Gerli pesa: märts 2021

Mulle viimasel ajal kuidagi tundub, et kõik mu teemad blogis korduvad ja ikka käisime söömas ja käisime rannas ja baila baila ja vahepeal jõudsime tööle ka ja siis tuli koroona ja nii edasi. Ma ise ei viitsiks ka kellegi teise blogi lugeda, kes kogu aeg samadel teemadel nämmutab, nii et üritan siis kuidagi selgemalt kategoriseerida tegevused ja sellise tühja tähja pläma jätta kõrvale.

Käisin ostsin endale uue kella, milleks pikkade uuringute järgselt sai valitud FitBit Sense. Mul oli fitbit olnud nüüd juba päris pikka aega ja ma tulin üle Polari perekonnast, mida ma ka väga armastasin, aga uut perekonda armastan veel rohkem. Etteruttavalt ütlen, et muidugi ma tegelikult tahaks Apple Watchi ja kuigi Apple tooted minu jaoks on enamuses üsna mõttetult ülehinnatud (mida ka kell ilmselgelt on), siis seekord ei saanud määravaks mitte üldse hind, vaid hoopis aku. See on Applel kahjuks kaunis kehvake ja vahetada korra nädalas laadimine igaõhtuse laadimise vastu, ei ole eriti erutav minu jaoks. Niisiis, järgmine FitBit ja pärast kuuajast kasutamist olen väga rahul. Ainus ootamatu probleem on kaitseklaasi leidmine, olen nüüd juba kolm erinevat tellinud ja proovinud ja ükski ei toimi. Umbes sarnane teema, nagu uute Samsungidega, et ekraan on kumer ja miski ei seisa peal. See nii öelda kattev-kaitse-klaas-raam aga laseb vett läbi ja üsna tüütu oli pärast iga kordset kätepesu seda jälle pealt ära võtta ja kuivatada.

Eelmine kuu oli ka sõbrapäev, mis USAs küll on rohkem valentinipäev ehk paaridele, mitte sõpradele, aga meie Brigittaga tähistasime ikkagi seda ka koos üksteisele kingitusi tehes. Norbiga muidugi ka tähistasime, tegin meile maitsva õhtusöögi (steik, juusturisotto ja värske salat maasikate-mustikatega), vahetasime kinke ja nunnutasime niisama. Järgmisel päeval käisime ka Fort Lauderdales ja Miamis tsillimas, sest õigel päeval me töötasime topeltvahetuses mõlemad.

PS! Brigi kinkis mulle kaelakee, kuhu peale on graveeritud koordinaadid ja kui panin googlesse, mis koha koordinaadid need on, tuli vastu Tallinn. Kodu, kallis kodu. Brigil endal on samasugune, aga Võru koordinaatidega. Mulle sellised kingitused alati hullult meeldivad ja sellest ketist sai ka kiirelt lemmik.

Nartsissid on mu lemmik lilled ja Norbert oli sünnipäeva ajal nii kurb, et ta neid mulle ei leidnud.
Nüüd leidis : )

Ja kinkis mulle Yoda ripatsi ka, see mu lemmiktegelane Star Warsist ja üldse juba enne selle filmi nägemist oli

10$ (8.4€) maksev jäätis, #miami

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistasime me muidugi ka, kahjuks küll mitte nii suurejooneliselt kui eelmisel hooajal, aga neiud kõrvalkorterist tegid kartulisalatit, meie toime magusat präänikut ja Kalevi komme ning maiustasime Tere kohukestega, mis me West Palm Beachi euromarketi poest leidsime.

Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval otsustasime me Brigittaga minna Jupiteri randa, kus mina polnud kunagi käinud ja tema vahetult enne oli. See rand oli lihtsalt 10/10, iiiiiimeeeesinise veega (isegi Tiktokis antud rannast videod ja kõik inimesed arvavad, et tegu kariibidega, sest nii sinine vesi). Mõnus seltskond, mõned joogid, hea muusika, soe vesi ja päike. Suurepärane elu, mida Sa oskad veel tahta.

Pärast tunde rannas läksime edasi West Palm beachi, käisime Euromarketis, kust leidsime Eesti kohukesed ja Eesti heeringa ja kilud ja isegi Eesti lipu. Hiljem käisime veel ka Cheesecake Factorys söömas ja joomas ning sõitsime siis sama rõõmsalt koju tagasi.

Mingi nädal hiljem viisin Norbi ka samasse kohta, nii et sain veel korra seda sinist ookeani nautida + tegime ka cheesecake factory tripi, sest see restoran on lihtsalt nii yum.

See salat on eluparim salat, mis ma kunagi saanud olen, kitsejuustu, peedi, salati ja spargliga ja mingi nii hea kastmega, et mul siiamaani hakkab tatti jooksma

Märtsi teisel nädalavahetusel käisime Norbiga Fort Lauderdales chillimas, oma lemmikus sushirestoranis söömas ja siis kohtusime Triinu, Ty, Lily ja Rosega ja käisime nende paadiga sõitmas, linnavaateid nautimas. Õhtuks läksime külla Brianile ja Kintijale, Brian on see ameeriklane, kellega koos me kunagi tegime Youtube videosid tema kanalile ja Kintija on Läti tüdruk, nad on abielus. Ma olin Norbile ja Brianile palju üksteisest rääkinud ja nad olid väga elevuses kokkusaamise pärast, sest neile meeldib sama muusika, mõlemad mängivad kitarri, mõlemale meeldivad arvutimängud ja ütleme nii, et tõesti oli väga lõbus ja sisukas õhtu, lahkusime alles kesköö paiku, sest ma pidin veel kaks tundi koju sõitma sealt.

Vahepeal oli siin kaubanduskeskuse juures ka väike lõbustuspargi moodi asi, kuhu meil Brigiga muidugi oli vaja minna. Ostsime siis piletid atraktsioonidele minemiseks, tegime ühe, tegime teise ja kui oli aeg minna kõige hullema peale, nautisime seda ka umbes 60 sekundit. Probleem seisnes selles, et see kestis NELI MINUTIT ja ma arvan, et need neli minutit olid mu elu kõige pikemad minutid, sest ma tahtsin juba poole sõidu ajal ropsi panna, ilma naljata. Mõlemad pidime tunnistama, et midagi nii hullu pole me kunagi teinud.

Mingi päev käisime Brigiga brunchil ka, Riverside Cafes, kus me tavaliselt käime alati pidutsemas. See ongi siuke mõnus majake, et päeval on restoran ja öösel on baar-klubi-pubi. Kokteilid olid muidugi sama kehvad kui öösiti, jõudsimegi järeldusele, et peole tulles me tavaliselt juba täis ja siis ei saa aru, aga kaine peaga saime küll aru ja enam üldse ei imesta, et igakord mingi okseralli on pärast.. mõnel..

Aga toit oli väga njom, tellisin tuna wonton stacki, mul on üldse viimasel ajal hullult meeldima hakanud kõik toores - tuunikala, lõhe, steik, kõik tartari vormid lähevad peale.

Ta nii ilus ikka

Muidugi ei saa jätta rääkimata Eesti Laulust, sest sel aastal osales ju jälle Koit, kes on minu totaalne lemmik. Kuigi, ma pean tunnistama, et sel korral polnud asi isegi Koidus, lihtsalt see laul oli mulle nii südamelähedane ja ma hakkasin seda armastama ja korduse peal kuulama juba detsembris. Muidugi, olles tulihingeline eurofänn ja hea südamega, arvasin, et oleks viisakas, kui Uku võidaks, aga Uku laul mulle nii väga ei meeldinud ja eelmise aasta oma meeldis hoopis rohkem. Lisaks sel aastal meeldis mulle ka Andrei Zevakini lugu. Või tegelt kõige parem lugu oli üldse hääletamise ajal lastud Liis Lemsalu ja Stefani lugu Doomino. Kuna ma olin tol hommikul vaba ja meil oli vaja üht teist korda ajada linna peal, siis ma käisin kogu aeg telefon käes ja vaatasin ja ausõna, kui tuli välja, et Koit ei saanud superfinaali, ma hakkasin niimoodi nutma, et isegi Norbi ehmatas ära ega julgenud küsidagi, mis juhtus.

Selle hooaja suurim eneseületus oli see, et pärast pikka arutelu, valimisi, minemisi ja minema jätmisi, läksime lõpuks Brigiga siinsesse tätoveeringusalongi ja tegime ära selle, mis me teha tahtsime. Mina olen oma palmipuud tahtnud juba väga pikalt ja kuigi alguses ma tahtsin seda parema jala peale, siis nüüd on seal operatsioonist armid ja ma parem ei torgi seda piirkonda, kuivõrd jääb võimalus, et see tuleb uuesti lahti lõigata. Seega sai palmikene nüüd tehtud hoopis vasakule jalale.

Tegemine ise ei olnud valus, mind oli väga palju hoiatatud, et see piirkond on megatundlik ja valus, aga ma arvan, et pärast septembrikuu operatsiooni ei ole miski enam valus mu jaoks. Küll aga oli põletustunne paar järgmist päeva ja mul on tõesõna tunne, et see jääb minu esimeseks ja ainsaks tattooks. Lihtsalt rohkem ei taha ega ole ka mingit eesmärki.

Ja lõpetuseks hunnik pilte lühema jutuga:

Norbi tellis meile matchivad käevõrud, meganummid

Ema annab ikka parimad raamatud mulle lugemiseks, selle konkreetse raamatu iga peatüki alguses oli küsimus ja mulle hullult meeldis neile oma peas vastata

Käisin West Coursel tööl umbes kolm nädalat

Vahepeal saadan emale tõestusi, et mu jalg ei ole lai nagu Paks Margareeta. Vahepeal muidugi on ka.

Ükspäev läksime Brigiga brunchile omast arust mimosasid jooma ja eggs benedicti sööma, aga esimeses kohas tellisime joogid ära ja avastasime siis, et sööki neil polnudki, mida me tahtsime. Jõime siis joogid ära ja läksime üle tee teise restorani.

Snackbari kunn

Käisime Norbiga Chive restoranis söömas, kus on maailmaparim brokkoli salat ja 3$ margariitad, pärast mida ma surin terve õhtu

Käisin Rogersite juures õhtusöögil, kus Payton tegi räige draama, et need kartulid ei ole kartulid ja tema ei kavatsegi süüa, kuniks me tund aega talle seletasime, et need on sama head kui friikartulid ja ta need lõpuks siiski ära sõi, sest muidu poleks talle küpsist antud.