Teine nädal Allentownis ja jaanipäev

Sellel nädalal oli mul oluliselt lebom graafik, kuivõrd nad mulle ühe päeva nädalas vabaks ainult annavad, tuleb neil tunnid leebemalt ära jagada ülejäänud kuue päeva peale. Seega enamik õhtuid sel nädalal olin ma juba 5-6st vaba ja valmis tegema mida iganes. 

Ühel õhtul ma tahtsin minna Allentowni (ma tegelikult ei ela seal, vaid selle ääres) küüsi tegema ja kui vanemad kuulsid, kuhu ma minna tahan, tühistasid nad mu plaanid kohe ära ja ütlesid, et sellisesse rajooni ma kindlasti ei lähe üksinda. Nad alati küsivad, kuhu ma lähen ja vaatavad seda rajooni, mõnes mõttes ju armas, et nad hoolivad, aga teises mõttes mul täiega naljakas 28-aastaselt aru anda, kuhu täpselt ma nüüd ikkagi lähen. Ühesõnaga siis pereema soovitas mulle ühte spaad hoopis, helistas ka neile kohe ja ütles, et ma tulen ja lõpuks jäin seal väga rahule, näis, kui kaua siis küüned seisavad. 

Teisel õhtul me käisime Alexiga, kes elab ka siin majas sisuliselt, Süüria toitu söömas. Jällegi, kui ütlesin, kuhu me lähme, tegi pereisa nägusid, et oiii, see pole väga hea piirkond ja ma naersin juba, et kuule, Sulle ei meeldi ükski piirkond. Alex elab siin maa-alal, aga teises majas ja nii tuli ta sealt autoga, võttis mu minu maja eest peale ja läksime sööma. Süüria toit on minu meelest täiega Kreeka toidu moodi, igal pool pitad ja juustu ja värki. Mulle täiega maitses muideks. Pärast söömist tulime tagasi koju ja läksime tema majja, tal on seal piljardilaud, seega mängisime veidi, jõime veini ja rääkisime juttu ja ta tõi mu traktoriga ukse ette ära, sest ta arvas, et pereisa oleks pahane hommikul, kui ta kuuleks, et ma üle hoovi pimedas ise tulin.

PS! Vaadake me kitseperekonda, nad käivad kogu aeg meil tagaaias söömas ja tsillimas. 

PS2! Eile õhtul, kui ma pimedas koju sõitsin, kartsin ülekõige, et kuskilt hüppab mõni kits välja ja napilt enne kodutänavale pööramist oli keegi sõitnud ühele kitsele otsa ja ma nägin, kuidas teisel pool teed oli üks suur kits ja üks pisikene ja nad lihtsalt seisid seal ja hakkasid oma surnud pereliikme juurde minema ja mul oli nii kurb, et ma hakkasin lihtsalt nutma. Kuidas nad vaesed lollid aru ei saa, et me ei jõua reageerida neid nähes..

Töö ise on ka väga lebo, kuivõrd lapsehoidmine on mul veres ja see plika on tõesti kõige lihtsam laps, keda ma eales hoidnud olen. Ta mingi karjunud vist ainult 2x minuga. Reede õhtul olime me pikemalt koos, vanemad olid kuskil õhtusöögi üritusel ja registreerisid meid lahkelt klubis toimuvale BBQ-peole, mis oligi lastele suunatud ja toimus 17-20. Enne seda (pärast laagrist korjamist) käisime mänguväljakul ja kui sealt tagasi hakkasime sõitma, ütles preili mulle tagantistmelt: "Gööli.. I'm tired" ja vajus järgmisel sekundil toolis täitsa kummuli ja jäi magama. Ma ei osanud selle peale midagi kosta esiti, hiljem ma sain teada, et ta oli hommikul 5.30 ärganud ka ja päev oli üsna päikeseline, nii et pole ime ka, et ära vajus. 

Reedesed traditsioonid

Autos magas ta umbes tunnikese ja siis oligi meil aeg peole minna. Ma ei saanud sellest päris täpselt aru, mis seal toimuma peaks, aga kohale jõudes selgus, et seal oli hunnik mänge lastele, basseinis ujuti ja .. TOIT! Yummyyy, mulle meeldivad peod, kus on toit. Sai kõikvõimalike grillitavaid-fritüüritavaid asju nagu sibularõngad, kanatiivad, burksid, hotdogid, ribid, kalmaarid, mac&cheese, mais, vorstikesed, lisaks tortilla chipsid guacamole ja juustuga, terve hunnik salateid ja magustoiduks mu lemmik brownie ja maasikad vahukoorega. Reaalselt, kui me klubist ära läksime, ma mõtlesin, et ma lähen pooleks, mul oli nii halb olla.

Laupäeva hommikul ma esialgu plaanisin temaga kinno minna, aga kui vanemad tulid õhtul peolt ja ema natuke tipsisena ütles, et ta tahaks minna seda filmi temaga vaatama järgmine nädal, otsustasin ma öösel plaanid ringi ja pakkusin hommikul preilile hoopis lõbustusparki. Ta ei arvanud sellest mitte midagi ja nii pidasime me läbirääkimisi ligi 30 minutit, et kas me siis lähme parki mänguväljakule või me lähme sõitusid tegema lõbustusparki. Ja oi kui rahul ma endaga olin, kui me 15 minutit hiljem seisime lõbustuspargi järjekorras ja preili oli õnnelikum kui eales varem sinna minnes. Muidugi viis tundi hiljem järjekordselt "tasside" sees istudes ja keerutades oli mul nii halb olla, et ma ei suutnud lõpetada unistamist koju jõudmisest. Me sattusime kogemata isegi ühele suurte inimeste sõidule, sest pealevaadates tundus see üsna süütu ringitiirutav sõiduke, aga tegelikult tõmbas see iga kord ringi tehes täiega vaakumisse ja kui isegi mul tõmbas klombi kurku, siis ma ei taha teada, mis see vaene 4-aastane mu käte vahel tundis. Koju jõudes veetsime me kaks tundi basseinis ja siis tulid vanemad koju ja mina kadusin. 

Plaanisin esialgu väikese uinaku teha, aga lõppes see pika duši ja valmis sättimisega, et sõita ligi tunniaja kaugusele endast ühte restorani sushit sööma oma kohaliku sõbraga. Ükskord, kui me Brigittaga Floridas käisime sushit söömas, ma tellisin mingi neli rulli ja tema tellis ühe ja ta rääkis oma deidist, kuidas ta ei saanud rohkem tellida kui kutt, et see ju täiega veider ja mul oli täpselt samasugune tunne, ta tellis kaks rulli, ma mingi.. eee okei, ma tellin siis ka kaks. Kõht jäi täiega tühjaks, aga no mis Sa ära teed eksole. Hiljem läksime tema juurde, vaatasime Netflixist ära selle uue populaarse filmi Mystery murderer, mis oli täiega põnev ja mulle täiega meeldis (mis sest, et ma valesti arvasin, kes mõrvar on) ning lõpuks sõitsin ma koju ja kell oli mingi pool kaks selleks ajaks. 

Teel sinna linna oli veel valge ja ausalt, ma oleks tahtnud ainult pildistada iga hetke, aga see tee oli piisavalt ohtlik, et mitte telefoni näppida. Ühesõnaga, selline tunne oli, nagu Austrias sõidaks mägede vahel, ikka üles ja alla, paremale ja vasakule, suured mäed ümberringi, üleni roheline, väikesed külakesed iga paarkümne kilomeetri järel, no nii fantastiliselt ilus! Muidugi öösel tagasi sõites ei olnud üldse nii tore enam, sest terve selle 60km peale oli täpselt 2 tänavavalgustit. Õnneks on mul nii tark auto, et ta paneb ise tööle kaugtuled ja võtab need maha, kui auto vastu tuleb, seega ma ei pidanud sellega palju tegelema. Kusjuures, lisaks see auto annab märku, kui ümberringi mõni auto on liiga lähedal ja näiteks, kui ma panen suunatule sisse, et rida vahetada, aga seal on auto ees, hakkab mu auto karjuma ja annab märku, et ära mine. Muidugi saab sisse panna ka distantsihoidja eesoleva autoga, aga seda ma ei salli üldse, seega selle ma võtsin maha. Täna ma avastasin veel, et pagasnik sõidab ise kinni ja lahti ja kui panna poekotid sisse, siis ta sõidab mingid "hoidjad" neile ümber, et need sõites ümber ei kukuks. Ulme auto ikka. 

Tänane päev oli mul vaba, sest preili oli oma ristivanematega ja nii ei osanud me keegi oma suure vabadusega midagi peale hakata. Pereisa sõitis Floridasse hoopis nädalaks, lubas mulle pildi saata mu babygirlist nende garaažis. Mina tsillisin basseini ääres, teist aastat järjest veedan oma jaanipäeva besseini ääres, eelmine aasta samal ajal olime me Kariinaga hoopis Kreekas. Päevitasin veidi, lugesin läbi raamatu Minu Filipiinid ja mängisin koeraga. Raamat avaldas mulle väga muljet, väga hästi kirjutatud ja mõnusad emotsioonid ja kellegi jaoks elamust rikkumata ütlen, et minu jaoks üllatusliku lõpuga, aga kuna meie pere umbes sarnases olukorras on, oli hea lugeda. Hiljem läksin toidupoodi, sest pereema tegi täna "märkuse," et ma ostsin omale viimati asju kaks nädalat tagasi ja kas mul tõesti ei ole midagi vaja ja ma just täna hommikul tegin listi, mida talle järgmine kord anda, kui ta küsib. Muidugi, mul on endal palju lihtsam minna ja osta kõik, mis ma tahan, seega nii tegimegi. Kui ma lõpuks koju tagasi jõudsin, olin nii väsinud, et koer kolis minu voodisse ja magasime koos poolteist tundi kuniks perenaised koju tulid ja ma koera välja viskasin, et ta nende juurde läheks. Ise veetsin õhtu teleka seltsis, vaatasin ära oma ühe lemmikseriaalidest 90 days fiance ja siis filmi We are the Millers. 

Ja nüüd valmis uueks nädalaks. Üks nädal veel ja siis algab minu puhkus. 

Lõppu pilt täna kodustelt, mu nunnud.

Esimene nädal Allentownis

Nagu ma eelmises sissekandes mainisin, on minu igapäevatööks ühe hullumeelse nelja-aastase kantseldamine ja seda ma olengi nüüd natuke üle nädala teinud. Enamasti on minu graafik kella ühest kella kaheksani ehk hetkest, mil ma ta laagrist peale võtan kuni hetkeni, kui ta magama läheb. Seega terve nädala õppisime me üksteist tundma, käisime Imagination nimelises mängutoas, veetsime lõputud tunnid basseinis, käisime mänguväljakutel mängimas, käisime frozen jogurtit söömas, tegime õhtusööke koos, vaatasime multikaid ja jõudsimegi omadega nädalavahetusse. Ahjaa, me käisime ükskord siinses klubis ka, kuhu nad kuuluvad ja ma olin nii ahastuses seal, mulle üldse ei meeldinud member olla, ma tahtsin server olla ja ma olin ilmselt ülemõistuse naljakalt viisakas, ma muudkui käisin thank you-please-may I-thank you-sorry-please-thank you, lõpuks endal hakkas ka imelik.

Päevitas hahahaa

Lõikas juuksed maha

 Minu reede õhtune pidu:

Laupäeva veetsime me 10-17 koos, käisime lõbustuspargis, mis meil siin koduligial on. Pakkusin hommikul ise välja, et me võiksime minna ja kuigi vanemate näod venisid natuke pikaks, mõtlesin, et kujutan seda ette. Ega ikka ei kujutanud küll. Jõudsime kohale, ostsime piletid, need maksid 107$, mis on põhimõtteliselt 96 eurot! Lõbustuspargipiletid. Jumal hoidku. Okei, läksime sisse, leidsime hobustega karuselli, pliks oli jumala hoos, et lähme. Läksime siis, istusime peale, järgmisel hetkel pistis ta südamest röökima ja klammerdus mu külge nagu koala eukalüptipuu otsas. Mõtlesin, et no selge, hästi kulutatud raha, ta täiesti kardab ju neid asju. Ma ei andnud siiski alla, käisime rahulikult, jalutasime mööda parki, vaatasime, mis teised lapsed teevad, pakkusin, et me võime ükskõik millise asja peale minna, et ta peab ainult mulle ütlema. Lõpuks valisime miskid autod välja, mis sõitsid rongina üksteise järgi ja kuigi me ei saanud roosat autot, paistis see talle meeldivat. Esimene jää oli sulatatud. Järgmiseks leidsime mingid tassid, kuhu sisse pidi istuma ja see tassike keerles. Etteruttavalt ütlen, et selle peal me käisime viis korda ja lõpuks ma tahtsin ikka räigelt ropsi panna, täiesti debiilne värk. Suutsin ta mõne asja peale veel meelitada, kusjuures ühe järjekorras kinnitas ta mulle viis minutit järjest, et ta kardab ja mina ikka toetasin, et eiiiii karda, see pole üldse hullu. Need olid ameerika mäed, laste suuruses, aga no tegelt ikka päris jubedad ja see tegi kolm ringi, viimasel ringil mõtlesin ma ka, et saaks see jumala eest juba läbi. Aga väike plika oli väga vapper, ütles lõpus, et okei aitäh, siia me rohkem ei tule, haha. Nii, et kogu pika jutu kokkuvõtteks ma sain ta peaaegu kõikidele asjadele sõitma, üks õhupallisõit jäi tegemata, aga mis seal ikka. 

Kui me koju läksime, rääkisin vanematele, kuidas meil läks ja need ütlesid kohe, et kui nad Disneypargis käisid, ei läinud pliks mitte ühelegi asjale sõitma ja sellepärast nende näod hommikul nii pikad olidki. Nad arvasid kohe, et see mahavisatud raha. No, läks meil natuke paremini. Natuke paremini läks isegi selles mõttes, et mind saadeti tagasi parki ja käsiti hooajakaardid osta (sama päeva piletit sai hiljem vahetada lihtsalt hooajakaardi vastu, natuke juurde makstes), sest kui juba esimene kord nii hästi läks, siis me lähme sinna veel! 

Laupäeva õhtul toimus siinses countryclubis isadepäevapidu, mis tegelikult oli hooajaavamine, aga põhimõtteliselt kaks ühes. Reserveeringuid oli 900 ligi, toimus cookout, mis meie mõistes on tavaline grillimine, kus toidud on grillil valmis ja mine ja võta ja söö. Ma olin ikka jumala sillas, burksid, salatid, jäätis, brownied, grillitud mais, njommmmm! Üks halb asi, mis siin tagasi tulema on hakanud, on coca joomine, eile avastasin, et tuleks pidureid tõmmata jälle. Mul kuidagi hea äärmus, et kas vein või coca ja kuna ma veini ei joonud (ma sõitsin too õhtu), siis läkski käsi coca järele väga lihtsalt. Seal peol ma otseselt ei olnud tööl, aga samas ma nägin, et vanemad tsillivad ja näevad sõpru ja lasin neil olla ja võtsin printsessi enda hoole alla, midagi ütlemata. Nad olid pärast väga tänulikud ja minu meelest see oli väga armas neist. Õhtu lõppes suure ilutulestikuga, 17 minutit järjest ja tõesti suur ja vägev, nii et väga mõnus. Rakettide ajaks me tulime koju tagasi, nende klubi on ilma naljata üle tee, seega maja ees murul istudes nägime parimat vaadet ega pidanud pärast sadade autodega võistlema, et ära minna. 

Pühapäeval pakkusin ma jälle ise, et me võiks kinno minna, kuivõrd siin on lastekino pühapäeval kell 10 ja nii algas mu tööpäev juba 9.30. Sõitsime kinno, ma olin nii unine, et kui ma veel nägin, et tegu on staaritoolide kinoga, mõtlesin küll, et tõmban kohe tuttu ära sinna. Vaatasime filmi Legod 2, mis oli päris tore, hästi muusikaline ja armsa sisuga, kuigi sellest sisust preili ilmselt väga aru ei saanud veel. Hiljem läksime mänguväljakule ja siis lõunat sööma, sest kuigi pühapäev oli siin isadepäev, siis meie "isake" ajas omi asju. Valisime kohaks Friday'se, kust preili valis omale mac&cheese ja puuviljad ja mina sõin Caesari salatit. Ta on õnneks hästi harjunud restoranide ja söömistega ja väljas olemisega, et ta käitus hästi viisakalt, kuigi me mingi tund aega pidime oma toitu ootama ja sõi kõik ära ka. 

Õhtul tegime me kõik koos kodus süüa, mingit Ameerika kana (meil tegelikult see Johns Islandi menüüs ka, boar chicken või midagi säärast) ja caprese salatit. Ja magustoiduks oli Angel Cake, mis oli põhimõtteliselt nagu magusa vati söömine. Hästi pehme ja hästi hea. See pidi pereisa lemmikkook olema. Panime hunniku vahukoort ja puuvilju peale ja nom nom nom. Lõpuks, kui ma oma tuppa jõudsin, oli küll tühjaks pigistatud sidruni tunne ja õnneks öeldi mulle õhtusöögil, et ma saan esmaspäeva vabaks, sest nad kogemata avastasid, et mul polegi ühtegi vaba päeva, haha. Tundsid täiega rõõmu minust. 

Niisiis esmaspäeval magasin ma kogu oma tahtmise täis, ma tulin voodist välja lõpuks alles pool kolm päeval. Tahtsin sõita ühte kaubanduskeskusesse, aga mul oli vaja ka kindlalt pangas ära käia, sest kuigi meile kõigile öeldi erinevat asja kohaliku kaardi kasutamise ja kuumaksu maksmise kohta, siis minule öeldi, et kuniks raha sisse-välja liigub, ei pea kuumaksu maksma ja nii ma siis liigutan seda sisse-välja veidikene. Halb üllatus oli see, et minu panga lähim automaat mulle on *trummipõrin* teises osariigis. Okei, Pennsylvania ja New Jersey on kõrvuti ja ajaliselt see maa oli 35 minutit ainult, aga täitsa napakas värk ikka. Ühesõnaga, sõitsin siis sinna ja pärast pooletunnist kõnet Brigittale otsustasin, et lähen ikkagi sinna kaubanduskeskusse, kuhu ma plaanisin. Suure üllatusena tuli keskusesse saamiseks minna läbi hiigelsuure kasiino ja sinna üldse alla 21-aastased ei saagi. Päris huvitav. Lõpuks ma poodidesse jõudsin ja käisin läbi Guessi ja Tommy, aga nagu juba teada tõde, siin ei ole nii, et ühe keti poodides on sama kaup ja nii polnud Tommys mitte ühtegi asja, mida mul vaja oli ja Guessist ma isegi leidsin paar asja, aga polnud shopingutuju ja ei ostnudki midagi. Jalutasin hoopis Carlos Bakerysse (see, kellel TLC kanalil on Cake Boss saade) ja ostsin koogi ja textisin ühele sõbrale, et mis ta teeb, äkki lähme õhtust sööma. Õnneks ta vastas jah.

Niisiis poolteist tundi hiljem läksime me ühte brewery-pubisse, kus ma sõin kitsejuustu-peedi wrappe ja need olid nii head, et ma olen valmis juba täna tagasi sõitma sinna, nom nom nom. Ja meie teenindaja oli ka nii armas tüdruk, ta nii meeldis mulle. Seltskond ja kaaslane oli ka väga tore, seega kokkuvõttes oligi üks armas tore õhtu jälle ja sõitsin hea tujuga koju tagasi. Ahjaa, mul auto siin käib nupust tööle ja seega mul on ainult üks vidin, mis peab mu läheduses kuskil olema ja auto avab-sulgeb ennast ise eksole. Tuleme siis meie restoranist välja, jalutame auto poole, katsun oma taskuid, no ei ole võtit. Mõtlen hetke, ahjaa, ma ju ei võtnudki kaasa võtit autost. TÄITSA LÕPP BLONDIIN. Ma jätsin lahtiselt auto avalikku parklasse, võtme sisse ja kõik mu enda dokumendid ja asjad olid ka seal. Ma ikka korralikult värisesin terve tee ja palvetasin, et auto oleks seal. Huh, oli ka. 

Üleüldse meenutab kogu mu elamine siin mu elamist Ohios, ühes suunas 10 minutit kõik suuremad poed, 10 minutit teises suunas kino, lõbustuspark 10 minutit eemal ning suuremad linnad tunnike ühes ja teises suunas. Ümberringi on armas ja ilus, roheline ala. 

Ahjaa, ühel õhtul ma käisin veel väljas siin ühe kohalikuga, käisime ka Brewerys (ma ei tea, mis teema nendel ameeriklastel on nende brewerytega) ja kinos, vaatamas filmi Late Night, mida ma Eesti kinokavades hetkel ei näinud ei olemas ega tulemas, aga oli siuke päris tüüpiline ameerikalik film, natuke rõõmu, natuke kurbust, pisaraid ja lootust ja muu säärane. Võib-olla kunagi tuleb Eestisse ka. 

Ja nüüd on aeg jälle joosta, sest preilil lõppeb laager varsti ja ta juba ootab mind endale järgi.