Töö, töö, töö

Eelmine nädal oli graafikujärgselt Meelikal, Reelikal, Airil ja Brigittal kolmapäev vaba, mul pühapäev. Üks hommik aga tuli üks töökaaslane rääkima, kas tahaksin temaga vahetada ja pakkus asemele just nimelt kolmapäeva, seega mul kaua mõelda ei tulnud, olin kohe nõus. 

Niisiis kolmapäeval seadsime me (küll vähendatud koosseisus, sest Reelika ei liitunud meiega) oma autorattad West Palmi suunas, kus meil oli suur plaan käia rannas, shoppamas ja söömas. West Palm Beach on see sama linn, kus me Airiga ükskord mitu tundi jalutasime, kui me tahtsime mulle autot osta, aga ei saanud. Esimese asjana kohale jõudes otsisime Panera Breadi, et midagi hamba alla saada ning olles kõik skoorinud korraliku söögi, sõitsime randa. 

Rannas käisime me Meelikaga ujumas, teised ei tulnud ning ausalt öeldes umbes pool tundi hiljem sadas juba paduvihma ja me pidime autosse jooksu panema, nii et jah.. riided ei jõudnud ära kuivadagi. Natuke aega ladistas padukat ja siis tuli päike jälle välja, mille peale mina kargasin autost välja ja viskasin esimese murulapi peale ennast pikali, sest tahaks ometigi ju pruuniks teiseks juuniks..

Kahjuks sarnaselt esimesele korrale, hakkas umbes poole tunni pärast uuesti ladistama ja siis lõime me käega, ei olnud see rannapuhkus meile ettenähtud ja mis seal siis ikka. Läksime hoopis West Palm Outletsi shoppama, kus hargnesime kolmeks tunniks laiali ja ma skoorisin endale nii kaua otsitud seljakoti kui ka sünnipäevapeo kleidi Lola Mariale. Ja paar asja veel siit ja sealt.

Edasi viis meie tee Cheesecake Factorysse, sest Airi polnud seal kunagi käinud ja see on minu üks lemmikuid restorane, seega ühendasime kasuliku meeldivaga ja käisime. Toidud maitsesid ülihästi, tellisime koogid ka ning muidugi jäi alles nii pool soolasest kui ka pool magusast. Üsna tavaline selle restorani puhul. Kui ma hakkasin kooki kaasa pakkima, panin selle karpi ära ja siis ma ei tea, mis anomaalia juhtus, aga järgmisel sekundil oli kõik see kook põrandal maas ja lennanud viie meetri raadiuses täiesti laiali. No kuidas nii.. Ma nutsin ja naersin korraga, sest olukord oli nii kurb, aga samas nii kuradi naljakas ka. 

Hiljem sõitsime siis koju, pimedas, kõik parajalt väsinud ning ma ise ka ei jõudnud koduvoodit ära oodata. Mõnus päev selja taga, nende pidevate töötundide vahele ja umbes kaks kuud järjest ühte vaba päeva nädalas omades. 

Mingi hommik oli meil Brigittaga koos vaba ja ma olin hullult äksi täis, olin enne üheksat juba üleval, läksime trenni, tegime korralikult seal ning jõudsime enne tööd isegi basseini äärde, kuhu me tellisime omale pizzad, sest ometigi hea trenn oli ju tehtud. Täpselt minu elustiil - käia trennis selleks, et pärast rahus rämpsu süüa. Tasakaalus. 

Ja ühel teisel hommikul olime me Airiga koos vabad ning kuna ärkasime mõlemad tühja kõhuga, otsustasime, et ei telli koju süüa, vaid lähme ise Steak and Shake, jäätisekokteile jooma ja sööma. Tore hommikune kohting. 

Ja ühel õhtul pärast tööd, kui kõik teised eestlased olid vabad ja päev otsa tinutanud, läksin siis ka nende korterisse, kus oli mingi Alex, kes paar hooaega tagasi töötas John's Islandil ja Calin, kes on meil nüüd bartender ja siis eestlased ja siis veel paar inimest. Tegime mõned joogid, palju nalja ning läksin jälle rõõmsama tujuga magama. 

Ühel lõunapausil aga käisime neidudega Mulligansis, nautimas margariitasid, sest töö on nagunii nii üle mõistuse ja kiire ja raske ja ei taha ja siis on rõõmu ellu vaja. Mulligans on siuke mõnus koht ka, kus saab õues istuda ja päikest nautida ning meie rõõmuks oli tol lõunal ka isegi livemuusika, mis tegi selle pooltunnikese veelgi mõnusamaks. 

Taevas ühel õhtul oli nii nii nii ilus! 

Ja ei saa me ka ilma töö ega John's Islandita, seega järgnevad pildid kõik sellest, mis meil seal toimub, sest no mõni aeg veel ja on see pull ka selleks korraks tehtud. 

Näiteks alljärgnev pilt, on live-muusika graafik raftersis. Sisuliselt tähendab live-muusika automaatselt seda, et enne keskööd koju ei saa ja mõne artistiga venib see aeg isegi kella üheni-kaheni öösel. Nii tore, eksole. Ja seda muusikat on meil olnud lihtsalt nädal aega järjest. Iga. Jumala. Päev. 

Kui sööklas pole midagi süüa ja me peame Airiga tegema grilled-cheese-bacon saiakesi omale. Nii nämmad. 

Vahepeal teised panevad mingeid eriti maakaid väljendeid või nalju kuskile jutu sisse ja kuna nad on kõik väljaspoolt Tallinna ka, siis ma pidevalt vastan, et omg jälle mingi maakate teema. Ja see allolev pilt on täpselt mina kogu aeg. 

Siin paberil on minu tellimus lauast, kus istus kaheksa inimest. Mõtlesin lihtsalt, et jätan endale mälestuseks ja pärast seda, kui Oscar küsis, kuidas mulle kogu tellimus meelde jääb, mõtlesin, et äkki mõni mõtleb veel, et ma reaalselt jätan kõik tellimused pähe. Hahaha, kui palju nalja siis saaks, mu mälu on konkreetselt kuldkala oma.

See on meil üks sõber raftersis, beachclubis ka tegelikult. Kui päike paistab, siis nad tulevad välja, päevitama ja vahel siis sõidavadki üle restorani põranda ja kõik on šokis, oh my god - uss! 

Pärast Jumalaema kiriku põlengut Pariisis, olid järgmisel päeval kõik USA lehed isegi täis seda infot ja uudistes jooksis ka kogu aeg, ma millegi pärast ei arvanud, et see ameeriklastele nii väga korda läheb, kuivõrd enamus aja hoolivad nad vaid iseendast.

Üks päev oli õues suur sünnipäevapidu, ükssarviku teemaline. Ehitasime neile terve suure laua ja tort oli hiiglaslik ja igasugused dekoratsioonid ja asjad ja lõpuks selgus, et laps, kelle sünnipäev see oli, sai kaks. Väga normaalne. 

Ja lõpetuseks paar pilti väljaspool tööaega.

Üks päev helistasin Lolale, kes ei olnud väga huvitatud minuga rääkimisest ja võttis omale jalg üle põlve positsiooni ja väga demonstratiivselt näitas, et ta tegeleb hetkel muude asjadega. Nii naljakas laps.

Ma üldiselt ei viitsi poliitikast rääkida ega ennast nende draamadega vaevata, aga eks ma muidugi hoian alati teemadel silma peal ning ilma ühtegi draamat külvamata ma lihtsalt nautisin täiega seda, kui riigikogu liikmed küsisid Jüri Rataselt küsimusi ja antud küsimus oli minu jaoks veel eriti naljakas ja oluline, sest selle inimese poolt ma ise hääletasin ja ma olin täiega, et goooo womaaan! 

Vahepeal on ka aeg armutult tiksunud sinnamaale, et me varsti hakkame kõik üksteisega hüvasti jätma ja nii leidsin ma meie esimese grupipildi, mille me tegime teisel õhtul, kui alles siia tulime ja kui nunnud ja süütud ja armsad me olime ja kui palju me kõik oleme muutunud ja kokkukasvanud selle koosveedetud kuue kuuga.