Lõpuks oli kätte jõudnud kauaoodatud puhkus. Hakkasin kruiisi juttu Brigittale rääkima juba vist oktoobri kuus ning kruiisi valisime lõpuks välja umbes detsembri paiku, siis käisime ka tööl omale vabasid päevasid küsimas. Muidugi, kui oli aeg kruiisi ostma hakata, oli see välja müüdud. Ma olen korra elus varem ka kruiisist ilma jäänud, seega oli meil plaan B valida teine kruiis või plaan C võtta sama kruiis, aga teistel kuupäevadel. Me valisime teise. Niisiis, pidin uuesti minema manageri jutule, et puhkuse kuupäevad ära vahetada ja jumal tänatud, et ma temaga nii hästi läbi saan, et ta lubas. Muidugi, kui me kuupäevad ära vahetasime ja siis mõne aja pärast kruiisi ostma hakkasime, oli see välja müüdud. Ma olin nii ahastuses, et ma muudkui uuendasin seda lehte ja mõtlesin, et see ei oleeeeee võimalik lihtsalt. Helistasin neile, mind pandi ootejärjekorda, maksin hunniku raha neile ja jäin ootama. Kuniks mõni päev hiljem nägin jälle kruiisi kodulehel saadaval. Helistasin Carnivali, et davai, broneerime ära ja tüdruk ütleb, et tema küll ei näe, et oleks saadaval. Okei, mõtlesin, et mingi error, mis seal ikka. Paar päeva hiljem sama olukord, kodulehel on, telefonis ei ole. Ja siis mõni päev hiljem uuesti, siis ma juba vihastasin ja ütlesin, et andke mu raha tagasi, ma ostan ise kodulehelt uuesti, te ei saa üldse hakkama. Raha lubati tagasi saata 6-10 tööpäeva jooksul ja kruiisi me ostetud saimegi, huh, lõpuks!
Niisiis, reisi kiire kokkuvõte:
19-24.jaanuar
Miami - sea day - Dominikaani Vabariik - Grand Turk - sea day - Miami.
Carnival Sensation laev
19nda hommikul siis asusime teele Miami suunas, mina ja Brigitta ja Meelika-Reelika, kes lahkelt (tegelt mitte, ma sundisin püstol oimukohal) olid nõus meid sadamasse ära viskama. Auto oli meil renditud juba päev varem, seega selle peale võtmisega probleeme ega ajakulu ei olnud. Mina muidugi olin viimase 30 tunni jooksul maganud umbes 5 tundi (sellest lähemalt järgmises blogis) ja ma olin täiesti segi, aga pidin ära sõitma selle maa, seega ma lihtsalt panin kõvasti muusikat ja rääkisime juttu ja katsusin üleval olla.
Sadamasse jõudsime hea varuga, olime kohal juba 11.30 paiku. Võtsime asjad, tegime mõned pildid ja paiiiiiiehali!
Nendele, kes ei tea, siis mina olen varem Carnivaliga 4x reisinud, Brigitta jaoks oli see esimene kruiis elus. Miami sadamast olen ma ka läinud eelnevalt mõned korrad, seega sealne süsteem oli mulle juba tuttav. Alguses kontroll viisa-passi-piletite kohta, siis kott skännerist läbi ja siis üles korrusele. Varasemalt on olnud üleval hull järjekord ja seal väljastatakse pardakaardid, aga uuendusega on muudetud nii palju, et pardakaardid on juba kajutis ootamas ning varasemalt laeval käinud reisijad ei pea isegi mingeid pabereid täitma, otse laeva. Kuna Bri oli esimest korda, siis tema pidi midagi seal lauas kinnitama, aga ikkagi võttis see ainult 2 minutit ja olimegi teel laeva. Eelnevad korrad ma olen seal üleval ikka tunde ja tunde passinud.
Kui laeva kõndisime, tuli mul juba elevus sisse, jeeee, tagasi laevas! Kajutite koristus pidi valmis saama 13.30, seega meil oli umbes tunnike aega ringi vaadata ja korraks hinge tõmmata. Läksime Lido tekile, mis on kümnes korrus ja õuetekk, kus asuvad ka peamised söögikohad, mis on 24/7 lahti. Istusime maha, tuli bartender ja muidugi ei lasknud me mitu korda küsida ja lasime esimesed kokteilid endale ette tuua. Puhkus alaku!
13.30 siis avati kajutite tekid nagu lubatud ja marssisime ka alla, esimese hea üllatusena nägime, et me kajut oli sisuliselt lifti kõrval (esimest korda minejatele - see on nii suur boonus, et te ei kujuta ette) ja teise hea üllatusena leidsimegi oma pardakaardid ukse kõrvalt ümbrikust (mul oli veidi kahtlus, et mismoodi need niimoodi sinna ikkagi pannakse) ja kolmanda üllatusena nägime kajutiust avades, et meil on aknaga kajut (mille eest me ei maksnud). Lisaks selgus, et me kajut oli üles seatud viiele inimesele ja peale meie oli segaduses ka meie kajutikoristaja, kes ei saanud üldse aru, kuidas viiest inimesest sai kaks. Meie see-eest ei suutnud aru saada, kuidas sinna kajutisse viis inimest oleks mahutatud.
 |
| Mul juba bossikeste kaart, kuldne ja puha |
Esialgu kajutis siis pakkisime asju lahti, minu suurt kohvrit ei olnud, aga see toodi nii kiiresti, et ma tõsiselt ei tea, mis süsteeme nad muutnud on, viimane kord saime me suured kohvrid kätte kell 23 õhtul alles. Seega, sain ka mina enda asju ära panna. Kell neli hakkas sail-away pidu õues, kus siis DJ mängib head muusikat, kõik tantsivad, kruiisidirektor tutvustab ennast ja laev hakkab ära sõitma. Me tantsisime natuke ja istusime siis maha kuniks meie juurde tuli üks bartender.
Bartender: "Vaadake, klaas on 10$, kann on 26..."
Mina: "Jajaa, mis sul siin kannus on?"
Rohkem polnud vajagi, ostsime kannuga margariitat. Täitsa segased.
Jalutasime mööda laeva ringi, käisime laevaninas, käisime kõige kõrgemal tekil, tegime tsau-tsau Miamile ja skoorisime köögist lõhega bageli. Minu jaoks oli täielik üllatus see, kui palju ja kui lebolt jagati lõhet laeva peal, eriti nüüd, kui ma tean, et USAs maksab üks 200g pakk 13$, mis on 10€. Ühesõnaga, ma nautisin seda väga, igal võimalikul toidukorral skoorisin natuke lõhet. Kui ringijalutamise õues olime lõpetanud, läksime sisse ja leidsime raamatukogu, kus mängisime natuke jengat. Meil oli suur plaan ühel teisel õhtul Scrabblet mängida, aga siinkohal pean tõdema, et rohkem ei jõudnud me raamatukokku mitte kordagi.
Ma üritasin kajutis ka magada, enne õhtusööki, aga meile suruti peale mingi hädaabikursus ja isegi, kui ma oleks tahtnud seda ignoreerida, lendas koristaja meie tuppa pauguga sisse ja käskis jehhat tõmmata. Eks me siis läksime, korralikud lapsed, oma muster stationisse.
Esimest korda mul kruiisil ei olnud mul kindlaks määratud õhtusöögi aega ega kohta. Eks see vist kaasneb sellega, kui kruiisi nädal enne minekut ostad. Ühesõnaga oli meil kaardi peal kirjas, et me peame D'Maitrega kohtuma ja me isegi ei teadnud, kes see on. Pärast ohutuskursust üritasime aru saada, kes see on või kuhu me minema peame ja leidsime siis, et me õhtusöök on restoranis, kuhu saab minna ükskõik mis ajal vahemikus 17.45-21.30. Kui esialgu ma olin üpris skeptiline selle suhtes, siis lõpuks ma hakkasin seda niiiiii armastama, milline vabadus tegelikult. Varasemalt ma olen alati olnud kas 18.15 või 20.15 õhtusöögil ja muud varianti ei ole. Sel korral käisime me söömas vahemikus 19.00-20.45. Millal iganes me jõudsime või oma sättimistega valmis saime. Mis veel oli täiega äge, oli see, et meil oli iga päev uus komplekt teenindajaid, nii saime tuttavaks päris mitmete ägedate inimestega ning saime istuda iga õhtu uues lauas.
Niisiis esimesel õhtusöögil tutvustasin Brigittale drilli ja ütlesin, et me tellime kõik suupisted kahe peale ja tellime neid nii palju kui palju meile menüüs paistab huvi pakkuvat. Ta alguses oli küll skeptiline, aga umbes kolmandaks õhtuks ta harjus juba ära, et meile suupisteid mingi 7 tükki toodi. Esimesel õhtul proovisime toorest lõhe mingi kastmega, mis meile kummalegi üldse muljet ei avaldanud, kalmaarirõngaid, tortillat liha ja ubadega ja "kevadrulle," mis olid mingisse valgesse asja rulli keeratud ja sees oli hunnik juurvilju. Kusjuures sellest viimasest sai konkurentsitult esimese õhtu parim elamus.
Pärast õhtusööki käisime teatris show'd vaatamas, kusjuures, mulle hullult meeldis seekordne tantsijate grupp. Muidugi, kui üks mustanahaline kutt avatud särgiga lavale tuli, tõmbas meil ikka mõlemal korraks klombi kurku, oi jumal, kui kuum ta oli. Pärast showd läksime ööklubi otsima ja kui ma selleks ajaks olin juba arvamusel, et ma olen segane, sest ma olen päris kindlalt selle laeva peal olnud (aga ei olnud olnud), siis pärast klubisse jõudmist ma olin jumala ahastuses, sest ma olin olnud samas klubis varem. Ja kui ma üritasin meenutada, mis situatsioonis, siis neid lõi mulle kogu aeg ette kaks - üks emaga, üks Allariga. Ja nende mõlemaga olin ma Imagination laeval, aga ometigi olin ma ju sel korral Sensation laeval ja see lihtsalt ajaski mind hulluks, kuidas see võimalik on.
Siinkohal ruttan asjadest ette ja mainin, et nädal pärast reisi sain ma teada, et Imagination, Sensation ja Paradise ongi täpselt 1:1-le laevad. Huh, jumal tänatud, ma ei olegi segane.
Klubiõhtust esimesel õhtul väga midagi välja ei tulnud, sest möödunud oli 40 tundi minu elust 5-tunnise unega ja ma hakkasin vaikselt ära vajuma. DJ oli ka päris kehva ja mängis imelikku muusikat, seega 23.30 me otsustasime, et aitab ja lähme magama.
Teine päev laeval oli päev merel, olime suunaga Dominikaanide suunas. Ärkasime hommikul suhteliselt hilja, läksime sea-day brunchile, kus tellisime nii palju asju, et oleks võinud terve armee ära toita, ikka muna ja lõhet ja pannkooki ja eggs benedicti ja steiki ja nii edasi. Istusime siis meie rahulikult seal oma lauas, tuleb järsku mingi teenindaja, vaatab mulle otsa ja ütleb "privet." Eeee..
Pärast hommikusööki sättisime ennast basseini äärde, kus merepäevadel käib alati kõige suurem möll. Muidugi, kuna me läksime sinna täpselt kell 12, ei olnud ühtegi tooli vaba ja korraks ma mõtlesingi, et nohjah, lähme siis minema, aga Brigitta õnneks nägi kahte inimest lahkumas ja haarasime nende toolid, panime ennast paika, tellisime külmad joogid ja show võis alata.
Õues mängiti erinevaid mänge, valiti kokteilimeister, valiti kõige karvasem rind (mis on maailma kõige naljakam mäng), tantsiti tantse, muusika möllas, päike säras taevas ja vesi oli mõnusalt jahutav. Ausõna, paradiis on see elu seal laevas. Iga kord, kui ma kellegi uuega laevale lähen, mõtlen, et ei tea, kas neile ka meeldib või mina olen ainus, kes nii sillas on.
Toolidel lesides hakkasime genereerima oma päevaplaani ja panime paika, et me päevitame, lähme siis jõusaali ja sauna, siis sätime ennast ilusaks ja siis lähme õhtust sööma. Powernap tudu jäi ka kuskile vahele vist. Seega jah, pärast neid kokteile ja häid jooke oli aeg jõusaalis pea selgeks rapsida. Jooksime, tegime jõudu ja käisime siis saunas. Ma pole niiiiiiiii ammu saunas käinud, et ma muudkui viskasin ja viskasin leili ja mõtlesin, et ma ei lähe sealt kunagi ära.
Naersime saunas, et ma pole elus käinud kruiisil, kus ma jooks nii palju ja kus ma käiks jõusaalis. No ikka on esimene kord, eksole. Ma varasemalt ei ole lihtsalt jõusaali üles leidnud laevast, selgi korral oli see üpris ära peidetud, ma läksin otsima, sest ma teadsin, et see peab seal olema. Ja oligi.
Pärast trenni siis pesus ja siis alla korrusele sättima. Üks hea asi veel meie kajuti juures oli see, et lift jõusaali-pesu-sauna asukohast tuli otse alla meie kajuti ette, ei mingit läbi laeva vantsimist. Seadayl oli ka meie ainuke pidulik õhtusöök, mis siis tähendab, et kõik panevad ilusti riidesse ja lähevad sööma. Muidugi, ka sel korral oli terve hunnik neid inimesi, kellele see mitte midagi ei tähendanud ja ikka dresside ja teksadega sööma tuldi, aga vähemalt meie sättisime korralikult.
Sel korral siis istusime jälle mujal, jälle olid uued teenindajad. Ja eelroogadeks skoorisime Caesari salati kale'i salatiga, nelja hooaja salati, mingi pasteedi moodi asja, mingi supi, mis maitses nagu hernesupp ja siis veel midagi, aga ma ei suuda praegu meenutada, mis see oli. Vist midagi seentega seotud ja üllatus-üllatus, aga see oli tol õhtul mu lemmik. Seened.. ma vahel hirmutan iseennastki. Tellisime pudeli veini, jõime selle ära (lisaks eelnevale pudelile, mille me juba kajutis ära jõime) ja läksime siis õhtust show'd otsima.
Laeval on nii, et show on iga õhtu teatris, tantsijad ja lauljad ning iga õhtu on erinev teema, mis stiili muusika või kas mingi lugu, mida räägitakse. Sel õhtul oli üks suur armastusejoru seal, terve etenduse vältel anti edasi mingit armastuslugu, vist oli õnneliku lõpuga ka.
Kolmanda päeva hommikuks olime jõudnud Dominikaani vabariiki, minu 50s külastatud riik, hoolega valitud. Me olime eelmisel päeval valinud ekskursioone, mida teha Dominikaanis, mida teha järgmisel päeval Grand Turkis ja valisime siis Dominikaani snorgeldamise, ranna ja katamaraaniga sõitmise. Ja mul on nii hea meel, et valisime.
 |
| Teine Carnival oli ka meil kõrval |
Esialgu kohtusime terve grupiga sadamas kuniks kõik kohal olid, siis läksime bussi ja sõitsime 45 minutit mööda Dominikaani, giid rääkis lugusid ja rääkis, kuidas seal laenutatakse "watsimasiine" ja siis kõik teenivad sellega raha. Teate, mis on watsimasiin? See on rolleri peal olev pesumasina moodi kraam, hahaha. Et siis rendid rolleri ja pesed kogu küla asjad puhtaks ja teenid raha. Watsimassiin.. haha.
Lõpuks jõudsime siis kuskile randa, kus saime korraks ujuda ja päevitada ning edasi läksime paadiga katamaraani peale ja sõitsime snorgeldamiseks mõeldud kohta. Ma pole kunagi snorgeldanud ja ma olin nii sillas, muidugi, kui me vette läksime ja oli aeg pea vette panna ja läbi toru hingama hakata, tõmbas mu aju korraks ikka jumala kangeks, et mis siin toimub. Päris veider tunne. Aga hõljusime mööda merd, vaatasime kive, vaatasime helesiniseid ja lillasid kalakesi ning nautisime päikest, merd ja elu.
Pärast snorgeldamist avati laevas baar, kus võis piiramatult juua. Okei, mul veidi eetilised vaated lõid välja, et paat ja vesi ja hunnik purjus inimesi, aga savi see - vodka pliis! Katamaraaniga sõitsime ligi neli tundi mööda merd, tagasi laevade juurde, kust hommikul alustasime.
Sadamas jalutasime ringi, käisime pudipadi poes, ostsime magneteid ja asju ning siis ostsime aftersuni ka, sest naha värvus oli küll selline, et see kulub korralikult ära. Lõpuks tegime veel turisti-sildi juures pildid ja läksime laeva tagasi. Energia oli küll täiega miinustes, see on see päev otsa lagipähe päikese käes.
Üleüldiselt mulle Dominikaanid väga meeldisid. Pigem oli vaene riik, meenutas kohati mulle Jamaicat, aga eks need kariibid on kõik suhteliselt sellised. Mustust samas oli palju vähem kui Jamaical, oli näha, et majad on vanad ja vaesed, aga mitte mustad. Liiklus oli vastupidine meiega ning üpris segane. Inimesed tundusid väga sõbralikud ja mitte keegi ei olnud pealetükkiv. Ja ilm oli imeilus!
Laevas tegime powernapi, mis ajas meie kõik kellaajad sassi, aga no keda huvitab, puhkus juuu.. Sättisime ennast valmis ja läksime sööma.
Sel korral skoorisime eelroogadeks kevadrullid, lihapallid, flatbreadi maisi ja kana ja BBQ-ga ja jänese. Ma ei oska isegi kommenteerida, mis nendest asjadest parim oli, vist see flatbread.
Pärast sööki läksime show'le, kus seekord oli üks laulja hoopis üksinda, ei olnudki tantsijad. Ja nagu Brigitta ütles, see laulja kuidagi lõi täiega haamriga pähe. See oli nii ootamatu, see oli nii ilus ja mõnus ja ta oli nii armastust täis, et ta tuli ja rääkiski, et armastus võidab kõik. Nii me seal istusime ja uskusimegi, et maailm on täis armastust ja mitte miski ei võida mitte kunagi seda. Nii ilus.
Neljanda päeva hommikul ärkasime tähtsa teadaandega kaptenilt, et laev ei saa Grand Turki minna, ilm on paha ja asjadega on kaputt. Ma ärkasin selle peale pauhti üles nagu keegi oleks elektrit tagumikku lasknud, et mis mõttes? Tegin kardina eest lahti ja noh, ega eriti ilus see vaatepilt ei olnud, siuke tüüpiline Eesti ilm september-oktoober-november ja sinna otsa veel hunnik valget vahtu suurte lainete tagajärjel. Esimene mõte, mis mul oli, oli see, et jumal tänatud, et me otsustasime ekskursiooni lõpuks ikkagi Dominikaanis osta, sest me valisime kahe vahel ikka pikalt. Ju siis oli ettemääratud, et Grand Turki me minna ei saa. Natukese aja pärast teatati, et lohutuseks lähme hoopis järgmisel päeval Bahamale ja see ajas mind veel rohkem naerma, sest olin ma enne kruiisi korduvalt öelnud, et Bahamale ma ei lähe. Vot siis.
Seega, esimest korda mu kruiisiajaloos, ei saanud ma ühte sadamasse minna. Seetõttu kahjuks jäid paljud asjad laeval ära, kuna nad pidid kõik ringi tegema ja näiteks seaday brunchi ka polnud, keegi polnud valmis selleks. Mis seal siis ikka, käisime hoopis Lido tekil söömas, vaatega hommikusöök.
Kuna ilm oli sitt mis sitt, siis päevitada me ei saanud ja läksime pärast hommikusööki hoopis magama tagasi. Hiljem, kui ärkasime, panime trenniriided selga ja läksime jõusaali. Mu elu naljakaim trennikogemus, laev kõikus paremalt vasakule ja üles alla nii räigelt, et jooksulindil joosta oli täiesti võimatu, kogu aeg kõikusime nagu purjus inimesed pärast pidu.
Pärast käisime jälle sauna nautimas ja pesus üleval. Me naersime, et ei tea, mida kajutikoristaja mõtleb, kui neljas päev järjest duširuumi kajutis koristama ei pea, et raudselt vahetab igaks juhuks voodilinad ära, haha. Aga kajutidušš on päris pisike ja üleval olid megasuured ruumid selle jaoks, palju mugavam ja saime korraga ära käia, pluss seal olid rätikud, seega me ei pidanud isegi oma kajutirätikuid selleks kasutama.
Õhtuks siis jälle sättimine, et sööma minna. Tavataks juba.
Sel korral sõime terve hunniku asju, mingid kanafileetükid, mis ei olnud üldse head, krevetid, mis olid täiega head, mingi pastasupp, mingid pirukad, singifilee ja Caesari salat. Ja jällegi, parimaks osutusid krevetid, mida ma üleüldse ei söögi.
Sellel õhtul tantsisid teenindajad meile ja kuigi üks teenindaja väga tahtis Brigittat, kes valjuhäälselt keeldus, siis mina võtsin positsiooni üle ja tantsisin rõõmuga. Ma olin seda tantsu enne näinud ka, pidin natuke mõtlema loogiliselt, mis need liigutused olid ja tuligi. Uhke jakike pandi ka selga mulle. Pärast tantsu tuli õhtusöögi manager mulle ütlema, et otsib homseks mulle töö.
Tolle päeva õhtul toimus megadeck party, mis tavaliselt on küll siis, kui järgnev päev on seaday, aga mis me ära teeme, kui plaane muudetakse eksole. Pidu algas õues, suure möllu ja tantsu ja igasuguste kulinate jagamisega. Ma keerasin omale ümber käe ja kaela neid nii palju kui suutsin.
Pärast läksime klubisse edasi, kus sel korral oli natuke parem muusika, seega pidasime vastu lausa üle kesköö, aga pigem jäi lõpuni välja üsna kibe maitse sellest DJst meile suhu.
Viiendal hommikul ärkasime siis Bahamal, Nassaul, kuhu meil polnud otseselt väga kiire, sest kuigi alguses kaalusime ka seal ekskursiooni võtmist, otsustasime lõpuks sõpradelt saadud infoga omapäi jalutama minna. Käisime söömas ja jalutasime siis maale, kus ahhetasime helesinise vee peale, lihtsalt igal pool oli nii nii sinine. Jalutasime sadamani, leidsime sealt veetakso, mis maksis 4$ nägu ja viis meid Atlantisesse. Kui keegi sarnaselt minule ei tea, mis see on, siis see on mingi megasuur ja hull hotellikompleks, mis on hästi kuulus Bahamal. Oi kui tark ma nüüd olen, haha, mul polnud tegelikult õrna aimugi, mis see on.
Veetakso sõitis mingi 20 minutit, jõudsime kohale, visati meid suvalises kohas maha, ega me aru ka ei saanud, kus me oleme või kuhu me minema peaksime, aga hakkasime lihtsalt rahvamassi järgi astuma ja leidsime lõpuks enam-vähem õige tee üles. Käisime mööda hotelli, mitte sellepärast, et me oleks tahtnud, vaid sellepärast, et me eksisime lootusetult ära ja tahtsime tegelikult ainult randa minna. Pärast minuteid ja minuteid kõmpimist me lõpuks ranna ka üles leidsime ja kuigi oli selge, et ujuma täna ei saa, sest lained käisid üle pea, nautisime siiski vaadet ja helesinist vett. Tüüpilised eestlased.
Rannas peesitasime hea mitu tundi, viimane võimalus ju jume peale saada. Oi seda jume tuli, igale poole tuli. Hiljem jalutasime tagasi, leidsime takso ka kohe, jälle 4$ nägu ja viis tagasi sadamasse. Ja kui üldiselt oli mu arvamus Nassaust megahea, ilus ja puhas ja armas, siis hindade poole pealt saime me šoki kohe järgi, kui restoranis alla 20$ ei olnud ühtegi praadi ning pudipadi poes algasid magnetite hinnad 5.6$-st. Nii, et väga tore ja ilus, aga korralike hindadega ka. Meenutas Saint Tropezi hindadelt ja Key Westi välimuselt.
Pärast linnas ringijalutamist läksime tagasi laeva.
Laevas läksime kohe laevaninna, et äraminekut jälgida ja päikeseloojangut nautida. Pean ütlema, et kogu see tsill seal õues oli nii mõnus, et tuli küll tegelikult kurb tunne sisse, et kruiis varsti läbi saab ja tuleb tagasi koju minna. Eriti, kui reisikaaslane on megamõnus inimene.
 |
| Meenutas täiega kodu see pilt |
Hiljem sättisime ennast jälle valmis, viimane õhtu, viimane õhtusöök, viimased laulud ja tantsud. Otsustasime, et kuigi ei ole pidulik õhtusöök, siis meie ikka teeme ilusaks ennast ja tegime ka. Eks me neid pilke püüdsime laeval kogu aeg, aga kuidagi viimasel õhtul tundus kohe eriti, et järgi vaadatakse.
Õhtusöögil sõime jälle hunniku eelroogasid, mida ma isegi ei suuda meenutada, aga ma mäletan, et me sõime juustu-brokkoli püreesuppi ja see oli nii hea, et ma kaalusin selle juurde tellimist. Püreesupi.. brokkoli.. mina.. ohjah.
Viimase õhtu show laeval oli ka vast kõige ägedam kõikidest neist, kostüüme vahetati megapalju ja kõik olid hästi hoos ja tantsud olid ka väga tempokad. Lõpus tegime tantsijate ja ka kruiisidirektoriga pilti. Kusjuures, kruiisidirektor oli noor kutt, kes just suhteliselt oli selleks saanud, meie kruiis oli tema viies alles. Nii et alguses ma olin suhteliselt skeptiline ja negatiivne, aga pärast seda fakti kuulmist võtsin ka natuke sõbralikumalt. Mul latt ühe teise direktori poolt mega kõrgele aetud, aga see teine on ka kolm aastat järjest Carnivali parimaks valitud.
 |
| Nagu meie Elina |
 |
| Kruiisidirektor - Deon |
Viimasel hommikul ärkasime rahulikult kella kaheksa ajal, pakkisime asjad kokku, käisime üleval tekil söömas ning heietasime ilusate päevade üle. Tõesti, nii mõnus kruiis oli ja nii mõnus seltskond ja nii tore ja positiivne kõik lihtsalt. Ja hunnik loomasid pandi ka meile tuppa, igal õhtul üks. Viimasel hetkel tuli veel see teenindaja meiega rääkima, kes meile alguses privet ütles ja küsis instagrami ja üritas veel sõbraks saada, aga noh, nagu nende naistega on, mis silmist, see meelest..
"Me lähme kruiisile.
- Lennuki või laevaga?"
"Teil mõni eestlane on laeval?"
- Ei, enam ei ole. Eestlased vist kõik rikkaks saanud
Naeran täiega. Käib kõks vastu akent.
“Äkki delfiinid tulid tere ütlema?”
- "Ee jaa, et jää pliis vait, me kuuleme sind ookeani lõppu."
"Meil on viis päästevesti. Ümber jalgade kah."
"If she is breathing and she has a cabin, she is good." - (kui ta hingab ja tal on kajut, siis on ta sobilik)
"Sul tisside jaoks eraldi päästevesti vaja."
"Which nation is the best nation? Donation.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar