Kas miski saab veel rohkem pekki minna?

Eestlastele üldiselt meeldib lugeda, kui kellelgi teisel halvasti läheb ja ausalt öeldes, tänaseks päevaks ma olen juba nii palju jama saanud siin USAs kannatada, et see hakkab vaikselt naerma ajama. Alustame kõigest algusest. 

Suvel, kui ma Eestis olin, avastasin ühel hommikul, et mu Ameerika pangakaarti on kopeeritud. Muidu polekski ilmselt märganud, sest ma ei hoidnud eriti silma peal sel suvel, aga kuna summa oli päris suur, üle 600$, siis seda märkaks igaüks. See ei olnud mul esimene kord, kui mu pangakaarti kopeeritakse, seega ma enam ei läinud isegi närvi, vaid helistasin panka ja küsisin, mis teeme. Pank ütles, et panevad mu kaardi kinni ja saan uue oktoobris, kui tagasi tulen. Olgu, pole probleemi, mul oli teine kaart ka olemas ja liigutasin lihtsalt rahasid edasi-tagasi nende kontode vahel. Ühel hetkel jäi selle kaardi konto aga tühjaks ja mõtlesin, et sellest pole probleemi, nagunii ju kaarti ei ole. Augustis aga läks konto miinustesse, -12$, kuutasu kaardi eest. Kirjutasin neile Facebooki, et mis nalja teete, mul polegi kaarti ju, mille eest ma maksan? Öeldi, et nemad ei saa mind aidata, pean kontorisse minema. Vabalt ju, Tallinnast Floridasse korraks. Nali naljaks, mõtlesin, et pole hullu, tegelen sellega oktoobris, kui tagasi tulen. Septembris jooksis üks -12$ veel kaardile ja nii ta seal tsillis kontojääk miinus 24$. 

Jõudsin siis mina Floridasse, login oma mobiilipanka - deebetkaardi konto kadunud. Läksin panka, tuli välja, et mu konto pandi kinni, sest ma olen maksuvõlglane ja igaks juhuks pandi kinni ja krediitkaardi konto, sest issand, äkki ta seda kasutab. Mis sest, et seal ei olnud midagi pistmist krediidiga, sest ma ju ise kandsin oma raha sinna peale ja kasutasin seda, ma ei olnud pangakrediiti kasutanud mitte ühtegi dollarit. Okei, pole hullu, mõtlesin, et vahet pole, tehke lahti tagasi, ma maksan ära asjad ja lähme edasi. Hehehehehehhee, oleks vaid Ameerikas miski nii lihtne. 

Meie esimesel kohtumisel ei jõudnudki me kaugemale, kui teadmine, et ma pean kogu protsessi hakkama tegema algusest peale. Vaja on aadressi tõestust, esimest palgatšekki ning teha makse kontole, et näha, et rahad liiguvad jälle. Selle teadmiseni jõudmiseks kulus meil täpselt tund aega. See oli esmaspäeval ja kuna ma teadsin, et ma saan esimese tšeki John's Islandilt reedel, leppisime kokku, et ma tulen reedel tagasi. 

Rahvas ütleb tõõt-tõõt. 

Kõik oleks väga lilleline olnud, kui John's Island oleks natukene vaadanud pabereid, mis ma neile kirjutasin, kuhu ma kirjutasin selge sõnaga, et eelmisel aastal kasutuses olnud kontot enam ei eksisteeri. Seega jah, nad ei andnud mulle tšekki, sest nad saatsid ülekandega raha mu kontole. Kontole, mida enam ei olnud. Algas järgmine ootamine kuniks pank saadab selle raha tagasi, sest konto on suletud ja see ei saanud kuskile kinni jääda. Raha tuli tagasi kolmapäeval, seega ma korjasin siis neljapäeval kahe nädala tšekid kokku ja läksin reede hommikul rõõmsalt jälle panka. 

Sel korral ei kulunud pangas rohkem kui kaks pikka tundi, mis sisaldasid umbes nelja telefonikõne kuskile muudesse asutustesse, kes pidid meid aitama. Lõpetuseks saime me deebetkaardi lõpuks lahti, uue konto avatud, et ma saaksin palka ülekandega saama hakata ning uue pangakaardi ka. Krediitkaardi avamiseks pidin *üllatus-üllatus* minema esmaspäeval uuesti kontorisse. 

Müstiline maailm.

Esmaspäeval siis läksin uuesti kontorisse, tegime jälle kõned mingitesse asutustesse, vastasin tuhandetele küsimustele, korraldasime seal asju ja lõpuks sain siis vastuse, et hiljemalt 15-16.november peaks mu kaart lahti tehtama. Kui ei tehta, kantakse seal peal olev raha tagasi mu deebetkaardile ja uut kontot krediidile ei avata. 

Mida iganes.

Küll aga sain ma hea uudise, et mu krediitskoor, mida ma tegelikult ainsana taga ajasin seda krediitkaarti tehes, on piisavalt kõrge, et endale auto liisingusse saada. Ja see oli üks minu eesmärkidest selleks hooajaks. Eks näis, kuhu ja kuidas me sellega jõuame. 

Kogu see pangajama on kestnud kaks nädalat, terve selle aja, kui ma USAs üldse olnud olen.

Järgmiseks oli jama mu blogiga, kui pärast mitmekordset vihjet, et kellelegi ei meeldi, et ma seda kirjutan ja et see avalikult lahti on, ma selle kinni otsustasin panna. See otseselt mu tuju ei rikkunud, aga negatiivne asi siiski. 

Paar päeva pärast seda juhtus tööl selline lugu, et õhtul pimedas tulid minu lauda istuma kaks inimest - mees ja naine. Mees tellis omale kokteili, naine oli näoga menüüs ja rääkis ka midagi kokteilidest ja tellis siis maasika daquiri. Ma läksin sisse, panin joogid arvutisse ja hakkasin siis nendega laua juurde minema. Too õhtu oli mul veel õpilane ka, seega ma ütlesin poole tee peal talle, et kuule, seisa korraks siin, ma lähen kontrollin, sest mulle tundub, et see naine ei olnudki naine, vaid hoopis laps. Läksin lauda tagasi, küsisin seal nalja tehes, et daiquiri peaks ikka virgin olema eksole ja nemad ka naersid, et jah, ärme veel talle alkoholi anna. Pärast selgus, et see "naine" oli 14-aastane laps. Mis seal ikka, võtsin selle joogi, läksin kapteni juurde ja ütlesin, et vahetame selle ära, et see peaks ilma alkoholita olema. Serveerisin õige joogi ära, olin veidi aega seal šokis, et selline variant üldse tekkis, mõtlesin, et jeerum, Gerli, tee silmad lahti. 

Paar hetke hiljem võttis köögis Nicole, beachclubi manageri abiline, mind räigelt ette ja röökis, et mis mul arus oli, mis mõttes ma panin joogi lauale, mis mõttes ma serveerisin alkoholi lapsele. Ta ei lasknud mul ühtegi sõna öelda, isegi mitte seda, et eeem.. ma ju tegelikult ei serveerinud seda jooki. Ma eksisin ainult nii palju, et ma kallasin ühe joogi kraanist alla ja lasin teise teha. Sama, et klient tellib lõhe ja ma viin haugi ja vahetan pärast ära. Pole üldse suur asi. 

Okei, õhtul siis kodus võtsin paar veiniklaasi selle peale, sest ma tegelikult ehmatasin ikka jumala ära, et selline asi üldse juhtuda sai. Ma ei tulnud selle peale ka, et nad isa ja tütar, see laps ei näinud absoluutselt 14 väljagi ja miks nad mingitest kokteilidest üldse siis rääkisid, kui see laps on. Jesus, me peaks oma menüüs panema kirja maasika smuuti, mitte maasika daquiri virgin. Mida iganes. 

Järgmisel päeval läksin mina rõõmsalt tööle, kui kuulsin teistelt, et beachclubi line-upil, mis on siis nii-öelda koosolek enne restorani avamist ütles Susan, beachclubi manager, kuidas eelmisel päeval üks server serveeris alkoholi 14-aastasele, see maitses seda ja ütles, et mu joogis on alkohol. Mind ennast seal koosolekul ei olnud. Mõtlesin esimese hooga, et okei, pole hullu, ta tahtis lihtsalt uusi hirmutada, et dokumendi küsimine on oluline ja muud midagi. Kuniks õhtul üks kaptenitest viis mu autoga koju ja ütles, et ei, Susan ei hirmutanud, Susan arvab, et ma serveerisingi selle joogi lapsele. 

Too õhtu läksin koju, panin ukse lukku ja nutsin lihtsalt kolm tundi seal üksinda. Ma vihkan ülekõige maailmas ebaõiglust ja ma vihkasin seda, et minult ei küsitud ja ma vihkasin seda, et mu paradiis kõik laiali lendab ja vihkasin seda, kui palju halbu asju järjest juhtus. Kuna hommik on õhtust targem, siis olnud rääkinud rahulikult nii ühe kui teisega ja absoluutselt kõik soovitasid mul Susaniga rääkima minna, otsustasin seda teha. 

Triikisin särgi ära, panin jalga need jalanõud, mis tohivad tööl olla (muidu ma boikoteerisin ja kandsin ikka tosse edasi kuniks kuupäev kukub) ja panin juuksed ilusti kinni, ühesõnaga tegin kõik selleks, et Susan ei saaks midagi halvasti mulle öelda. Läksin siis tema juurde, ütlesin, et ma soovin rääkida, ta käskis kohe enda kabinetti tulla ja ma läksin siis värisedes sinna. 

Istusime maha, ma ütlesin, et ma ei tea, kas see jutt on tõsi või mitte, aga et mu treenitav ütles mulle, et line-upil öeldi, et me serveerisime joogi 14-aastasele ja ta tõstis häält “Sa ju serveerisid.” Ma ütlesin, et ei, palun ma seletan oma versiooni. Ta ütles "Siin pole mingit versiooni, Sa eksisid kõige rängema asja vastu siin.” Ma ütlesin, et ma ei ütle, et Nicole valetab, aga.. “Ta ei valetagi.” Ma hakkasin lihtsalt nutma ja ütlesin, et palun lase mul rääkida. Ta ütles, et okei, räägi. Ma seletasin kõik ära, ütlesin, et Saša oli seal, Saša nägi ju. Ta ütles “Saša ütleski Nicolele, et Sa serveerisid.” Ma ütlesin, et see ei ole võimalik. Ta helistas Sašale, kutsus ta ka sinna. Saša astus sisse, ehmatas täiega ära minu nutmise peale ja siis Susan ütles, et davai, räägi, kuidas asi oli. Saša seletas samamoodi nagu mina, ütles ainult, et ta ei näinud, kas jook käis lauas või mitte, aga tema meelest oli see puutumata hetkel, kui mina talle selle andsin ja ütlesin, et me peame selle välja vahetama. Ja siis Susan nagu leebus ka lõpuks ja ütles, et okei, aga ID on oluline ja blablablabla.. ja siis ütles, et okei, aitäh, et sa tulid seda klaarima. Lõpuks ütles mulle, et ära nuta, naerata. 

Seega, ka selle olukorra klaarisin ma lõpuks ära ja pesin oma nime puhtaks, aga mul oli küll selline tunne, et kurat see John's Island. Muidugi tänaseks on mu tuju palju parem ja see tundub endiselt maailma kõige ägedam koht, kus töötada. Hetkel on raske ainult graafik, sest kuna me õpetame uusi välja, on meil umbes täpselt 0 vaba päeva ja ma juba tunnen, kuidas ma olen energiast täiesti tühjaks imetud. 

Ja nagu kõigest eelnevast oleks veel vähe, juhtus minuga üleeile selline lugu, et ma arvasin, et sellised asjad juhtuvad ainult filmis. Üks päev rääkisime tööl pausi ajal teistega, et tahaks täiega seda Freddie Mercury filmi vaadata, mõni seal ütles veel, et tahaks ja ma ütlesin, et minul on ainult esmaspäev vaba ja kuna teistel ei olnud, jäi see õhku. Kuniks siis esmaspäeva lõunal selgus, et ühel kokal ikkagi on ka vaba, et ta sai varem töölt ära ja läheks vaatama. Me selle kokaga olime juba eelmine aasta sõbrad, teadsin, et ta on õnnelikult abielus ja ta naine töötab ka John's Islandil, seega arvasin, et on üsna ohutu sõpradena kinno minek. Hehheheehehehehehehe... seda kindlasti.

Selgus, et nad enam ei olegi nii õnnelikult abielus ja lahutusprotsess on juba käsil ning naine ei ole sellega just eriti rahul, seega kui ta nägi, et mees kasutas pangakaardi kinopiletite ostmiseks, lendas ta sinna saali kohale, kukkus karjuma, kõige pealt mehe, siis minu peale ja mina natukene nagu olin ära ehmatanud, aga natuke oli naljakas ka, sest me ausõna läksime seda filmi vaatama sõpradena. Okei, tõusis siis kutt püsti, läks koos naisega minema. Tuli natukese aja pärast üksinda tagasi, istus maha, ma küsisin, et nii käibki? Läks mingi viis minutit mööda, tuli naine tagasi. Ma keerasin ennast istme peal ringi, et kuulge, ma ei viitsi teiega, keerasin selja nende poole, las kaklevad seal omaette, mina tahtsin lihtsalt filmi vaadata. Hakkasid siis seal kaklema, lõpuks kutt sisistas naisele, et tõmba minema. Naine läkski. Selleks, et viie minuti pärast tagasi tulla, midagi öelda ja lahkuda. Mind juba siis ajas naerma, et kuule, palun, lase ma vaatan filmi. Hakkas siis film peale, mingi 10 minutit oli käinud, tuleb politsei saali. APPPPPIIIII. Vaatasin kuti poole, ta ainult ohkas ja läks politseiga kaasa, ma mõtlesin, et okeeeeeeei. See on küll üks täiesti tavaline kinoõhtu, eksole. Viie minuti pärast tuli politsei tagasi, istus mu kõrvale, mõtlesin, et ei tea, kas peaks pakkuma talle popcorni ka. Küsis minult paar küsimust, küsis, kas ma nägin, et mees oleks naist löönud. Ütlesin, et ei näinud. Ütles aitäh, läks ära. Viie minuti pärast tuli teine politseinik tagasi, istus ka mu kõrvale, tõi mu võtmed ära, mis selle kuti autosse jäid ja ütles, et nad pistavad selle kuti vangi nüüd ja küsisid, kas nad peaksid mu koju viima. Jap, viige jah, siis keegi John's Islandilt näeb ja järgmine päev on jutt lahti, et mind pandi vangi, sest ma serveerisin 14-aastasele alkoholi. Ühesõnaga, ma otsustasin, et ma vaatan ikkagi selle kuramuse filmi ära, sest ma ju juba olin seal ja ma poleks nagunii midagi teha saanud. 

Hiljem muidugi puzzle tükke kokku panema hakates selgus, et see naine on see sama naine, kes eelmine hooaeg enesetappu üritas ja ennast üledoosi tõmbas. Ma mõtlesin kogu aeg, et kuidas politsei-kiirabi nii kiiresti tookord temani jõudsid, aga sellepärast jõudsidki, et ju ta saatis mingid ahastavaid sõnumeid sellele kutile ja see kutt juba teadis, et ta on segane ja andiski siis võimudele teada. Igal juhul, kui ma alguses veel mõtlesin, et äkki naine ei valetanud politseile, siis enam ma ei kahtle üldse, et ta on lihtsalt sassis. 

PS! Kutt lasti ka vangist järgmine päev välja. 

Ja kui nüüd panna kokku pangajamad, blogi sulgemine, 14-aastasele "alkoholi serveerimine", 0 vaba päeva tööl, kaaslase vanglasse pistmine keset filmi, siis ma ei tea, kas saab Ameerika mind kuidagi veel paremini kohelda siin tagasituleku puhul. 

Siuke oli meil rannabaaris leti peal Halloweenil

Artur reaalselt arvas, et need kommid annavad talle särtsu, hahahaha

Geri oma kahe õpilasega, kellest üks on Keiri, kes küsis 45 minutit küsimusi menüü kohta

Üks õhtu tegime kodus pizzaõhtu ja jõime veini. See oli too sama õhtu, kui ma koju tulin ja šokis olin, et ma üldse peaaegu alkoholi lapsele serveerisin. See on Ameerikas päris suur asi ja selle eest võib reaalselt serveri vangi panna ja restoranilt alkoholiserveerimisloa ära võtta. Muidugi, kuna ma üldse ei ole harjunud enam jooma, polnud mul alkoholi ka kodus ja nii moosisin ma keskööl Geri ära, kes minu ja Brigitta siis Walmarti viis, uute veinide järgi. Mari jäi meie peost kahjuks ilma, sest nemad Airiga tsillisid sel ajal hoopis Fort Lauderdales. Milline rõõm, kui on kaks ja pool päeva järjest vaba eksole. Ma isegi ei tea enam, mis vaba päev tähendab. 

Saame täiega hästi läbi

Üks hommik oli meil aknaklaasi ja akna võrgu vahel konn. Alt oli võrk natuke lahti ja ju ta sealt sisse puges. Kuna ta juba mitu tundi seal kinni oli olnud, otsustasin ma teda päästma hakata. Alguses mõtlesin, et võtan ta tuppa ja hoian kinni ja viskan õue, aga ma hakkasin kartma, sest ta oli päris nälkja moodi, pikkade jalgadega ja ronis mööda akent üles ja alla ja mõtlesin, et raudselt hüppab mul kuskile lakke ja ma ei saa teda enam kunagi kätte. Seega ma tegin akna lahti, tegin selle nurga sealt alt rohkem lahti ja lootsin, et ta läheb sealt välja. Läks ka. 

Esmaspäeval oli mul natuke rohkem vaba aega, siis käisime Meelikaga koos mallis beibesid mängimas, ma lasin omale uued küüned teha ja Meelika nautis pediküüri rõõme. Kusjuures, mu küüsi tegi sama tüdruk, kes aasta tagasi alles alustas ja siis ta tegi neid 2 tundi ja 20 minutit ja nüüd tegi 30 minutiga. Vapsee arenenud. 

Trenni teeme siin ka hoolega, üksinda ma väga ei viitsigi, aga ikka teistega koos ja ikka 5 kilomeetrit jooksu soojenduseks ja siis 45 minutit jõudu peale. Päris tore, kui kõik sellised trennihundid on ja minu ka kaasa veavad, sest ma nii igatsen bodypumpi ja Xi trenne Eestis. Reaalselt, kui ma omale plusse ja miinuseid kirja panen, kas tulla suveks Eestisse või mitte, siis üks plussidest on see, et ma saaks jälle trennis käia. 

Ja nüüd selle mitme meetrise blogi lõpetuseks üks ilus pilt mu seinast. Osa pilte on veel puudu, mida ma pole jõudnud sinna panna, aga varsti varsti.

Ahjaa, Bohemian Rhapsody oli täiega hea film ja eriti neile, kes Queeni fännid on, peaks see meeldima küll. Ma küll juba lugesin artiklist, et oli 7 asja, mida kujutati filmis täiesti valesti, aga mina, kes ma sellest loost suurt midagi ei teadnud, nautisin sellist esitlust küll.