma nagu kala vees, me tulistasime kõik kuus vastusevarianti ära. Lõpuks meie tiim võitis ka, üllatuslikult. 

Reedel oli lõpuks üks lebo päev, mida me taas alustasime basseini ääres, raamatut lugedes ja päikest võttes, hiljem kolisime siis mind allakorrusele, kuna sugulased tulid lõuna ajal. Päeva teises pooles otsustasin nende kõige ligemasse linna minna ringi vaatama, käisin kinos, vaatasin filmi Yesterday, mis Eestis ka hetkel jooksmas on, film oli tore, aga mitte midagi erilist, minu arvates. Hea meelelahutus, aga ei midagi meeldejäävat. Käisin shoppamas ka, kuna ma sain mingil määral halbu uudiseid ja mis ikka teeb naise tuju heaks, eksole? Lõpuks jõudsin koju tagasi, rääkisime veel lastega natukene juttu ja oligi aeg magama minna. 

Targad sõnad

Normaalne temperatuur õues

See minu meelest nii naljakas alati siin, kui Burger King ja McDonalds kõrvuti on, et kas tõesti ei saanud natukene kaugemale ennast panna?

Laupäeva hommikul pakkisin asjad kokku, jätsin kõikidega hüvasti ja asusin teele, tagasi Cincinnatisse, mis oli kaks ja pool tundi sõitu. Muidugi, kuna ma kogemata arvutasin valesti oma teekonnale kuuluvat aega ja oleksin auto tund enne aega tagasi juba viinud, otsustasin, et lähen käin veel korra oma lemmikus kaubanduskeskuses. Muidugi oli see halb mõte, sest ma sattusin poodi, mis müüdi sisuliselt tühjaks ja kõik asjad olid -50% ja maksid 5$, 8$ ja 12$ ja mul muidugi oli neid kõike vaja kah. 

PS! Ema rahustuseks, ma ausõna kõiki neid kleite ei ostnud.

Lõpuks jõudsin autorenti 12.45, pidin olema 12.30 seal, aga ma juba teadsin, et nad hakkavad raha võtma alles siis, kui auto jõuab renti 12 tundi hiljem, seega ma eriti ei põdenud. Andsin auto ära, sõitsin transfeeriga tagasi lennujaama, tellisin sealt Lyfti järgi ja läksin oma airbnb majja, mille ma rentisin viimaseks ööks lihtsalt sellepärast, et mu lend oli kell 7 hommikul. Iga jumala kord, kui ma mingi kella viie ja kuue vahel hommikul lennujaama rooman, kirun ennast taevani, miks ma ometi normaalseid pileteid ei oska osta. 

Igal juhul oli maja tore, omanikud olid mingi Aasia paarikene ehk kogu maja sisustus oli siuke vanaaegne ja naljakas minu jaoks, aga tegelikult kõige naljakam osa algas siis, kui ma aru sain, et ma olen ostnud nii palju asju kokku, et need ei mahu mu kohvrisse ka mitte kõige parema plaani korral. Seega, googeldasin natuke ümbrust ja läksin omale vaakumkotte ostma. Tee peal ostsin omale ka jäätise, mille ma valge pluusi peale ajasin ning läksin siis lõpuks eesmärgiga pizzat süüa hoopis sushit sööma. Ja mitte keegi ei öelnud mulle, mitu rulli mul võib olla, et poleks ebaviisakas ja nii ma sõin ennast lihtsalt hingetuks. 

Lõpuks jõudsin "koju" tagasi veidi enne kaheksat ja mul oli suur plaan kell kaheksa ka voodisse minna, et 5.25 rõõmsalt ärgata. Eos läbikukkunud plaan. Magama jäin ma alles 22.30 ja kui kell helises, kirusin veel paar minutit, mille pagana pärast oli mul vaja nii varajane pilet osta. Kümme minutit enne kuute otsustasin omale uberi ka tellida ja millegi pärast süsteem keeldus mulle andmast kõige ligemat autot, vaid surus seda, kes minu ligidal sõitu lõpetamas oli ja nii pidin ma 19 minutit ootama. Mäletate nüüd seda eespool olevat lõiku, kus ma rääkisin oma õnnest lennukitega, jah? 

Ma jõudsin lennujaama 6.27, lend läks 7.15. Astusin uksest sisse, järjekord 3km. Ega ma eriti paanikas polnud ka, mõtlesin küll korra, et kurat, nüüd tuleb ära see, elusees ei jõua ju lennu peale, kohvritki ei jõua ära anda. Okei, seal järjekorras võeti mind vahele, mind ja veel paar jobu, kes ei saa aru, et lennujaamas peab kaks tundi varem olema. Edasi jooksin turvakontrolli (kell oli 6.34) ja ausõna, kui ma seda järjekorda nägin, mõtlesin, et noh, nüüd on aeg jumalasse uskuma hakata, sest selle lennu peale ma ei jõua eeeeluuusees. Turvakontrollist läbi sain lõpuks 6.50 ja siis ma muidugi avastasin, et minu värav on kõige kõige viimane terves pikas koridoris. Milline õnn.. 7.01 istusin lennukisse maha. Ajee, jõudsin. 

Lennuk lendas seekord ainult mingi tund 20 ja oligi kohal, aga õnneks sõitis veel ringi mööda lennuvälja ja lõpuks välja saime ikka alles üheksa ajal ja siis ma tuiasin rahulikult kohvri juurde, samal ajal pangaga läbirääkimisi pidades ning lõpuks siis jõudsin välja, kust ostsin rongipileti ja sõitsin siis hoopis Philadelphia linna sisse. Ma siinkohal mainin, et mu kodu on Philadelphiast mingi tund-poolteist kaugusel ja mu paha tuju põhjus oli just see, et ma seal nüüd ise ekslema pidin hakkama, sest mõni oma ülesandega hakkama ei saanud. Aga nagu emps ütles, ära torise printsess, mis ei tapa, teeb tugevaks ja tegelikult lõbusaks siis alles läks. 

Rongiga sõitsin siis Suburbani rongijaama, seal otsisin lõhna järgi üles Dunkin Donutsi, mille ees ootas mind Kristin, Eesti tüdruk, kes ka USAsse ära eksinud. Me esimest korda rääkisime netist vist juba mingi aprillis, kui ma õigesti mäletan, aga kuidagi ei olnud siiamaani kokku saanud. Esialgu seadsime oma sammud brunchi restorani Le Pain Quotidien, kust skoorisime mimosad kell 11 hommikul (Eestis oli kell 5, seega võis jooma hakata küll) ja mina võtsin avokaado-lõhe rösti ja Kristin valis muna. Istusime seal mitu tundi, rääkisime ja rääkisime ja nii tore oli lihtsalt kõik. Edasi me otsustasime minna linna Independence Beer Gardenisse, kus me kulistasime tunniga nii palju siidreid alla kui mahtus ja avastasime siis 14.48, et mu buss läheb kell 15 ja see oli kümne minuti teekonna kaugusel. Hahaha, jooksime täiega läbi linna (tuletan meelde, et mul oli veel megaraske kohver ka) ja jõudsin bussi 15.01 ja bussijuht hakkas mu peale karjuma, et pilet peab olema välja prinditud, aga ma olin ilma naljata nii juua täis, et ma ainult tegin hihihihi ja hahaha ja küsisin, et kust ma siis seda printida saan? Onu saatis mu kurjalt sisse, printisin välja ja 15.07 läksime kõik koos rõõmsalt Allentowni poole. 

Ma mõtlesin, et ma magan bussis, sest ma olin ju väsinud ja kõige tipuks nüüd veel täis ka, aga ma ei saanud, sest nii naljakas oli olla ja ma muudkui tegin hihihi ja hahaha kõige peale. Kaks tundi hiljem jõudis buss Allentowni, mu hostisa, tema tütar ja minu väike preili tulid mulle järgi ja ma õnneks panin päikeseprillid ette ja suutsin vist üsna normaalne välja paista. Kodus tegime õhtusööki koos, tacosid, mis tegelikult olid burritod ja rääkisime juttu, panime graafiku paika mu teiseks kuuks siin ning arutasime mu reisiplaane veel, mis ma teha tahaks. Tore õhtu. Lõpuks, kui ma oma tuppa jõudsin, ei märganud ma isegi oma kaisukoera kadumist enne kui kell 2 öösel. Vot nii vahva seiklus. 

PS! Mulle hullult meeldis Philadelphia, nii armas linnake ja kuigi ta täiega meenutas mulle New Yorki, siis midagi oli tal ikka seda "enda" asja. Ühesõnaga, ei jõua ära oodata, millal jälle saan sinna minna ja pikemaks ajaks jääda.

Ja nii alustasin ma täna jälle rõõmsalt tööd, kusjuures täna oli vaikne kolmetunnine tööpäev, vaikus enne tormi, sest homme läheb hostema minema ja on reedeni ära ja mina siis võtan pliksi põhimõtteliselt täiega üle. Järgmine nädal on mul üks päev, kus nad lähevad lausa ööseks ära, saab põnev olema, kui preili kavatseb 5.30 ärgata. Ja tänast kuupäeva arvestades ongi täpselt pool aega läbi, kuu aega siin oldud ja kuu aega koduni, jehuuu! 

Täpselt meie, Eesti tüdrukud, Floridas iga kord kodus ja peol

Kodust üks nummi pildike

Kodust teine nummi pildike

Lõpuks ometi see ilm, mille nimel ma siia tulin

Ma naersin üks hommik 13 minutit herneks ennast selle peale

Üks nädalavahetus oli Harry Potteri maraton, kolm päeva järjest näidati ainult HP filme

Vaatasin ka natuke laulupidu, palju ei saanud, sest mul oli kohe klomp kurgus nagu ma selle lahti tegin. Nii ilus! 

Ma olin enda üle nii uhke lihtsalt, pidin kohe pilti tegema.
Ma ei pea nende riideid voltima ega midagi, aga mis ma teen, kui ma tahan pesu pesta ja nende asjad on igal pool ees?!

Mina täna, pärast toidupoes käimist, kus mu arve oli 150$. Küll on tore kellegi teise kulul elada ja endale head-paremat koju skoorida.