Tagasi Ameerikasse

Neljapäeva hommikul läksime Brigittaga koos Assakult lennujaama alles 45 minutit enne lendu, sest miks peaks varem, eksole. Tegelikult andsime me oma suured kohvrid juba eelmisel õhtul ära ja saanud lauas istunud noormehega kenasti kokkuleppele, läksid need läbi 24.1kg ja 23.9kg. Lennujaamas leidsime üsna kiirelt ka Mari ja Arturi ja kuna nemad olid terve öö sujuvalt vahele jätnud, startides 2.30 Tartust, olid nad tunduvalt rohkem väsinud kui meie. Esimene lend kestis ainult tund ja 20 minutit. 

Kopenhaagenis sõime korraliku hommikusöögi: peekon, munapuder, hashbrownid (mis iganes see eesti keeles on) ja ahjus küpsetatud tomatid. Njämma. Kusjuures, korra elus ma olen selle vea juba teinud, et üritasin maksta eurodega riigis, kus euro käibel üldse ei olnud ja noh.. ei olnud see hommik erand. Õnneks sel korral märkasin hinnasiltide järgi seda veidi varem kui kassas. Millal ma õpin?

Jalutasime veidi poodides, tõmbasime 135€ maksvat noorendavat seerumit näkku, mis kusjuures toitis 18 tundi järjest, nahk oli kogu aeg ühtlaselt niisutatud ja ei kannatanudki nagu tavaliselt. Hakka või ostma. Natukene veel pikutasime toolidel ja oligi aeg sammuda suurde lennukisse, mis viiks meid New Yorki. Sõbrad juba teavad, et ma tegin kõvasti panuseid, et New Yorgis jääme me oma lennust maha, sest mina kui üsna tihe lennureisija, sain pileteid vaadates kohe aru, et inimlikult sealt vahelt me läbi ei jõua. Seega, tunne oli hea kui lennuk õhku tõusis. 

Pikk lend läks edukalt, ainult, et ma sain aru, et päeval ei viitsi ma küll enam lennata. Jube mõnus on öösel pimedas magada. Teised muidugi ei lasknud ennast sellest üldse häirida ja magasid rahus, ainult mina olin nagu Lola, silmad punnis peas, kui oli aeg magada. Vaatasin kaks filmi, mängisin sudokut, ajasin teisi hulluks. Eks elevus oli kõva sees, sest ma olin ju valmis järgmisest lennust täiesti maha jääma. Veel 30 minutit enne järgmise lennu väljumist olin ka valmis. Pärast lennuki maandumist panime padavai jooksuga tolli, õigel hetkel jõudsime, kohe pärast meid tuli kahelt poolt kahe lennuki jagu inimesi. 100% see meid kahjuks siiski ei aidanud, kuivõrd seisime ikkagi 40 minutit pikas järjekorras ja siis kõik individuaalselt veel veidi otsa. Seal otsustasime ka laiali minna, et me kõik maha ei jääks, parem pooled peal kui kõik maas. Meie Brigittaga jooksime koos, Mari-Artur jooksid koos. Läksime järgmisest kontrollist läbi, tundus kõik legaalne. Jooksime edasi ja keerasime nurga tagant välja ja oh issand, uus turvakontroll, kus oli inimesi 5x nii palju kui eelnevas tollis. Edasi oli kõva higistamine ja minutite mäng, Brigitta sai turvadest kiirelt läbi ja jooksis lennukisse. Mind hakati seal huiama ja öeldi, et pean viimasena minema ja nii jooksin mina väravatest läbi alles 14.36. Lend oli meil 15.00. Ja kui ma siis keerasin koridori ja nägin, et mu checkini laud on täiesti teises otsas, siis ma tahtsin küll natuke nutta. Aga aega selleks ju ei olnud, nii et pidi hoopis jooksma. Leidsin tee pealt kolm dollarit ka, maast. Igal juhul 14.46 jõudsin ma lennukisse ja nägin Mari sõnumit, et nemad ei jõua, sest Arturil kästakse pilet ära vahetada. Järgmiseks nägin sõnumit, et keegi ikkagi toob pileti ja nad jooksevad. 14.57 nägime, et astusid nemadki pardale. Wuhuuuu!

Mu igavene lemmiksilt

Ja kui suurel lennul olid mul pisarad silmas Lola pilte vaadates, siis Florida kohale jõudes olid mul pisarad silmas, sest ma tundsin, et ma olen jõudnud koju. Ma lugesin Eestis suvel ikka korralikult päevi, et siia tagasi saaks ja see tunne ei petnud mind ka kohale jõudes. Lennujaamas kõndisime kohtumiskohta, leidsime sealt John's Islandi manageri, Davidi, kes mäletas peaaegu kõikide nimesid, andis meile raha söömiseks ja läksimegi siis toiduplatsile. Mina mõtlesin, et davai, ikkagi tere tulemast Ameerikasse ja ostsin endale McDonalds'ist Big Maci. Kahju, et ma olin juba ära unustanud, et Big Mac USAs ei maitse üldse nii hästi kui Eestis. 

Väga normaalse koha peal panin filmi seisma

Oma kohvrit kättesaades avastasin, et see on korralikult ära lõhutud. Mul oli ikka täitsa nutt kurgus, see oli tutikas, reisinud ainult USAst koju mais ja nüüd kodust USAsse. Läksin siis klienditeenindusse, täitsime seal paberid ära ja mulle pakuti uut kohvrit, aga kuna see oli musta värvi ja ma tahtsin ikkagi roosat, jätsin selle sinna ja edastasin oma kahjunõude kindlustusse. Oh mu vaene õnnetu roosa kohvrike. 

Umbes 20.30 kupatati meid kõiki bussi ja algas teekond Vero Beachile. Meie neljakesi oleme ühes korteris ja lisaks veel Keiri, kes esimesel õhtul oli meist eraldi, sest ta oli teisel lennul. Jõudsime kohale, tulime korterisse, jagasin lapsekesed kõik oma tubadesse ja läksin siis üritama garaažist kätte saada neid asju, mis ma ise siia jätsin suveks ja mida kohe vaja oli, näiteks tekk ja padjad. Suvel aga oli parool ära muudetud ja uut keegi ei teadnud ja need, kes teadsid, ilmusid alles hiljem välja ja lisaks see uus kood ei töötanud ka ja nii ma mõtlesin, et jääbki magamata, pole ei tekki ega patja, aga õnneks lõpuks keegi selle ukse lahti muukis ja ma oma asjad kätte saingi. 

Mitte, et see oleks meid tagasi hoidnud kell 23 Walmarti minemast, sest teistel ju ikkagi polnud asju ja lisaks oli majas ju 0 sööki ja samasugust 24 esimest tundi USAs veeta ma ei viitsinud nagu eelmine aasta. Tellisime omale auto järgi ja läksime shoppama. Shoppasime üle tunni aja, alles pärast keskööd tuli auto järgi ja kell üks jõudsime koju ja kell kaks magama. Selleks hetkeks olin üleval olnud 27 tundi järjest.