Elu Ameerikas - kolm nädalat ja klubi kinni

 Neljapäeval ärkasin üle tüki aja selle peale üles, et mu kõht oli tühi. Teadsin, et Meelika on vaba, aga see armastab väga magada. Kannatasin kella 11ni, siis koputasin läbi seina (meie magamistubade sein on ühine), ajasin ta üles ja vudisime koos iHopi sööma. Kui esialgu ütles Meelika, et ta joob ainult kohvi, siis lõpuks muidugi pistis nahka kõik, mis seal pakuti. Tellisime muna, kartulipannkoogid (hashbrownid), vorsti/peekoni ja pannkoogid, ma proovisin uusi jõulupannkooke Oreo, vahukoore ja kreemiga, nom nom, diabeet. 

Õhtuks läksin ma tööle ja kuna meil on mingi täielik jura seal tööl, et me (kes me oleme telefonil) ei saa isegi pausile teistega koos, siis ma nii igatsen Airit ja teisi ja me alati Airiga koos sõime selle key lime'i piruka pooleks ja ma pidin üksinda pool sööma ja teise poole ära viskama. 

Reedel oli mul lõpuks vaba päev, kauaoodatud. Hea nali. Igal juhul, kuna ilm oli täitsa tore ja soe, läksin basseini äärde, ujusin jälle 20 otsa, pea poolteist minutit kiiremini kui eelmisel korral ja päevitasin seal kuniks mingid pensionärid tulid pidu pidama sinna, tõmbasid oma kõlariga räige muusika peale ja ma mingi.. ee.. okeii.. #eluVeroBeachil.

Pärast basseinipidu läksin poodi, sest emps ajas mulle räige tacode isu peale ja tuli asjad muretseda. Tegin küll burritode versiooni, aga asi seegi. Õhtul, kui Brigi töölt tuli, tegime mõnusa reede õhtu kodus, sest kuigi me üsna tahtsime välja minna, ei tundunud see samas väga hea mõttena ja nii jäimegi koju.

Laupäeval ja pühapäeval olid jälle tööpäevad, topeltvahetused ehk 10-20.30 tööl. 

Reede õhtul oli meil maja ees suur istumine, sest üks ameeriklane, Zach, läks töölt minema, pidas vastu siis umbes nädala ja siis istusime ja rääkisime juttu ja chillisime seal. Ja järgmisel hommikul ei saanud mingi 10 matsi shuttle bussi peale, sest neil oli liiga kõrge palavik. Olgu mainitud, et üks eestlastest ka, aga temal vist pigem oli probleemiks eelmisel ööl olnud alkohol + magamatus. 

Hea toidu päevad tööl 

Ja kui ilm oli lõpuks nii nii ilus

Pühapäeval töötasime kolmekesi telefonis, mina, Deb ja Fabio ja me oleme küll omaette ruumis, aga seal ruumis me väga eraldi ei ole ja maske meil ka pole, sest telefoniga suht võimatu rääkida läbi selle, need vanakesed nagunii pool ajast ei saa midagi aru, mis me neile ütleme. Fabio tundis ennast suhteliselt kehvasti, ütles, et neil on olnud väga busy nädal koos naisega ja nad on palju teinud ja kuna ta esmaspäeval alles neljast tööle, siis ta kavatseb kella kolmeni magada. 

Lihtsalt räme läbu

Mustika pannkoogid + karamellijäätis, nom nom 

Kui juba kaks ööd vahele oli jäänud, tuli järsku hull uni peale 

Esmaspäeval oli minul ja Brigittal mõlemal vaba ja me otsustasime, et me sõidame Fort Lauderdale, sushi restorani sööma ja randa, sest seal oli ilusam ilm. Ärkasime hommikul rahulikult, sõitsime siis kohapeale ära (see mingi 1h 45min sõitu) ja olime just restoranis maha istunud, kui ma sain töölt meili, et ma olen lähikontaktis olnud kellegagi, kellel on koroonasümptomid ja pean ennast karantiini panema. Oh well.. Kuna samasuguse meili sai ka Airi ja sai ka Norbert, panin ruttu otsad kokku ja jõudsin järeldusele, et see "keegi" pidi olema Fabio. Kirjutasin talle ja ta kinnitas mu kartusi. Kahjuks oli situatsioon selline, et ma juba olin Fortis ja mis mul siis teha oli, sõime ikka lõpuni ja läksime randa ja sõitsime õhtupoole koju ja jäime siis ootama, mis edasi saab. Fabio sai ka positiivse koroonatulemuse, mis oli oodatav, sest ta ei tundnud maitset ega lõhna ja kui kõik muud koroonasümptomid on võimalik gripi kaela ajada, siis seda ei ole. 

Brigi tahtis aevastada, aga ei julgenud, hahahahaa

Õnneküpsis kohe pärast seda, kui ma olin teada saanud, et pean isoleerima ennast, haha 

Rannas oli täiega mõnus, käisime vees ja ulpisime seal tükk aega. Ja too päev oli ka esimene päev, kus kõrvaltvaataja poleks arugi saanud, et ma olen vigane, nii rahulikult sain käia. Ei julgenud siis veel hõisata, sest selliseid häid päevi oli ennegi olnud, aga alati tuli kohe kolm megahullu päeva järgi. Praegu, nädal hiljem, võin öelda, et õnneks on seis samaks jäänud ja jalg on endiselt väga heas seisukorras. 

Igal juhul, üks nõme asi Vero Beachi randadega on see, et me kuidagi oleme täpselt sellises augus, et kunagi ei ole vesi rahulik. Me märkasime seda juba eelnevatel aastatel, sest Veros saame me üliharva vette, aga Fortis saab alati ja nüüd jälle, Fortis on ookean nagu meie Läänemeri, tasa ja targu, Veros nagu mingi keset ookeani, peksab laineid vasakule ja paremale. 

Pärast käisime poest läbi, ostsin kiirelt kraadiklaasi, sest palavik ju esimene "sümptom" ja kõige kergem, millega oma tervist jälgida. Ja kuigi terve nädala on visanud 37.2-37.4 (99.0-99.4F) palavikku õhtuks, siis see on siiski lebo selle kõrvalt, mis näiteks Fabiol oli (102F, mis on 39 kraadi). 

Teisipäeval siis mina ei saanud tööle minna, sest ma pidin ennast isoleerima ja testima minema (mis toimus alles neljapäeval), aga Brigi läks ja mõni teine eestlane veel, seega meil oli otseülekanne sellest, mis toimus. Nimelt said nii Fabio, tema naine kui ka kolmas nende korteris elav kutt kõik positiivse koroona tulemuse, klubi juhatus kogunes ja viie minutiga pandi terve klubi kinni. Nii, et lausa üks seltskond, kes pidi 80ndat sünnipäeva pidama, oli jõudnud laua ära kaunistada koos nimesiltidega ja puha ja nad ei saanudki tulla. Siuke korralik paanika tekkis, aga arusaadav, sest klubi ei suutnud enam lähikontaktseid kaardistada, 3 tükki positiivsed, 12 tükki lähikontaksed + kõik, kellega nemad veel kontaktis olid jne. 

Aga kuna nii mina kui ka Norbert olime isolatsioonis, otsustasime minna loodust nautima, et mitte kodus lolliks minna ja nagunii olime me mõlemad lähikontaktis, seega mis seal ikka, oleme siis koos haiged või koos terved. Käisime Steak and Shakes, ostsime jäätisekokteilid (riigi parimad!) ja läksime siis džunglisse, kus oli parajalt mudane ja märg ja vesi oli megakõrge, nii et vahepeal olidki jalad täitsa vees. Käisime ka vaatetornis, minu esimesed suured trepiastmed pärast kõndima hakkamist ja sain täitsa kenasti hakkama. 

See oli esimene kord, kui Norbert oli nõus minu autoga sõitma, suur asi 

Pärast džunglit tulime minu juurde ja ma tegin meile kiire lõuna-õhtusöögi, pastat bolonese kastme ja juustuga. 

Teisipäeva õhtul, kui siis suur draama tuli ja klubi kinni pandi, tormasid meie piffid poodi alkoholi ostma, et tuleb tähistada või kurvastada, ma ei teagi, aga räme läbu kõrvalkorteris igal juhul toimus. Ma siis läksin ka sinna, meid oli seal lõpuks päris suur hunnik, tellisime pizzat, teised jõid ohtralt margariitasid (mul konkreetne 0-tolerants alkoholiga) ja naersime kõhud kõveras terve õhtu. Väga vahva oli. 

Kolmapäeval otsustasime Brigiga pisut aega koos veeta, käisime poes sushit ostmas ja lollitasime niisama kodus. Palju juttu polegi, aga nummid pildid on, nii et panen need siis siia. 

Justkui värvi poolest võiks olla minu krõpsud, eksole

Neljapäeval siis oli see kurikuulus päev, kui meid paharette viidi koroonatesti tegema. Ma meenutan, et ühe me tegime kohe, kui me Floridasse jõudsime ja see oli siuke pisike vatipulgake, millega pidi ninas ringi surkima, aga ei mingit ajju toppimist nagu Eestis. Seekord oli test hoopis kurgust, aga sarnane selle Eesti omale, et sügavale kurku ja siis ikka ringiratast seal ja päris hea okserefleks tekkis. Igal juhul lubati laupäeva lõunaks vastuseid ja kui Norbert ja veel mõni tundis ennast neljapäevaks päris sitasti, siis mina olin ikka siuke chill bill. 

Hommikuks kena hommikusöök

Ja siis mask kenasti ette 

Ja pärast testi tuli mulle jõuluvana, mu kannatusi leevendama

See vaatepilt on meil nüüd üsna tavapärane, ma pole elus nii palju teed joonud kui viimase nädalaga

Jõuluvana vol 2

Ja vahetult enne magamaminekut teeme plankingut, sest meil on 30 päeva challenge, iga õhut minut + kui palju iganes tunneme

Reedel siis selgus järjest tõsiasi, et positiivne on nii Norberti kui ka ühe teise naise tulemus, kes Fabioga kokku puutusid. Minu tulemust veel ei olnud. Põhimõtteliselt juba pakkisin peas asju, sest Norbert koliti teise korterisse nii kiiresti, et silm ka ei pilkunud. 

Umbes kaheksa ajal õhtul helistas mulle HR manager ja ütles, et tal mulle head ja halvad uudised. Hea uudis on see, et minu test on negatiivne, aga kuna Norberti oma oli positiivne, olen ma ikkagi lähikontaktsete ringis ja pean teise korterisse kolima ja uuesti testima minema. Sisuliselt mitte keegi lihtsalt ei uskunud, et kuidas minu test on negatiivne, kui kõik 5, kes on positiivsed, olid minu lähikontaktid. Magic! 

Reede hommik Eestis

Reede hommik Vero Beachil

Reedel testiti järgmist seltskonda, seekord verega ja nad said kõik vastuse 15 minutiga, kaasa arvatud terve minu korter, kelle tulemused olid ka kõik negatiivsed

Brigi siis tuli mulle appi, pakkisime mu asjad 10 minutiga kokku ja kolisime üleskorrusele, õnneks ei pidanud kuskile kaugele minema. See korter on täiesti tühi, siin olen ainult mina ja see on nii kõle ja külm ja ma hullun siin. Ma pole kordagi isegi suurt tuld põlema pannud, sest mul on tunne, et kõik näevad aknast sisse ja privaatsust pole ja üleüldse, ma hullun siin. 

Terve nädalavahetuse veetsin siis siin kongis, puuris, nagu ma seda kutsun ja vahepeal käis mul "kuller" altkorruselt, viskas mulle pusa üles, sest ma külmusin siin (tegelikult ma halan niisama, sest igas korteris on omaette kliimaseadmed ja minu oma on lihtsalt nii maha keeratud, et öösel hea magada oleks) ja vahepeal käis päriskuller pizzaga, Norbert tellis mulle süüa, väga nummi. Ma vastutasuks hiilisin pühapäeval siit välja ja käisin paaris poes, et talle ka midagi ilusat osta ja endale ka paari asja, mida vaja oli, näiteks küünlad, midagigi kodusemat siia korterisse. Ausõna, ma ei saa üldse aru, kuidas nendes väikestes tubades elavad kaks inimest, veel eriti, kui need kaks inimest on võõrad. Ma ei ole nõus mitte kunagi oma suurest magamistoast lahkuma, see jääb alatiseks minu omaks. 

Vahepeal jõudis ka Amazonist eelmisel päeval tellitud pakk kohale mu küünekraamiga, sest kuna ma ei saa salongi minna, siis ma pean ise tegelema selle juraga ja ausõna, see on nii tüütu. Nüüd tellisin samasugused pulbrid nagu salongis on ja tulid täitsa kenad küüned välja. 

Printsessi hommikusöök

Brigi ilmselt tapab mu ära selle pildi pärast (aga õnneks me ei ela praegu koos, nii et ta ei saa), aga vot nii normaalsed me olemegi :D :D :D :D 

Brigi tõi mulle kingituse, et oleks jõulusem ja kodusem tunne siin

Vahepeal Norbert mängib mulle kitarri 

Ülevalt on väga äge vaade :D 

Goodiebag Norbertile + lisaks oli veel burksikott ka, junkfoodi

Väga normaalsed kommid, eksole

Kuna pühapäeva õhtul on telekas totaalne püha saade "90 päeva abieluni," siis unustage reeglid ja unustage keelud, allakorrusele tuli minna, seda vaatama. Nende lohutuseks, kes ütlevad, et me pidime ju Brigiga üksteisest eemal olema, me olimegi, täiesti eraldi tubades. 

Pärast saadet me kiirelt sättisime oma toa ära, sest me jõulutulukesed ka jõudsid ja aitab sellest jamast, jõulud tuleb majja tuua. Minu meelest eelmine aasta meil olid need sokid üleval mingi veebruaris või isegi märtsis ka alles, haha. 

Ja siis siuke on mu tuba üleval, nii ahastav, tahan oma jõulutoas elada

Esmaspäevaks ehk tänaseks aitas mul küll sellest üksinda olemisest ja hulluks minemisest, nii et võtsin aga alt korruselt naise kaasa, käisime ühes kohvikus, kust saab maailma parimat apelsinijäätist, see mingi pereäri ja perefarm, kus neid asju kasvatatakse ja kõik on hästi värske ja hea, Brigi skooris endale margariita-slushie, mis sisuliselt oli frozen margarita, aga maitses hästi. Lisaks võtsime Cravingsist endale hommikusöögid ja läksime siis randa. Et oleme värskes õhus, distantsilt, keegi ei jää haigeks. 

Jõudsime randa, ilma naljata, randa polnud. Vesi oli nii kõrge ja terve liivaosa ära uhtunud. Ma olen seal rannas varem ka käinud ja sellist pulli pole kunagi näinud. 

Pärast käisime veel kiirelt poest läbi, viisin omale haigele semule vitamiine ja ostsin endale ka, nii igaks juhuks, ma ei tea, mitu korda ma pean veel negatiivse testi saama, et nad lubaks mul elama hakata. 

Uus test homme hommikul kell 9. Pöidlad pihku! :) 

Mu tuju praegu