Elu Ameerikas - aprill ja hooaeg hakkab lõppema

Ma olen siiani üsna saladuses hoidnud oma edasisi plaane, aga teadaolevalt mais ju hooaeg John's Islandil alati lõppeb. Sel korral lõppeb minu jaoks isegi veel varem, lihtsalt sellepärast, et mul on üsna kopp ees ja kuna uus koht ootab meid. Meie all pean silmas ennast ja Norbit ja uue koha all pean silmas Alto Lakes Golf and Countryclubi, mis asub New Mexicos. Kes sarnaselt minule ei tea, kus see osariik asub, siis 26 tundi Floridast lääne poole autoga sõita ja Texase, Arizonase ja Mehhiko piiride vahel. Nii, et minu jaoks väga uudne piirkond ja väga põnev. Meie viimaseks tööpäevaks John's Islandil on ametlikult määratud 22.aprill, eks ole näha järgmise reede graafikust, kas see nii ka läheb. Järgmise hooaja suhtes ütlen, et olen pärast nelja hooaega väga avatud mõtlemisega ja eks ole näha, jällegi, kas meie tee toob meid tagasi Vero Beachile või seilab edasi järgmiste seiklusteni. 

Kui on üks asi, mida ma olen alati John's Islandi puhul kiitnud, siis on see olnud organiseeritus ametlike asjadega. Nad olid sisuliselt ainus klubi, kes 2020 oktoobris suutsid H2B viisaga inimesed Euroopast siia sebida, terves riigis ja neil on alati kõik tiptop planeeritud, see kell lend, see kell paberite allkirjastamine, see kell shuttle, see kell see ja teine ja saate aru küll. Mul küll pole palju võrdlusmomente, aga mõni on ja ausõna, selles osas on nad tasemel. Tasemel on nad ka selle poolest, et nagu tuli väikenegi lootus, et me võiksime saada vaktsineeritud, oli see John's Islandi tiimi poolt juba organiseeritud ja nii saimegi me oma esimese süsti juba 6.aprillil ja teise saame 27.aprillil ja pärast teist süsti seamegi Toyota rattad üles suunda, et alustada oma roadtripi läbi New Orleansi, Louisiana osariik, Alabama, Texase (peatused Houstonis, Banderas ja San Antonios) jõuame lõpuks New Mexicosse, Ruidoso nimelisse linna. Minu sünnipäeva ehk 28.aprilli tähistame loodetavasti rõõmsalt Clearwateris, mis on minu lemmik linn Floridas. 

Loodetavasti sellepärast, et pärast esimest vaktsiinisüsti olin ma ikka korralikult pikali maas 38 palaviku ja sellise peavaluga, et ma ei oska seda isegi mitte kirjeldada. Mitte migreenivalu, vaid selline ühtlane pulseeriv ja see on mul veel ka 6 päeva hiljem ennast tunda andmas. Ja jumal, kui ära see käsi suri, järgmine päev tööl, ei õnnestunud mul korjata ei kandikut ega taldrikuid. Järgmisel päeval tööl ma poole pealt läksingi üldse koju ära, sest mul oli väga kehva olla ja kodus selguski kohe ka palavik, mis tegi selle põhjuse väga arusaadavaks. 

Pfizerit täis ja rõõmsad

Siinkohal ma ütlen ka kohe ära, et ma ei saaks öelda, et ma oleks olnud hull vaktsiinivastane või vastupidi pooldaja, aga mulle tundub, et suuresti mängib siinkohal rolli perekonna arvamus, sest näiteks Norbi perekond on vastu ja tema on ka (kuigi ta väidab, et ta ei ole) ja minu perekond on megapoolt ja enamuses juba süstid saanud ka ja eks see ema pidev pealesurumine lõpuks pani mind ka arusaama, et lihtsam on see vist siin ära teha, sest Eestis jõuaks järjekord minuni umbes 2025. No offence. 

Ja edasi vähe lõbustamatel teemadel. Aasta üritus Vero Beachil on iga-aastane tuletõrjujate laat, mis toimub märtsis, kus saab palju igast kraami süüa ja juua, sõita atraktsioonidel ja muud lollused. Sel korral käisime Brigitta, Jamesi ja Norbiga ja meil oli väga lõbus. Sõime fritüüritud oreosid, fritüüritud snickersit, friikaid, burksi, maailma suurimat masinajäätist ja kettle corni, mis on magus-soolane popcorn, ülihea kraam. 

Kuna Norbi ühelegi atraktsioonile kunagi ei tule, siis ta alati hoiab mu kotti kuniks ma ennast segi sõidan ja pool ajast ta lihtsalt mega gei mu roosa kotiga. 

Kuna me Brigittaga enam koos ei ela, tegelikult juba 1.5 kuud, siis oleme viimasel ajal veetnud rohkem aega koos planeeritult, sest enam ei ole nii, et küll õhtul näeme, siis räägime. Ühel õhtul näiteks läksin meie vanasse korterisse, tegime jalamaski ja näomaski, vaatasime filmi (lausa mingi 20 minutit), sõime juustu ja viinamarju ja jõime veini ning lihtsalt rääkisime tüdrukute juttu. Paaril korral oleme käinud ka koos trennis + basseini ääres päikest nautimas ja American Iconis käisime ka lõunat söömas ja kokteile joomas.

Ta nii nummi :D

Veits oli neid nachosid

Lisaks organiseerisime Eesti tüdrukutega väljaminemise, sest võrreldes varasemate hooaegadega, me üldse ei veeda aega koos see hooaeg, minu meelest. Kõigil on erinevad graafikud ja väga raske on midagi planeerida + kõik on vanemaks ka saanud ja pole enam jaksu pidutseda, kui hommikul on vaja tööle minna. Sellegipoolest ühel saatuslikul reede õhtul see lõpuks juhtus ja alustasime Sol Mari kokteilibaaris margariitadega, pärast mida minu ajaarvamine sellest õhtust lõppeb ka. Edasi viis Meelika minu, Airi ja Reelika Filthysesse tantsima ja sealt korjas Norbi meid poole kahe ajal kokku, käisime veel Checkersis burksi ostmas (ma reaalselt ei saanudki, sest neil sai liha otsa.  Reelika sai viimase burgeri) ja vajusime koju magama. Ma oksendasin mingi 7+ korda, mul siis läks lugemine sassi ja magasin poole päevani, vist pool neli ärkasin üles alles. Aga ma niiiiii vajasin ühte sellist õhtut kogu selle draama vahele, mis olnud on. 

Ja nüüd hunnikus pilte rohkema ja vähema jutuga: 

Meil tuli tööle uus salat, mis on megahea, ainult, et üli sibulat täis. Ma siis nokkisin ükshaaval need niimoodi välja ja ausalt öeldes paistab nagu salatit ei jäänudki väga järele.

Olin hea koduperenaine, tegin hommikusöögi voodisse, alguses ilma ubadeta (ülemine taldrik), ikka avokaado ja lõhe ja värki, Norbi vaatas seda taldrikut ja küsis "Eee.. ube ja vorsti polegi?" Täitsa soe. 

Käisime Norbiga maasikafestivalil, mis oli üli suureks haibitud facebookis, lubati hobuseid ja autosid ja jummel, kui palju toite maasikatega. Läksime ka kohale, no maailma kõige mõttetum laat, kus ma käinud olen, müüdi maasikaid ja maasikalimonaadi ja sellega asi piirdus, ülejäänud kraam oli täiesti mõttetu. Aga nagu ma alati ütlen, selleks, et head asja hinnata, tuleb vahel kogeda halbu asju ka. 

Saatsin selle pildi oma Austraalias olnud jäätiseauto bossile, et millal selline tuleb

Nii nummid lillekesed 

Ostsin uue raami autonumbrimärgile, nii rahul, nii ilus

Vahepeal oli Pandoras sooduspakkumine, et 2=3 ja nii ostsin ma omale kolm kulinat, mida ma juba tükk aega tahtnud olen. Esiteks siis prints, krooniga, mis tähistab Kris Markust, mu väikest printsi ja siis elevant Elli, mis tähistab Lola Mariat, ma isegi ei oska täpselt öelda, miks, aga kohe, kui ma seda nägin, mõtlesin, et see nii nunnu nagu mu Lola. Ja kolmas oli koaala, mu Austraalia elu mälestuseks, mida ma ise väga ei mäletagi ja keegi teine ka ei mäleta, et ma üldse seal kunagi elasin. 

Meie lõunapausid tööl, kuskil toolide vahel tudumas

Või siis hoopis Mulligansis jooke joomas

See oli see tüdrukutega peo järgne päev, kui ma kell viis suutsin lõpuks ennast McDonaldsisse vedada ja parki ilusat ilma nautima

Hommikusöök sponsoreeritud John's Islandi poolt, see on meie steiksalat, mida Norbert koju kaasa sebis meile.

Üks väike pilt ainult ühest päevast, kui rannas käisime ja vähiks põlesime

Purjus Brianiga keskööl mulle sünnipäevakinki organiseerimas, ta töötab Apples, nii, et tal seal omad koodid ja värgid

Järgmine puhkepaus tööl, järgmised toolid

Steik jälle sponsoreeritud John's Islandi poolt, niimoodi ausalt jagame toitu, mulle 1, talle 3.

Käisime Norbiga Navy Seal muuseumis, mis sisuliselt on siis USA sõjaväemuuseum, kui ma nüüd väga puusse ei pane. Muuseum oli jagatud kolmeks osaks ja ma pean tunnistama, et meie jaoks huvitav oli ainult esimene, sest seal räägiti 9/11 rünnakust ja Osama Bin Ladeni püüdmisest ja see meie jaoks täiega põnev, aga teised kaks osa olid Vietnami/Korea sõda ja maailmasõjad läbi USA silmade ja siis me olime mõlemad suht .. mehh..  

Nii isuäratav ju

Reelika stiil telefonile vastamiseks

Easteri ajal olin mina ka lõpuks banketis nii-öelda tööl, sain lausa vesti ja lipsu endale. Ja sain teada, et kümnest mehest üks oskab John's Islandil lipsusõlme siduda.

Kogu see Easter oli see aasta üks suur naljanumber, tavaliselt meil umbes 1000 külalist käinud, no sel aastal käis 400 ja seda ka terve päeva jooksul. Minu sektsioon näiteks oli kolm lauda, esimene reserveering oli 11.30 ja teine 16.30 ja vahepeal ma reaalselt ei teinudki mitte midagi. Mitte. Midagi. Allolev pilt on üsna hästi tabav kirjeldamaks meie päeva, niimoodi me tsillisimegi seal kogu aeg. 

Üks lõuna käisime Airi ja Brigittaga sushit söömas, sest miks mitte

Tegin Norbile üllatuse, kui ta töölt tuli, ma olin kaks päeva kodus haige olnud ja üsna kasutu olnud, nii et tahtsin ta tuju heaks teha. Käisin poes, ostsin talle kingituse ja tegin õhtusöögi ja panin muusika ja küünlad ja tal olid lausa pisarad silmas, ütles, et keegi pole tema heaks midagi sellist teinud.

PS! Pärast ta ütles, et kui tal oleks auto, siis ta oleks 100% arvanud, et ma sõitsin selle puruks ja sellepärast selline õhtusöök. 

Ja kuna ma jäin pärast vaktsiini (!!) haigeks, saadeti mind tööl kohe uuesti Covid testile, sest omg, ilmselt ikka ju on koroona.

Test number 14 ja ikkkkkaaagi negatiivne

Mõnel lõunapausil lähme me hoopis sööma

Ja mõnel jääme hoopis autosse magama: 

Ja sain ka oma esimese sünnipäevakingituse kätte. Ma megapikalt mõelnud, kas ma tahan neid klappe või ei taha, sest ma suht kindel, et ma kaotan need varsti ära, aga sõbrad ümberringi kõik kiidavad ja Brian ka kiitis (väljaarvatud akut) ja üleüldse ma mõtlesin, et 30seks saamise puhul võib ennast hästi kohelda küll, nii et siin nad siis on. AirPod Pro kõrvaklapid. Ma ilmselt parimat arvustust siinkohal teha ei saa, kuivõrd ma olen neid kaks päeva kasutanud, aga mürasummutaja on lihtsalt IMELINE ja see, kui pisikesed ja mugavad nad on, on IMELINE ja aku kohta ma ei oska hinnangut väga anda, praegu näitab klapid 100% ja akulaadimise karp 39%, aga mul pole isegi aimu, kas see täis oli, kui ma selle kätte sain. Nii, et jah, leppige sellise "gerliliku" arvustusega, et need on nummid ja mulle meeldib. 

Haha.. George oli väga kurb kindlasti. 
Ta ükspäev juba tuli mu käest küsima, et miks mu viimane päev on 22, kui mu teine süst on alles 27, aga ma küsisin selle 22 vabaks juba ammu, kui ma vaktsiinist veel midagi ei teadnud ja mina küll ei taha töötada mingi viimase päevani, nii et ma ütlesin Georgele ka, et me jääme natuke kauemaks Verosse, aga see ei tähenda, et me tahaks tööle tulla. Hahaha. Nii et ma nüüd istun ja loodan, et ta ikka annab meile 22 viimase päeva. 

Kuna meil oli nädalavahetus vaba, käisime lausa mõlemal päeval jõusaalis ja ausalt, nii vahva on vaadata, kuidas ma järjest rohkem saan ja jõuan ja täna juba tegin väljaasteid vaikselt ja kükke keharaskusega ja rattasõitu ikka igakord 10km soojenduseks jne. Jooksmine tundub küll aastate kaugusel olevat, aga ma mäletan nii hästi, kuidas ma emale näitasin füsioterapeudi antud kava ja seal oli kirjas, et peab saama kükke ja väljaasteid teha ja ütlesin talle, et mina küll ei saa neid mitte kunagi enam teha. 

koduperenaine Gerlikene tegi jälle süüa. Norberti pasta oli lisaks veel seentega, mille peale mina ainult ökk teen.

Ja Eestist saadetud pildid ka:

Poikadel oli sünnipäev

Mu väike Lisette, kes pole üldse enam nii väike

Kris teeb tugevat poissi

Viimasel ajal vennaperele helistades ongi pigem Kris see, kes minuga räägib, mitte Lola, sest Lola teatab vaheldumisi, et ta ei armasta mind enam ja et ma võiks hoopis maasikakommi saata talle. Ta küll pidi nagunii olema veidi sellises tiineka iseloomus praegu, aga tädi süda tilgub ju verd, kui teine seletab, et Sa muudkui lubad ja lubad tulla, aga ei tule kunagi.. Ühel ilusal päeval, kullakene, tuleb tädi jälle koju. 

Seniks aga loodame, et viimased kaks nädalat tööl lähevad lepase reega, null draamaga ja asjad saavad ka lihtsalt pakitud ja teekond saab olema vahva.