Uus hooaeg ja kinnine blogi

Kui me suure hurraaga olime kõik tööga alustanud, muutus meie maja olukord õige pisut. Esiteks, hakkasid kodus olema peamised teemad tööga seotud ja teiseks, sisustasime me õhtuid menüüdega tutvumisega, naljakatest äpardustest rääkimisega ning minu puhul vastamisega tuhandetele küsimustele. Iseenesest on see ju muidugi armas, kuigi eks mingil hetkel tunnen küll, et appiiii aitab sellest John's Islandist. 

Nii me laupäeval pärast topeltvahetust (ja enne pühapäevast topeltvahetust minu ja Airi puhul) läksime hoopis Halloweeni tähistama ja Riverside'i peole. Väike meenutus eelmisest hooajast - Riverside on baar/pubi/klubi, üks kolmest Vero Beachil, kuhu üldse minna. Mari, Artur ja Brigitta olid juba varem seal hoos, meie siis liitusime pärast tööd, kohapeal kohtusime veel paari islanderiga ning Simona liitus meiega ka ning lõpuks Phillip ka, kes on üks Simona sõpradest eelmisel hooajal. Ühesõnaga, paras punt oli meid koos, valiti õhtu parim kostüüm, meie lemmik võitis ning tantsisime ohtralt ja mõni teine jõi ka üsna ohtralt. Mina endiselt hoidsin alkoholiga kõvasti tagasi ja eks järgmise hommiku topeltvahetus sundis ka korralik olema. 

Nemad võitsidki kostüümivõistluse

Eks pühapäeval tööl muidugi oligi natukene raske, sest väsimus oli üpris peal, jõudsime alles kolme ajal koju tagasi ja kell 8 tuli ju ärgata. Õnneks, erinevalt kolmest eelmisest päevast, kui mulle õpilasi ei antud, sain sel korral omale töövarju ja selleks oli esimene õnnelik eestlane - Arvi. Üritasin siis õpetada kuis jaksasin, saime paar korda vastu pead, et eesti keeles rääkisime, seega lõpuks rääkisime igal pool inglise keeles, nii naljakas kui see ka polnud. Õhtuks sain endale ühe võõramaalase, ma kahjuks ei mäleta, kust ta pärit oli ja ta oli väga asjalik, kuigi ta esimeses lauas kohe ühe joogi ümber keeras ja sellest üpris närvis oli järgmised pool tundi. Ma olen väga rahulik õpetaja, ma ei ärritu üldse ja mul sügavalt ükskõik, kui palju vigu keegi teeb, sest uskuge mind - ma olin eelmine aasta põhivend vigade tegemisel. Isegi üks kaptenitest ütles mulle, et mu töö pärast laseks ta mu kohe lahti, aga iseloom ei luba. Ha ha. See hooaeg ma muidugi olen oluliselt tublim ja tähelepanelikum. 

Esmaspäeval see-eest oli mul lõppude lõpuks jälle vaba ning kuigi see ongi mu nädala ainus vaba päev, mis on kohutavalt ebaõiglane, sest uutel on pea kõigil 2,5 päeva vaba ja kõik tripivad ringi ja mina muudkui töötan-töötan-töötan, siis vähemalt nautisin ma seda päeva täiega. Hommikul alustuseks käisin ma basseini ääres päikest võtmas, paar eestlast liitusid minuga ning lõunal läksime Meelikaga koos (kellel oli ka vaba) Fridaysse sööma, pärast sõime mingis kohvikus jäätist ning lõpuks läksime kinno, vaatama filmi Indivisible, mis on tõsielul põhinev ehk lihtsalt öeldes, täielik nutukombo. Me nutsime juba kümnendal minutil. Ma ei tea, kas see film Eestisse tuleb, aga see oli tõsiselt väärt vaatamist, rääkis sõduritest, kes lähevad sõtta ja kes pärast seda enam tavalise eluga kohaneda ei suuda. Väga tõsine teema ja väga kurvalt tehtud film. 

Pärast filmi tulime koju ja Meelikal tuli geniaalne mõte, et lähme jõusaali. No muidugi, miks mitte. Tegime 5km jooksu võistlust, kumb kiiremini jõuab, jooksime kõrvuti lindi peal. Võistlus võistluseks, aga ma ise jooksin rada ligi 6 minutit kiiremini kui kaks aastat tagasi Austraalias ja see küll juba on midagi, minu enda jaoks. Tegime veel masinatel jõudu ja igast tsirkust ning tulime siis jälle rõõmsalt koju, vähemalt jäätise jooksime küll maha. 

Teisipäevast alates olen mina olnud täielikult töörütmis, kusjuures tänaseks olen lisaks Arvile saanud õpetada ka Airit ja Mari. Täna õhtul oli raftersis Keiri ja Mari ja neil oli hull konkurents, et kumb mu saab, aga kaptenid valisid tänaseks mulle partneriks Mari. 

Tulles tagasi töö juurde, siis mingi paar päeva tagasi räägiti meile line-upil sotsiaalmeediast, kuidas me peame väga ettevaatlikud olema, milliseid pilte me üles panema ja millistele piltidele lisame asukohaks John's Island Club ja et me ei tohi märkida piltide peal teisi kaastöötajaid ja nii edasi. Esialgu ma mõtlesin, et okei, arusaadav, eks tuleb ettevaatlikum olla sellega. Ja siis öeldi "Ja need, kes blogi peavad.." ja absoluutselt kõik said aru, et jutt käib minust, sest mitte kellelgi teisel ju blogi ei ole ja minu blogi oli ju see, millest eelmine aasta räige draama tuli. Igal juhul siis oli endiselt veel üsna umbisikuline jutt, et ei tohi kirjutada kellestki teisest ja tuleb kirjutada ainult oma arvamust, mitte esineda nagu John's Islandi esindaja ja rääkida tööasjadest jnejne ja siis tuli lause "Konfidentsiaalne info jäägu konfidentsiaalseks ehk teised ei pea teadma, millised jalanõud meil lubatud on." 

Ja minu viimase blogi üks lõik oli pühendatud sellele, millised on uued reeglid John's Islandil ja et me enam tosse kanda ei tohi. Ehk see oli täiesti otsene lause minu blogi kohta, mis oli üles laetud mõni päev enne seda vestlust ja oli ilmselge, et mu blogil hoitakse väga silma peal. Mis tõttu ma raske südamega pidingi otsustama, et edasi läheb blogi kinniseks. Loodetavasti leiavad kõik tee siia tagasi ka parooli all. 

PS! Meil on uued töökostüümid, minule väga meeldivad, mõnele teisele mitte nii väga. 

Maja pirnid:

- “See käib veega v?” (triikraud)
- Jah?
- “Ise pean selle siia sisse panema vä?”


- “Mulle tundub, et see triikraud ei tee sirgeks asju.”
- “Seina ikka panid?”

- “Mina ei julge juukseid värvida. Ma kohe kardan seda asja.”

Vabad päevad ja esimene päev tööl

Uus nädal algas minul taas lebotades, sest mister George pakkus mulle hooaja alguseks just sellist suurepärast graafikut nagu viis päeva järjest vaba. Tavaolukorras ma oleks juba kuskile suunas jooksu pannud, et ainult mitte Vero Beachil olla, aga sel korral ma isegi nautisin oma vabu päevi. Käisin basseini ääres, võtsin päikest tund aega ühele poole, tund aega teisele poole, et jumala eest mitte ära põleda. Kreemi määrisin ka ohtralt peale. Väike jume tuli, mõnus. Käisin ka mööda poode, ostmas viimaseid asju meile koju, nüüd on puudu mahlapress Marile, fritüür minule (see küll puudu rohkem see-tõttu, et ma endiselt mõtlen, kas mul on seda vaja) ja mikrolaineahi meile kõigile. Viimane on ka siuke, et mina isiklikult ei oska puudust tunda, sest esiteks, kui ma üldse süüa teen, siis ainult käesolevaks toidukorraks (mulle üldse ei meeldi mitu päeva sama toitu süüa) ja teiseks, terve eelmise hooaja elasin ma ilma ja see-tõttu ma olengi harjunud, et kõike tuleb teha ahjus või pannil. Mis on iseenesest ju tervitatav. 

Samal ajal kui ülemine pilt on tehtud ehk "emme käis poes," saatsid "lapsed" mulle pildi, kuidas nemad on koolis tublid. 

Kolmapäeva õhtul oli meil natuke teistsugune rutiin, sest Mari-Artur läksid Triinu-Tyga Orlandosse mingile õudusteõhtule ning tõid Lily meile hoidmiseks. Põhiliselt küll mulle, aga Keiri lõbustas teda ka päris palju. Käisime õues mängimas ja jalutamas ning veetsime ka päris palju öötunde koos, enne kui Lily emmele meelde tuli, et ta ka olemas on (ha-ha!) ning ta vaikselt mu kõrvalt keset ööd minema viis. Ütleme nii, et ei olnud kõige lihtsamate killast see öö, Lily ärkas stabiilselt iga 30 minuti tagant üles, küll oli lutt kadunud, küll oli elevant üle parda lennanud, küll oli igast muid hädasid. Ja ütleme nii, vol 2, et endal läks küll lapsesaamise isu tükiks ajaks ära. Võib-olla, kui ma poleks pidanud hommikul kell 8 ärkama, et tööle minna, oleks lihtsam olnud, aga samas ei, ma armastan ennast ja oma und hetkel veel liiga palju, et seda kellegagi jagada. 

Neljapäeval ehk eile jõudis lõpuks kätte minu esimene tööpäev. Jumal, ma olin seda päeva viis kuud oodanud! Olin topeltvahetuses, mõlemad beachclubis, mis on ju minu paradiis. Hommikul saime rivistusel korralikult uusi reegleid, millest mind puudutab kõige rohkem paeltega jalanõude kandmise mitte lubamine. Ehk lühidalt ja eesti keeles - ei mingeid tosse enam. Eks seda oli karta, et see tuleb, sest tegelikult on meile ju algusest peale, juba eelmisel hooajal, öeldud, et tossud ei ole tööjalanõud, aga kuidagi sujuvalt kõigil need olid ja järjest rohkem neid juurde tuli. Mis seal ikka, nüüd on meil kaks palgapäeva (ehk kaks nädalat) aega uued jalanõud osta. Mul on tegelikult sellised ka olemas, nagu nad tahavad, aga ma ikkagi kuni viimase päevani käin nendega, millega ei tohi ja panen siis õiged jalga, kui kontrollima hakatakse. Teine, üsna suur uus reegel on see, et John's Island liigub rohelisema mõttemaailma juurde ja nüüd on meil kõik topsid rohelised ja tuleb panna taaskasutuse prügikasti ning me ei jaga enam jookidega kõrsi. Ma olin selle viimasega eile mitu korda hädas, sest esiteks, kuidas ma serveerin lastele topsis jooki ilma kõrreta? Kuidas ta kätte saab selle joogi sealt topsist? Ja teiseks, kui ikka on viin greibimahlaga, siis kuidas ma viskan selle lihtsalt lauda? Ei mingit kõrt. Lihtne vastus - nii viskangi. Paar väiksemat uut reeglit oli veel ning lisaks pikk loeng sellest, kuidas uued tulevad õhtul esimest korda tööle ja katsume neid toetada ja soojalt vastu võtta. 

Kui restoran avati, tulid kohe kolm naist sisse ja istusid *trummipõrin* minu lauda! Ma olin nii õnnejunnis, kõik naersid, et issand, ainult üks inimene saab olla nii rõõmus töö tegemisel. Ma muidugi olin päris puine, väga meelde ei tulnud, kuidas mida küsiti või mis lauseid moodustati või mis üldse on inglise keel. Töö sai muidugi tehtud ja naised said söödud ka, aga ise tundsin ennast jälle nagu esimesel päeval. Õnneks õhtul see-eest olin nagu kala vees. Pausi ajal tegime vanade olijatega hullult nalja ja kuidagi kogu aeg oli mul see tunne sees, et ma olen nii õiges kohas, ma olen nii rõõmus, et ma siin olen ja siin olla saan. 

Õhtune vahetus oli selle võrra lärmakam, et sisuliselt igal serveril oli üks uutest kõrval, mis tähendas, et tavapärase kümne asemel oli meid kakskümmend ja kogu köök nägi välja nagu sipelgapesa. Mul oli ka õpilane, aga kuivõrd ta eelmine hooaeg töötas meil foodrunnerina ja ta tuli John's Islandile nädal enne meid, ei olnud teda õpetada vaja ja põrandaplaanilt selgus ka, et lauad on meil eraldi, seega sisuliselt olin ma üksinda. Jumal tänatud, ütleks ma nüüd, sest ootamatult oli meie õhtu päris kiire ja tagant järele mõeldes poleks mul olnud küll aega mingile uuele seletada mingit arvutit või menüüd või kuidas me teenindame. Ühesõnaga oli siis sõpradeõhtu, mis tähendas, et memberid võtsid kaasa oma sõbrad, kes on potentsiaalsed uued memberid ehk me pidime olema oma tasemest veel üle. Lisaks tähendas see seda, et sööjaid oli päris palju. Mul oli kokku kuus lauda, mis olid kogu aeg täis ka, aga õnneks tulid nad kõik täpselt ühel ajal, mis tähendas, et nad kõik tegid kõike samal ajal ja nii oli mul hästi lihtne hüpata ühest lauast teise ja jälgida, mis seis on. Esimese kahekümne minutiga müüsin viis pudelit veini, bartender lõpuks naeris, et kuule, mul saavad pudelid otsa, jäta järele. Õnneks viiest kaks olid keeratava korgiga, seega avama pidin ma ainult kolm pudelit veini. See liigutus tuli ka kiirelt meelde ja mingit ebameeldivat olukorda polnud. Kui välja jätta tõsiasi, et ma ei mäletanud üldse, kuhu me selle punase veini laua peal panime, mis alusele ja kolm mulle vastutulevat inimest ei mäletanud ka, seega ma panin need pudelid lihtsalt keset lauda ja mis seal siis ikka. 

Uutest olid eile õhtul tööl ka Brigitta ja Reelika ning köögis Artur. Täna on esimest korda tules Mari ja Meelika ning homme siis Keiri, Airi ja Arvi ka. 

Ma ei saa ka jätta mainimata, et eile tööl esimene söök, mida pakuti, olid *trummipõrin* friikartulid. Ma võiks surra friikate nimel ausalt, konkurentsitult mu lemmiksöök maailmas. Aga, ma jätsin puutumata burgeri ja võtsin selle asemel endale hoopis coleslawi, mis on kapsa-porgandi-valge kastme salat ning tomatit-kurki ja lillkapsast-brokkolit. Viimase peale olin ise ka megaüllatunud, aga noh, uus hooaeg, uus mina, uus elu. Õhtul sõin ka suure hunniku salatit, mis täitis kõhu nii ära, et kui tööpäeva lõpuks köögis kahvleid-nuge poleerisime ja teised kõik sooja saia või või moosiga pugisid, ei liikunud mul mitte ükski närv. 

Ahjaa, ühel oma vabadest päevadest vaatasin ära filmi Truth or Dare, mis oli thrilleri nime all kirjas ja no tõesti oli ka täielik põnevik. Ma isegi võtsin omale alguses estrellad ja dipi kõrvale, et davai, nüüd söön kõik ära, aga pärast kümnendat minutit läks mul meelest ära neid süüa ja nii paningi põhimõtteliselt täispaki kappi tagasi. Vot nii põnev film oli. 

Ma juba eelmises sissekandes ka mainisin, et väga suure üllatusena mu enda jaoks, teeme me sel hooajal kodus kõvasti süüa ja tänu sellele ilmselt jääb mul ka sitaks raha alles, sest muidu ma ju sõin kogu aeg väljas. See tegelikult on irooniline, sest kui te teaks, milline krempel mul siin praegu käib, et üldse oma raha pangast või John's Islandilt kätte saada või üleüldse mõni pangakaart endale saada, siis te ei tahaks kunagi Ameerikast midagi kuulda. Isegi ma ise ei taha praegu. Aga noh, iga tunneli lõpus paistab valgus ja äkki-äkki järgmine nädal juba parem seis. Igal juhul, tagasi toidu juurde. Ma olen reaalselt iga hommik teinud endale putru ja joonud piima, isegi krõbinaid ei ole söönud, sest see puder on nii hea. Ja igal vabal õhtul olen kodus teinud miskit toitu, millest pool on alati moodustanud salat. Te ei mõista mu rõõmu, sest te ei tea, et lisaks coca-cola sõltuvusele on mul sõltuvus mitte süüa teha, vaid väljas süüa ja ma olen nii uhke, et cocat pole ma viie päeva pärast joonud terve aasta mitte ühtegi lonksu ja väljas söömas käisin ma viimati Eestis, Sushi Plazas. Las ma rõõmustan enda üle. 

Lõpetuseks panen pildid, mis armsad sildid ma koju ostsin seina peale ning meie Robist, kes käis empsi kontoris südameid vallutamas. 

Esimesed vabad päevad

Reede hommikul seadsime kõik kell 10 ennast bussi peale (välja arvatud Keiri jälle, kelle buss tuli 11.15), sõitsime John's Islandile ja täitsime ära mustmiljon paberit, töölepingut, elukoha andmeid, pangaandmeid, telefoninumbreid, kindlustuspabereid ja no nii edasi. Korralik paberimajandus. Järgmiseks tehti meile narkotest ja pärast seda olin mina vaba (uued alles möllasid oma paberitega) ning kuna bussini oli aega, sõime veidi võikusid ning tulin koju. Leppisime korterikaaslastega (välja arvatud Keiri, keda endiselt meiega ei olnud) kokku, et näeme pärast Dollar Stores, mis on paradiis, kus absoluutselt iga asi maksab 1 dollar. Ostsime hunniku vajalikke asju koju ja jalutasime kõik koos Walmarti, kust oli veel 2000 asja vaja osta ja jõudsime lõpuks koju jälle Lyftiga (mis on USA Taxify).

Happy house

Kodus üritasime kõik asjad lahti pakkida, aga ega eriti ei jõudnud ka, mingi siuke poolväsimus on peal kogu aeg. Õhtuks kutsusime endale kõik eestlased külla, jagasime esimesi muljeid ja lennureisi juhtumeid, tellisime Dominosest pizzat ja nautisime veini. Lisaks siis meie maja viiele inimesele elab ühes korteris veel kolm Eesti tüdrukut - Meelika, Reelika ja Airi ning kolmandas korteris üksinda vaene Arvi. Arvi pole mitte vaene materiaalselt, vaid ta elab koos terve hunniku serblastega, kes vähemalt esialgu paistavad talle omajagu peavalu valmistavat. Elasin eelmine aasta ju isegi samast rahvusest inimestega ja mitte, et nad oleks halvad inimesed, ei, nad on väga suurte südametega, lihtsalt nende temperament võib kohati eestlase jaoks olla natuke liiga palju. 

Laupäeva hommikul aga sättis meie korter ennast valmis, läksime Brigittaga autolaenutusse, võtsime omale auto, kodust teised kaaslased ka kaasa ja väikse vahepeatusega Starbucksis algas meie teekond Fort Lauderdale'i. Seal kohtusime juba Triinuga, käisime basseini ääres tsillimas ja mööda linna jalutamas, ilm oli imeilus ja nii kuum ja kõik riided seljas olid läbimärjad. Oh seda algust alati siin soojas..

Õhtuks ja õhtusöögiks muidugi kolisime Mijakosse, mis on maailma parim koht sushifännidele, sest seal maksad ühekordse tasu ja õgid kuis jaksad. Õhtusöögi ajal on lisaks sushidele seal ka tavalist toitu steikide, friikate, gyozade, nuudlite ja muu säärase näol. Ja muidugi magustoidulett, oh jee. Ma valisin seekord sellise taktika, et ma söön nii kiiresti kui võimalik, siis pole riis veel kõhus paisunud ja mahub rohkem. Mahtus ka muidugi, aga kui siis see riis ükskord paisuma hakkas, tahtsin ma terve maailma pikalt saata, mul oli nii valus lihtsalt. Keegi küsis nii armsalt, et ei tea, kui seal kogu aeg käia, kas siis hakkaks nagu normaalselt sööma. Vist mitte.

Tervitan siinkohal oma isa, kellele hullult mu toidupildid meeldivad. NOT. Ta vihkab neid.

Kui olime kõhud täis puginud, jalutasime veel ringi, käisime uutele tööjalanõusid ostmas ning niisama kõndimas, et seisukord kõhus natukene paremaks läheks. Jõudsime korterisse tagasi, Triinu juurde, kes meid lahkelt hostis ning läksime siis laiali. Osa seltskonda läks linna peale peole, mina läksin oma uute sõprade Briani ja Kintija juurde. Pikk jutt lühidalt, Brian on ameeriklane, kes teeb youtube videosid Eestist ja eestlastest ja Eesti muusikast ning kuidagi me seal netis suhtlema hakkasime kunagi suvel ja nüüd oli meil kindel plaan, et me teeme koos video ja sööme Eestist kaasavõetud kraami. Mida me sõime ja kuidas see kõik välja kukkus, tuleb kunagi hiljem videona ka välja. Alguses mõtlesin, et seal tund-kaks, aga lõpuks olin ma seal viis tundi ja sõitsin koju alles kell kolm öösel. Lihtsalt nii lõbus oli ja nad olid nii lahedad inimesed. Kintija on Lätist pärit, seega meil oli palju ühist ja väga väga tore.

Pühapäeva hommikul olime kõik siuksed kuutõbised, ajavahe andis hellalt veel tunda ning kuidagi poolikuks jäi öö ka. Mingil hetkel saime omale jalad alla, ajasime seltskonna jälle pooleks ning mina-Keiri-Brigitta läksime randa, et veidi ujuda ja jumet saada. Jumet muidugi sai ainus kehaosa, kuhu ma kreemi ei pannud (lõik *ei õpi mitte kunagi oma vigadest*). Vesi oli täielik supp, mingit kasu polnud sellest, aga samas mõnus oli küll. Võtsime ranna äärest ka endale "väiksed" pizzalõigud kaasa ning nautisime ilma.

Hiljem saime oma seltskonnaga jälle kokku, pakkisime asjad ka kokku, haarasime Triinu juurest umbes viis kotitäit asju kaasa, mida ta meile nagu kodututele jagas ning siis musi-kalli ja oligi aeg hakata kodupoole liikuma, et kasvõi loota, et me jõuame valges. Ega tegelikult ei jõudnud küll. Muidugi see ei takistanud meid (jälle) Walmarti minemast, sest maksku mis maksab, koju tuli toit tuua. Mida me seal eelmised korrad tegime, ma isegi ei tea, ausalt öeldes.

Täiega normaalne on ju 108 juustuviilu osta

Kui koju jõudsime, oli kell ligi üheksa juba ning hakkasime siis kõik koos süüa tegema. Esiteks, oli see täiega armas, sest eelmine hooaeg me väga koos ei õhtustanud ning teiseks, ütlesin ma kõigile, et jätke meelde see pilt, et Gerli teeb süüa, sest pärast teist nädalat ei tee ma seda enam kunagi. Võib-olla pean oma sõnu peatselt sööma, sest kuidagi seekord tundub see nii loogiline, et kui teised teevad ja söövad, siis miks mina peaks sööki tellima või kuskile välja sööma minema.

Esmaspäeva hommik algas uute jaoks 8.15 bussiga ja treeningutega klubis, minu jaoks 8.15 äratusega, et minna panka ja viia rendiauto kella kümneks tagasi. Detailidesse laskumata astusin ma panka 8.56 ja lahkusin sealt 10.02 ja mul oli selline ahastus peal, et ma ainult kordasin endale mantrana "see on usa, see on usa, nad ei saagi aru, see on usa, see on usa.." Ma ei tea, millal ma väsin selle riigi bürokraatia ja paberimajanduse üle imestamast.

Pärast panka sõitsin siis kiirelt autorenti, sest kell oli juba ju üle kümne ning õnneks need seal minuga midagi õiendama ei hakanud, küsisid, kas kõik läks hästi ja oli hea reis ja kõik. Koju tagasi tulin Lyftiga ja pärast hommikusöögi söömist, Lolaga jutustamist ja paari asja tegemist vajusin lihtsalt voodisse magama. Täiesti jõuetu tunne oli.

Kui ma üles ärkasin ja vaikselt diivanil istusin, tulid "lapsed" juba koju ja hakkasid täiega mu tuju tõstma ja rääkisid, mis neile klubis õpetati ja räägiti. Täna oli neil ka see aasta alguse test, mille mina ilmselt eelmine aasta kaks punkti sain ja kujutate ette? Üks uutest sai 100%. Ta sai isegi veini auhinnaks. Ei tahaks siin midagi sitasti öelda, aga pugeja. Hahahaa.

Igal juhul, lisaks sõbralikule ja armsale majale on meil see aasta ka megaaktiivne maja, mis tähendas seda, et kaks tükki läksid jooksma kohe kui nad koju jõudsid ja meie Brigittaga läksime napid pool tundi hiljem siis ka, sest no kuidas Sa ei lähe, kui teised lähevad. Jooksime soojenduseks 3km, kusjuures jooksime Rossi, et siis shoppama minna. Motivatsioon missugune, eksole.

Kulutasime Rossis umbes tunnikese ning hakkasime siis koju tagasi jalutama, aga tee peal püüdis John's Islandi shuttle meid kinni ja tõi hoopis bussiga koju ära. Kodus jälle kokkasime kõik koos ja jutustasime ning hiljem tsillisin veel teiste eestlastega õues ja nägin päris mitut vana olijat, keda oli väga armas näha ning pidin ka ühele Serbia kutile vägagi selgeks tegema, et ma tema juurde ööseks ei jää. Oh seda noorust.

Ja lõpetuseks siinkohal Arturi nurk.

- “Kui mul on 20$ ja bussi peale läheb 80$, siis mul on miinus 60$.”

- “Huvitav, milline Su ema on, kui Sina juba selline oled.” (See lause oli minu kohta, ahhahaaha)

- "Kui Sul on hea naine, siis Sul on kas paks rahakott või suur.. ja mul on 0 dollarit."

​

Tagasi Ameerikasse

Neljapäeva hommikul läksime Brigittaga koos Assakult lennujaama alles 45 minutit enne lendu, sest miks peaks varem, eksole. Tegelikult andsime me oma suured kohvrid juba eelmisel õhtul ära ja saanud lauas istunud noormehega kenasti kokkuleppele, läksid need läbi 24.1kg ja 23.9kg. Lennujaamas leidsime üsna kiirelt ka Mari ja Arturi ja kuna nemad olid terve öö sujuvalt vahele jätnud, startides 2.30 Tartust, olid nad tunduvalt rohkem väsinud kui meie. Esimene lend kestis ainult tund ja 20 minutit. 

Kopenhaagenis sõime korraliku hommikusöögi: peekon, munapuder, hashbrownid (mis iganes see eesti keeles on) ja ahjus küpsetatud tomatid. Njämma. Kusjuures, korra elus ma olen selle vea juba teinud, et üritasin maksta eurodega riigis, kus euro käibel üldse ei olnud ja noh.. ei olnud see hommik erand. Õnneks sel korral märkasin hinnasiltide järgi seda veidi varem kui kassas. Millal ma õpin?

Jalutasime veidi poodides, tõmbasime 135€ maksvat noorendavat seerumit näkku, mis kusjuures toitis 18 tundi järjest, nahk oli kogu aeg ühtlaselt niisutatud ja ei kannatanudki nagu tavaliselt. Hakka või ostma. Natukene veel pikutasime toolidel ja oligi aeg sammuda suurde lennukisse, mis viiks meid New Yorki. Sõbrad juba teavad, et ma tegin kõvasti panuseid, et New Yorgis jääme me oma lennust maha, sest mina kui üsna tihe lennureisija, sain pileteid vaadates kohe aru, et inimlikult sealt vahelt me läbi ei jõua. Seega, tunne oli hea kui lennuk õhku tõusis. 

Pikk lend läks edukalt, ainult, et ma sain aru, et päeval ei viitsi ma küll enam lennata. Jube mõnus on öösel pimedas magada. Teised muidugi ei lasknud ennast sellest üldse häirida ja magasid rahus, ainult mina olin nagu Lola, silmad punnis peas, kui oli aeg magada. Vaatasin kaks filmi, mängisin sudokut, ajasin teisi hulluks. Eks elevus oli kõva sees, sest ma olin ju valmis järgmisest lennust täiesti maha jääma. Veel 30 minutit enne järgmise lennu väljumist olin ka valmis. Pärast lennuki maandumist panime padavai jooksuga tolli, õigel hetkel jõudsime, kohe pärast meid tuli kahelt poolt kahe lennuki jagu inimesi. 100% see meid kahjuks siiski ei aidanud, kuivõrd seisime ikkagi 40 minutit pikas järjekorras ja siis kõik individuaalselt veel veidi otsa. Seal otsustasime ka laiali minna, et me kõik maha ei jääks, parem pooled peal kui kõik maas. Meie Brigittaga jooksime koos, Mari-Artur jooksid koos. Läksime järgmisest kontrollist läbi, tundus kõik legaalne. Jooksime edasi ja keerasime nurga tagant välja ja oh issand, uus turvakontroll, kus oli inimesi 5x nii palju kui eelnevas tollis. Edasi oli kõva higistamine ja minutite mäng, Brigitta sai turvadest kiirelt läbi ja jooksis lennukisse. Mind hakati seal huiama ja öeldi, et pean viimasena minema ja nii jooksin mina väravatest läbi alles 14.36. Lend oli meil 15.00. Ja kui ma siis keerasin koridori ja nägin, et mu checkini laud on täiesti teises otsas, siis ma tahtsin küll natuke nutta. Aga aega selleks ju ei olnud, nii et pidi hoopis jooksma. Leidsin tee pealt kolm dollarit ka, maast. Igal juhul 14.46 jõudsin ma lennukisse ja nägin Mari sõnumit, et nemad ei jõua, sest Arturil kästakse pilet ära vahetada. Järgmiseks nägin sõnumit, et keegi ikkagi toob pileti ja nad jooksevad. 14.57 nägime, et astusid nemadki pardale. Wuhuuuu!

Mu igavene lemmiksilt

Ja kui suurel lennul olid mul pisarad silmas Lola pilte vaadates, siis Florida kohale jõudes olid mul pisarad silmas, sest ma tundsin, et ma olen jõudnud koju. Ma lugesin Eestis suvel ikka korralikult päevi, et siia tagasi saaks ja see tunne ei petnud mind ka kohale jõudes. Lennujaamas kõndisime kohtumiskohta, leidsime sealt John's Islandi manageri, Davidi, kes mäletas peaaegu kõikide nimesid, andis meile raha söömiseks ja läksimegi siis toiduplatsile. Mina mõtlesin, et davai, ikkagi tere tulemast Ameerikasse ja ostsin endale McDonalds'ist Big Maci. Kahju, et ma olin juba ära unustanud, et Big Mac USAs ei maitse üldse nii hästi kui Eestis. 

Väga normaalse koha peal panin filmi seisma

Oma kohvrit kättesaades avastasin, et see on korralikult ära lõhutud. Mul oli ikka täitsa nutt kurgus, see oli tutikas, reisinud ainult USAst koju mais ja nüüd kodust USAsse. Läksin siis klienditeenindusse, täitsime seal paberid ära ja mulle pakuti uut kohvrit, aga kuna see oli musta värvi ja ma tahtsin ikkagi roosat, jätsin selle sinna ja edastasin oma kahjunõude kindlustusse. Oh mu vaene õnnetu roosa kohvrike. 

Umbes 20.30 kupatati meid kõiki bussi ja algas teekond Vero Beachile. Meie neljakesi oleme ühes korteris ja lisaks veel Keiri, kes esimesel õhtul oli meist eraldi, sest ta oli teisel lennul. Jõudsime kohale, tulime korterisse, jagasin lapsekesed kõik oma tubadesse ja läksin siis üritama garaažist kätte saada neid asju, mis ma ise siia jätsin suveks ja mida kohe vaja oli, näiteks tekk ja padjad. Suvel aga oli parool ära muudetud ja uut keegi ei teadnud ja need, kes teadsid, ilmusid alles hiljem välja ja lisaks see uus kood ei töötanud ka ja nii ma mõtlesin, et jääbki magamata, pole ei tekki ega patja, aga õnneks lõpuks keegi selle ukse lahti muukis ja ma oma asjad kätte saingi. 

Mitte, et see oleks meid tagasi hoidnud kell 23 Walmarti minemast, sest teistel ju ikkagi polnud asju ja lisaks oli majas ju 0 sööki ja samasugust 24 esimest tundi USAs veeta ma ei viitsinud nagu eelmine aasta. Tellisime omale auto järgi ja läksime shoppama. Shoppasime üle tunni aja, alles pärast keskööd tuli auto järgi ja kell üks jõudsime koju ja kell kaks magama. Selleks hetkeks olin üleval olnud 27 tundi järjest.