Vabad hetked

Juba teadlikult eelmistest aastatest tahtsin ma minna ühel Black Fridayse päevadest shoppama ja nii haarasin Airi, Keiri ja Brigitta omale kampa ning küsisime kõik koos laupäeva vabaks, et võtta auto ja minna Fort Lauderdale'i shoppama. Tegemist on Florida suurima kaubanduskeskusega, mille pindala on võrdne Otepääga. Ütleme nii, et kõndimist oli omajagu, 10000 sammu said kõik täis. See üks vaba päev oli ka ainus põhjus, miks ma need eelnevad neli päeva ja 46 töötundi ära kannatasin, teadsin, et see kõik on ülla eesmärgi nimel. Niisiis hommikul olin jumala äksi täis, mis sest, et alles kell kaks öösel magama sain, ikka olin kell 8 üleval ja 9.20 juba olin teel autorenti. 

Autot olen viimased korrad rentinud kogu aeg Budgetist, sest nemad ei suru oma kindlustust peale, mida Enterprise näiteks teeb. Mul on oma krediitkaardiga autokindlustus olemas ja Enterprise lihtsalt ei saa sellest aru. Ma ei viitsi nendega kakelda ka, lähen parem üle tee. Ühesõnaga, kuna ma seal juba eelmisel hooajal mitu korda käisin ja nüüd sel hooajal juba käinud olen, on mul seal üks teenindaja kutt juba hull sõps. Eelmisel korral ma anusin teda, et ta mulle Toyota annaks ja ta ütles kurvalt, et tal kahjuks pole ühtegi. Sel korral läksin sinna ja tal läksid silmad särama ja ütles, et ta nägi mu nime broneeringute listis ja hoidis mulle *trummipõrin* tutika Toyota Corolla. 218 miili ainult sõitnud. Küsis küll ettevaatlikult, kas seekord teeme kindlustuse, aga ma ütlesin talle kindlalt, et ausõna, mul pank pakub kindlustust juba. 

Sõitsin siis rõõmsalt koju tagasi, korjasin ülejäänud unimütsid peale ja algas meie teekond Fort Lauderdale. Tee peal naersime, et ei tea, kas Eestis viitsiks kunagi tund 45 sõita selleks, et midagi teha ja siis sama targalt selle maa tagasi tulla. Okei, ma tegelikult Tallinnast Tartu (Pärnu-Narva) olen korvpallile küll niimoodi sõitnud, kui nüüd mõtlema hakata, aga no pigem ei viitsiks seda teha. Siin on see kuidagi nii tavaline. Poodi jõudsime täpselt kella üheks ja hargnesime kohe laiali, et kell kuus uuesti kokku saada. Viis tundi hiljem, 450$ vaesemana, 12 000 sammu rohkemana jõudsin ma alguspunkti tagasi ja olin nii rõõmus, sest ma skoorisin sisuliselt kõik asjad, mida ma ostma läksin. Ainult ühed jalanõud ja ujumisriided ning kahele inimesele jõulukingid jäid leidmata, aga eks ma siis nendega pean tegelema mõnel muul korral. 

Õhtuks sättisime ennast Miyakosse, mis on söö palju jaksad restoran, spetsialiseeritud sushile. See oli juba eelmine hooaeg üks mu lemmikuid kohti ja ega ta see aasta kehvem ole. Viimane kord oli küll valusalt meeles, kuidas ma laua ääres palvetasin, et ma lõhki ei läheks, seega sel korral olin oluliselt tagasihoidlikum ja kuigi kõht oli täis, ei tahtnud see vähemalt plahvatada. 

Mõni aeg hiljem hakkasime koju sõitma ning kuigi me jõudsime juba 22.15 ja osa läks peole, tundsin ma, et energiat ei ole lihtsalt üldse ja otsustasin seekord koju jääda. Ma jäin magama juba 23.30, hommikul ärkasin äratuskella peale kell 9 ja selline tunne oli, et üldse ei ole maganud. Kahjuks ärkama ma pidin, seega ajasin kargu alla, viisin kella kümneks auto tagasi ning Sprickley tuli mulle lahkelt järgi, et siis koos iHopi hommikust sööma minna. iHop on populaarne oma pannkookide poolest ja ongi rohkem hommikusöögirestoran, seega ma skoorisin endale muna, peekoni, hashbrowni (palun öelge keegi, mis see eesti keeles on, praekartul ei ole ju õige vaste) ja pannkoogid. Kusjuures, pakuti ka rohelisi pannkooke, Grinchi teemalisi, aga me ei julgenud kumbki neid võtta. 

Pärast tõi Sprick mu koju ja ma jäin uuesti magama, ärkasin alles 14.45, et panna riidesse ja minna tööle. Kõik ütlesid tööl, et ma olen nii vaikne ja mis lahti, aga mul oli lihtsalt reaalselt null energiat. Tühjaks pigistatud sidrun. Pluss ma olin väga emotsionaalne ja kurb kodustega peetud vestluste pärast, nii et jah, kokku üsna vaikne kompott. Ma võin tunduda hullult üleolev, et oioi ma elan Ameerikas ja kõik on nii tore, aga fakt on see, et kui kodus on midagi lahti või keegi on kurb või kui ma helistan kellelegi, kes mulle kaamerasse nutab, siis mõtlen ma iga rakuga, et mis ma ometi teen, et mu koht on ju kodus pere juures. Muidugi ma saan ratsionaalselt aru, et ma ei saa kogu aeg elada kellegi teise jaoks, aga mis seal ikka. Selle ühe kõne järel sain ma aru, et mul pohhui, mida see Ameerika pakub, suvel elan ma kodus. Ja nii ongi. Võib-olla oligi seda lõplikku otsustamist siis vaja. 

Pühapäeval õnneks pidin vastu pidama ainult ühe vahetuse ja tänu jumalale on kõik klubiliikmed juba kadunud, mis tähendas seda, et esimesed serverid saadeti koju juba kella kaheksase bussiga ja mina, kes ma kell neli välja ilmusin, läksin ka kell üheksa sõjaplatsilt, sest kõik sõdurid olid juba lahkunud. Nii jäi minu kogu nädala tundide arvuks enam-vähem 50, mis ma kogusin nelja ja poole päevaga. Pärast sellist nädalat ma ei kujuta isegi ette, kuidas ma jõulunädala üle elan (okei, selle elan ma üle unistades, et 5.jaanuaril lähme kruiisile) või kuidas hooaja 10 sellist nädalat üle elada. Huh, eelmine hooaeg oli hea olla üks uutest, keda sõjarindele ei pandud. 

Esmaspäeval juhtus aga ajalooline hetk, kus pea kõik eestlased olid töölt korraga vabad ja nii otsustasime meie maja tüdrukutega külastada Vero Beachi randa ja minna ujuma. Kusjuures, eelmisel aastal ei käinud ma Verol ujumas mitte kordagi. Teised juba naersid, et mis ma üldse eelmisel hooajal tegin, rannas ei käinud, Mulliganis ei käinud.. Vesi oli mõnusalt jahutav, mitte soe nagu Fort Lauderdales, aga mitte külm ka. Lained olid ka päris suured kohati. Päike polnud eriti palav, seega saime lihtsalt tsillida. 

Kui kell tiksus kolm ehk Mulligansis hakkas happy hour, kebisime rõõmsalt sinna, tellisime frozen margariitad ja hunniku sööki ning veetsime järgnevad kaks tundi lihtsalt üksteisega lobisedes, vaadet nautides ning elu üle järgi mõeldes. Sellistel hetkel mõtlen alati, et jeesus, küll mul on alles vedanud, elan mingis paradiisis, vabal ajal käin ookeani ääres mõtteid tuulutamas ja külmasid margariitasid joomas ning kogu aeg on soe. 

Pärast, kui olime kõhud mega täis puginud ja korralikult Keiri üle naernud, kes tahtis lihtsalt ühte palli jäätist (ja sai alumisel pildil oleva), tellisime auto järele ja läksime edasi. 

Pooled meist läksid Walmarti, Keiri läks BestBuysse ja mina läksin küüntesse ning tunnikese pärast kogunesime jälle kokku, et minna *ei mingit üllatust enam* kinno, vaatama filmi Creed II. Ma olin esimest osa näinud, aga ei mäletanud sellest suurt midagi, seega õnneks ei olnud teine osa väga palju esimesega seotud või vähemalt ei jäänud mul mingit infot saamata see-tõttu, et ma eelmist ei mäletanud. Film ise oli nii hea, sai silma märjaks, sai ehmuda, sai südamepõksudes loota, sai pettuda. Väga emotsionaalne film ja mulle läks küll väga hinge. Teistele vist ka ikka.

Lõpuks natuke enne kümmet jõudsime koju tagasi ja väga mõnus vaba päev koos sai ära veedetud. 

Teisipäeval olin ma ka vaba, Brigittal oli vaba hommikupoolik ja seega olukorras, kus me kumbki ei viitsinud ega tahtnud trenni teha, motiveerisime üksteist ja napilt pool tundi hiljem jooksime juba lindi peal võidu. Mu jaks oli nii hea, et kui viiest kilomeetrist oli veel 4.83km joosta, mõtlesin, et okei, aitab kah, ega rohkem väga ei jõuagi. Hahaa! Pärast tegime veel jõudu ja tulime siis rõõmsalt jälle koju. Mainin lihtsalt nii muuseas, et väljas oli 16 kraadi, sellepärast meil ongi pusad seljas, natuke jahe. 

Kella kolme ajal tuli Philipp mulle järgi ja me plaanisime esialgu minna 15.25 filmi vaatama, aga me läksime Fridaysse mohitosid jooma ja lõpuks me magasime filmi maha, sest meil oli palju huvitavam vestlus pooleli. Kuna me aga kinno siiski tahtsime minna, valisime lihtsalt järgmise filmi ja selleks oli Bohemian Rhapsody, sest kui ma seda eelmine kord vaatamas käisin, pisteti mu kaaslane ju vahepeal pokrisse ja ega ma seda filmi tegelikult vaadata ei jõudnudki. Sel korral siis uue hooga ja nüüd lõpuks nägin ka kõik stseenid ära ja olin veel rohkem rahul kui eelmine kord. 

Edasi läksime steakhouse'i sööma, kus Philipp tahtis mulle näidata mingit spetsiaalset värki, et kokk teeb nina all süüa ja trikke ja on selline lõbusam õhtusöök. Ma olin sellest nii sillas! Kokk tegi täiega lahedaid nalju, küpsetas toitu nagu professionaal (noh, eks ta ilmselt oligi) ja see kõik maitses nii hästi, et ma otsisin oma juurviljade hulgast kõik brokkolid välja ja sõin need eraldi ära, sest need olid nii-nii-nii head. Eelroaks anti suppi, mis oli umbes selline puljong, mida ma ise teeks ehk supersoolane ja mõnus. Lisaks värsket salatit ingverikastmega. Ja siis pearoaks oli riis munaga, nuudlid soja-teriyaki kastmega, juurviljad (brokkoli-porgand-sibul-seened) ning üks loomne osa, mille igaüks ise valis. Ma võtsin steigi. Üks osa showst oli see, et kokk lasi purskkaevuna suhu rakit, mis maitses mulle nagu viin, aga ega ma tegelikult ei tea, mis see oli, igal juhul point oli oma suud võimalikult kaua lahti hoida, et sinna võimalikult palju seda jooki sisse mahuks. Ma alguses jätsin selle üldse vahele, aga pärast ta ikka 5 sekundit tahtis mulle seda sisse soristada. Neelasin kuulekalt. 

 Kui kõhud täis olid söödud (ma jätsin 2/3 sellest taldrikust alles), läksime autoga sõitma ja sõitsime sellisesse kohta nagu jungle trail. See põhimõtteliselt on kitsas autotee, mööda džunglit siis, ühel pool mets ja teisel pool vesi, väga äge. Väljas oli kottpime, seega ainsaks valguseks olidki autotuled, aga see oli omamoodi äge. Kunagi lähme sinna valges ka. Käisime ka matkarajal ja vaatetornis (meenutan, et endiselt oli pime ja endiselt oli külm, selleks kellaks oli temperatuur kukkunud 12-13 kraadi peale) pelikanide saart vaatamas, aga pelikane kahjuks pimedas ei paistnud. Küll aga paistsid tähed ja tuled Vero Beachil ja üldse kõik oli nii tore ja romantiline. Ja nii külm. 

Edasi me nagu loogiliselt planeerisime mind koju tuua, aga kuidagi me ristmikul arvasime erinevat moodi, mina leidsin, et me peaks paremale pöörama, Philipp aga, et vasakule ja nii lõpetasime me 50km hiljem hoopis Melbournes. Me muidugi poole tee peal saime aru ka, et vales suunas sõidame, aga siis juba lõime käega, et lähme siis vaatame selle linna ka ära, ma polnud seal nagunii käinud. Käisime ühes baaris istumas, mis meenutas täiega Eesti Route13 ja nii kodutunne tuli korraks peale. Täiesti üks ühele. 

Lõpuks oli kell juba mingi kesköö ja nii kamandasin ma oma sohvri suunaga Vero Beachile, sest uni tuli juba peale ning omajagu tuli veel koju sõita ka. Vist pool kaks sain lõpuks magama. 

Kolmapäeval algas uus töörütm ja nüüd ma töötan suhteliselt teadmisega, et kolmapäevast järgmise nädala reedeni tuleb järjest panna, sest ma ju lolli peaga ostsin omale piletid New Yorki ja sinna tulebki juba järgmine nädalavahetus minna, mis tähendab, et kõik mu vabad päevad kuluvad sellele. Jeerum jeerum, millega ma tegelen siin ikka. Õnneks on töötempo nii rahulik, et see on kohe nii rahulik, et ma arvan, et puude lehtede värvus muutub ka kiiremini kui meil praegu inimesi sisse tuleb. Masendav, aga samas tean, et see on vaikus enne tormi. 

Ja lõpetuseks kaks pilti Eestist.

Maja pärlid:

"Arvi lemmik komm on jääkuubik."


"Huvitav, kas nad on esimesel deidil? Tüdrukul on päris paljastav riietus."
- "Mhmm.."
"Või on ta lihtsalt lits." 

Elagu Tänupühad

Juba hooaja alguses rääkisin uutele, et tänupühad on meie esimene kiire päev ja see on soojendus jõuludeks. Ma ei tea, kas ma ei mäletanud ise eelmisest hooajast või eelmine hooaeg oligi teistmoodi, aga mitte ainult tänupühad ei olnud tööl hullumeelsed, vaid terve nädal.

Et siis, mis te arvate, mis värvi jalanõud meil tööl olema peavad

Mul oli esmaspäeval vaba ehk täielik patareide laadimine, et siis uue hooga edasi panna ja teisipäevast reedeni topeltvahetusi teha. Topeltvahetused ei olnud seekord väga inimlikud, nii lõpetasime me üks õhtu kell 23, teine õhtu 00.00, kolmas õhtu 21.30 ja neljas õhtu 00.45. Alustasin igal hommikul 9.30. Ütleme nii, et pärast nelja päeva oli kokku töötatud 46 tundi ning viimasel õhtul olid mul silmad peas punased nagu mu vanemal vennal, kui ta liiga palju joob. Mu isal on ka mingi väljend nende silmade kohta, aga praegu ei tule meelde. Ühesõnaga, täiesti automaatselt töötasin, tollel viimasel õhtul olin rannabaaris ja seal oli live-muusika pluss õllemaitsmine pluss mingi elutähtis golfimäng Tiger Woodsi ja Phil kellegi vahel. Ma ei tea kahjuks golfist suurt midagi, ainult seda tean, et Tiger Woods oma naist pettis, seega ma ei saanud mängust midagi aru, aga baar oli täiesti täis ja noh.. korraks tuli meelde kah, et ahjaa, ma töötan ju golfiklubis, muidugi nad on jumala sillas sellest mängust. 

Sellel õhtul teenindasin üksinda ära 279 inimest. 

Mu eelmine rekord oli 72. 

Ulme.

Kõik ütlevad, et ma olen nii palju parem eelmise hooajaga võrreldes. Eks ma eelmine hooaeg olin paras badass ka, ma tean seda ju isegi, aga seda on väga tore kuulda ikkagi. Näen, kuidas mulle antakse kõige kiiremaid laudu, näen, kuidas mul on tellimuste sissepanemine nii lihtne ja libe ning näen, kuidas ma ei ole teinud mitte ühtegi viga. Okei, ühe tegin. Kuue nädala peale üks viga.

Ja nagu ülemiselt pildilt näha võib, ma oskan isegi kohvi juba ilusa vahumütsikesega teha. 

Paar päeva oli meil kohutavalt külm. Kohutavalt muidugi iroonilisel noodil, sest tegelikult langes temperatuur lihtsalt 12 kraadi peale. Muidugi, kui tavapäraselt jagub kraade üle 25, siis see ongi mega külm, aga töölt antud fliis ajas asja ära küll. Ja õnneks oli seda temperatuuri vaid kaheks päevaks. 

Eelmisel reedel oli meil suur plaan minna pidutsema, sest mõni meist oli laupäeval vaba, mõni alustas kell neli, mõni polnud kunagi Vero Beachil peol käinud ja no nii edasi. Alustasime juba rõõmsalt kodus, kuhu mina jõudsin esimesena. Mõne aja pärast liitusid teised lapsed, kusjuures Mari nuttis, sest ta oli uues graafikus pandud golfclubi tööle (seniajani oli ta töötanud ainult beachis), Brigitta nuttis, sest kogu õhtu oli nii halvasti läinud ja Keiri oli ka millegi pärast endast väljas vist. Võib-olla ei olnud ka. Ühesõnaga, tundus, et kogu seltskond vajab ühte mõnusat tuulutust. Meiega liitusid Reelika-Meelika-Airi-Arvi teistest korteritest ning lisaks ka Cristiana ja Ovidiu, kes elavad teiste Eesti plikadega ühes korteris. 

Läksime sel korral Riverside'i, sest sellest eelmisel nädalal Filthys oli lihtsalt nii mööda olnud, et seda ei tahtnud keegi korrata. Leidsime sealt kohapealt hunniku John's Islandi rahvast, jõime ise ära liitreid magusaid jooke ning tantsisime nagu homset ei oleks. Öösel läksime me kõik kuidagi laiali, iga üks vajus kuskile autosse ja jõudis erinevaid teid pidi koju, mina näiteks mootorrattaga (ee midaaa) ja õnneks oli Keiri megaarmas ja tõi mulle McDonaldsist eine, nii et pistsin selle nahka ja kebisin magama. 

Et laupäeval kella neljani voodis olla, sest enne energiat lihtsalt peale ei tulnud. 

Kui nii raske on föönitada, et peab seina vastu toetama

Kell neli ärkasin ma selleks, et kinno minna, sel korral vaatama filmi Widows, mis on eesti keeles lesed. Treiler tundus täiega hea ja ma Eestis juba ammu ootasin, et see tuleks, seega olin ootused kõrgele üles kütnud. Film ise kestis kaks tundi ja 10 minutit ja reaalselt esimesed tund ja 45 minutit ma ei saanud üldse aru, mis selle filmi point on ja milleks kõiki neid liine ja stseene vaja on. Küll aga viimase 25 minutiga sai selgeks filmi point, toimus action ja sai film läbi. Seega, vist selle aasta üks nõrgemaid filme, lihtsalt täiesti mõttetult pikaks venitatud jama. 

Ahjaa, reedel kirjutas mulle Klaudia, Ungarist pärit tüdruk, kes eelmisel aastal oli John's Islandil tööl, aga sel hooajal töötab ühes teises klubis, et kas ma New Yorki ei taha minna detsembris. Ma just samal lõunal käisin mister George juures endale jaanuarisse puhkust nurumas, et kruiisile minna ja siis õhtul kirjutas Klaudia. Ei tea, kas mu soov see aasta jõulutunnet tunda oli nii suur või oli ära joodud jookidest tuju juba nii hea, aga ära ostetud need piletid said ja nii lähen ma kahe nädala pärast New Yorki surnuks külmuma ja kuusepuid otsima. 

Kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi öelnud, et ühel päeval ostan ma igavusest pileteid New Yorki, ma oleks ta välja naernud. 

Nüüd jõuame me ringiga tagasi esmaspäeva, mis oli mu vaba päev enne seda kiiret nädalat. Me alustasime hommikut kõik koos jõusaalis, tegime korralikud kilomeetrid joostes ja hunniku minuteid jõuharjutusi. Pärast seda läksime me randa, kus me klõpsasime mõned pildid ning sättisime ennast seejärel Mulligansi nimelisse rannarestorani, mis on lihtsalt taevalik koht. Ma ei tea, miks ma eelmine hooaeg seal kordagi ei käinud. Sattusime täiesti juhuslikult sinna happy houri ajal, mis tähendas, et frozen margariitad maksid 6 dollarit ja neid sai ära joodud nii mõnigi. 

Ma arvan, et mitte keegi ei küsi mult järgmisel suvel, miks ma Eestis ei joo. Vot just sellepärast ei joo, et see Ameerika ajab kogu aeg jooma. 

Keiri salongis patse saamas

Pärast restorani trippi tegime me väikese peatuse kodus, kiire uinaku ning napilt enne kuute tuli Sprickley meile järgi ja me läksime *üllatus-üllatus* kinno. Sel korral vaatama filmi Instant Family. Film oli tõsielul põhinev ehk juba eos teada, et tuleb nutta ning rääkis mehest ja naisest, kes otsustasid lapsendada kolm last, kellest üks oli 15-aastane ning ei olnud üldse väga usaldav nende suhtes. Muidugi ilmus välja laste pärisema, kes väitis, et on nüüd valmis neid kasvatama ja kohus peab selle otsuse ka langetama, kellele lapsed jäävad. Ütleme nii, et film tutvustas sügavuti lapsendamise protsessi ja näitas kõiki neid tundeid, nii häid kui halbu ning pisaraid jagus ka korralikult. Erinevalt leskede filmist meeldis see film mulle väga. 

Ja lõppu terve hunnik ilusaid vaatepilte John's Islandilt ja mu ühe lõuna taldrik, sest ma olen nii damn uhke, kui palju ma igast head kraami sööma olen hakanud. Ma siinkohal jätan targu mainimata, mitu korda ma söögist nukralt mööda olen kõndinud ja endale moosisaia olen teinud ja piima joonud. Brigitta ainult pööritab silmi, kui ma jälle oma moosipurgiga välja ilmun.