Eesti suvi 2020 - vol 4 (haiguslugu)

Ja kõige lõpetuseks siis panen kirja oma "lemmik"loo sellel suvel ehk miks ma veetsin päevi EMOs, haiglas ja kodus voodirežiimil. 

Augusti lõpus käisin Pärnus, ööbisin Allari ja Liisi juures. 23nda hommikul otsustasime Cafe Xsi sööma minna ja kuigi poisid läksid Raneri autoga, tahtsime meie Liisiga samme koguda ja kuna maa oli natukene liiga pikk, otsustasime esimese otsa sõita Bolti tõuksidega ja need siis poole maa peale maha jätta. Sõitsime meie rõõmsalt, täitsa otse tee, ei ühtegi puuoksa ka teel kuniks ühel hetkel juhtus mingi anomaalia, mina libisesin mitu meetrit mööda maad, tõukeratas oli keset autoteed ja kuulsin ainult kaugelt Liisit enda nime karjumas, millele ma ei suutnud isegi vastata. Liisi sattus sellest megapaanikasse ja tahtis kiirabisse helistada, mitmed autod jäid seisma, et abi pakkuda, aga ma enam-vähem sain pildi ette ja kuigi jube valus oli, mõtlesin, et okei, ei ole surnud veel. Võtsime mõned minutid rahunemiseks ja istumiseks, Liisi aitas mul uuesti hobusesaba pähe teha ja vaatasin, et mu seljakott jättis küll oma hinge sinna asfaldile. Tänu jumalale, sest ilma selleta oleks neid meetreid mööda maad libisenud mu nägu ja pea. 

Kuigi olukord tundus trööstitu, siis pärast hingetõmmet tundus, et vist maailmalõpp ei ole ja saame edasi ikka kõnnitud. Jalutasime plaanitult siis ikkagi Cafe XSi, tellisime sealt salatit ja mida edasi minutid läksid, seda rohkem paiste läks minu käsi ja seda rohkem valu hakkasin ka ise tundma.

Seega oli selge, et sammud tuleb seada ikkagi EMOsse. Õnneks oli tegemist Pärnuga ja haiglas polnud pea ühtegi inimest, mina ja kaks tükki veel ja nii sain üsna kiirelt õega vastuvõtule, kes kõik asjad üles kirjutas ja mu röntgenisse saatis, umbes 15 minutiga oli kõik tehtud ja istusin allkorrusel ja ootasin ainult oma piltide tulemust. 

Pärast kahte tundi EMOs tsillimist sain lõpuks arsti vastuvõtule, kes ütles mulle, et ei randmes ega küünarnukis luumurdu pole, seega paneb ta mu käe koti sisse ja kahe nädala pärast lähen ortopeedi juurde, kes vaatab asja üle. Mulle küll tundus uskumatu, et sellise valuga ei ole luumurdu, aga mis ma arstiga ikka vaidlen, eksole. 

Käisime läbi apteegist, ostsime valuvaigisteid, läksime tagasi Liisi ja Allari juurde, kus ma suurest stressist vajusin diivanile kaheks tunniks magama. Kui ärkasin, sain aru, et siin ei päästa midagi ja kuidagi tuleb koju ikkagi ära sõita, nii siis aitas Raner mu auto parklast välja ja pani otse suunas, et minu ülesanne oli vaid D-täht sisse panna ja Tallinnani kruiisida. Katki läks mul ju parem käsi ehk sõitmine oli raskendatud igal juhul. 

Ehitasin omale ööseks sellise pesa, sest käe peal magada ma ju ei saanud ja ma olen master kerasse keeraja öösiti. 

Hommikul ärgates oli selge, et nii see asi jääda ei saa ja tegin umbes 50 kõnet oma perearstile, et ta mind aitaks ja siinkohal müts maha tema ees, sest vaevalt 20 minutiga oli tal kõik organiseeritud, uus röngtenpilt tellitud, tugevamad valuvaigistid kirjutatud ja sõitsingi Ülemiste Tervisemajja, et uus röngten ära teha. 

See röngten oli tollel hetkel mu elu kõige laastavam hetk, sest me üritasime mu kätt saada sinna laua peale sellisesse asendisse, et pilt saaks tehtud ja mu käsi lihtsalt ei liikunud ja see kõik oli nii valus, et ma lõpuks nutsin kõõksudes seal, sest ma ei saanud. Ma lihtsalt ei saanud. See kõik oli nii ahastav. Õnneks radioloog oli maailma kõige armsam inimene, kes üritas leida lahendust ja kes toetas mind ja kuivatas pisaraid ja lubas, et me saame hakkama. 

Vaevalt kahe tunni pärast oli digiloos diagnoos olemas - murtud küünarliiges, paremini eristatav Pärnus tehtud piltidelt. Mida Pärnus ortopeed vaatas või tegi, ma ei tea, aga jabur, et sealt saadeti mind minema ja öeldi, et kõik on fine ja Tallinnas öeldi nende enda piltide peale, et kle luu on katki. 

Edasi koperdasin siis ennast Mustamäe EMOsse, kus ma istusin veel kaks tundi ootejärjekorras, et minna ortopeedi juurde. See oli üks noor kutt ja ta hakkas ka alguses ikkagi rääkima, et ta ei paneks kipsi, et nii liikuv luu ja see halb, et ta koos on. Ma ütlesin, et ma pole nõus, sest ma ei saa niimoodi ei magada ega elada ja ole nüüd hea inimene, tõmba see kips peale. Ta tõmbas ka, kohe sellise hoolega, et mu käsi oli 5kg raskem ja pandi kott ümber, sest ise ma seda üleval hoida ei jõudnud. 

Lahkusin EMOst 24.augustil ja sain juhisteks 14.septembril minna arstile ja lasta kips eemaldada, millele järgneb taastusravi. 

Mind ajas see nii naerma, nagu McDonaldsis ootaks oma einet

Ja nii elasin ma rõõmsalt kuni septembri esimestel päevadel hakkasin uuesti püüdma tüdrukuid hoida tasakesi ja tundus, et varsti on see aeg läbi ja kõik on vahva. 

Sellel saatuslikul reedel, 4.septembril, hoidsin Nõmme beebit, Isabellat ja kuna neil kodus algas remont, oli meie ülesanne majast jalga lasta ja me otsustasime minna Rocca al Mare keskusesse mängutuppa. Kõik oli vahva, mängisime nukkudega, tegime süüa, ronisime, mängisime mänguautomaatidega, Bella oli heas tujus, mina olin heas tujus. Mingil hetkel mängisime palli, jooksime seal mööda põrandat kuniks mul libises jalg alt ära ja kuna esimese hooga oleksin ma kukkunud otse oma käe peale, hakkasin ennast kuidagi hoidma ja keerama ja täpselt ei teagi, mis juhtus, aga maha ma kukkusin ja selline kraks jalast läbi käis, et silme eest mustaks tahtis võtta.

Ja vaene jalg oli hüppeliigesest 87 kraadi väljas (epikriisist lugesin, ei mõelnud välja). 

Nii ma siis istusin seal maas, sain aru, et seis on väga hapu ja kuigi ma ei nutnud silmatäitki, nuttis minuga kaasas olnud Bella ja seega üritasin ma ennast kuidagi istukile saada, et Bella saaks mulle sülle tulla, oma jalga hoida kuidagi mingis asendis, samal ajal hoida oma kipsis kätt. 

Teenindaja tuli vaatama, mis juhtus, ma ütlesin stoilise rahuga, et palun kutsuge kiirabi.

Järgmiseks võtsin oma telefoni ja kirjutasin Facebookis Bella emale, et seis on hapu ja jumal tänatud, et nad ei läinud kuskile Soome, nagu meil algselt oli plaanis, vaid olid kodus ja said kohe reageerida. 

Kolme minuti pärast jõudis kiirabi, Bella vanemad jõudsid max 10 minutiga, kiirabi juba tegeles minuga, kui nad jõudsid. Kiirabi brigaad oli lihtsalt super, kaks naist ja üks mees ja kuigi nad ei saanud alguses kuidagi mulle kanüüli veeni, alles neljandal katsel neljandast kohast said, siis sel hetkel, kui see paigas oli ja nad valuvaigistit veeni süstisid, tuli mu sisse rahu, ma ei tundnud enam midagi. Jalg väänati omasse asendisse tagasi ja pandi lahasesse ning siis pidin veel ise ronima kiirabi laua/tooli peale, pandi toss jalga ja öeldi, et minek. 

Kiirabiautos nii palju suutsin veel, et kirjutasin emale, et mind viiakse haiglasse, aga see jutt oli üsna seosusetu ja empsi jaoks veelgi rohkem segadusse ajav, et võib-olla oleks võinud mitte kirjutada. Järgmised kaks tundi olin netist eemal, mind sõidutati intensiivi ja röngtenite vahet ja anti kord tunnis mingit infot. 

Lõpuks siis kui kompuuter ja röngten olid tehtud, pandi mu jalg kipsi. Ja kohe sellisesse kipsi, mis kaalus mingi 10kg ja mida ma oma enda jalaraskusega tõsta ei jõudnudki. Kui kiirabis olnud õde ütles mulle kohe, et see on operatsiooni teema, siis intensiivis õed arvasid, et ei pea tegema. Kuniks pärast tunde ja juba vaikselt nälga suremist selgus tõde - hüppeliiges on katki kolmest kohast ja see vajab kohe kindlasti operatsiooni. 

Ainult, et operatsiooniaega ei ole. 

Tere tulemast Eesti meditsiini ja ausalt, kuigi ma tänasel päeval olen kõigega megarahul, siis tollel hetkel ma mõtlesin küll, et mida perset. Ühesõnaga anti mulle siis valida, kas ma jään haiglasse kuniks operatsiooniaeg leitakse (see oli reede õhtul ja nädalavahetusel seda kindlasti ei oleks saanud) või lähen koju ja mina ütlesin kohe, et koju. 

Seega hakkas ortopeed mind õpetama, mis rohtusid võtta, kui valus on, et ei tohi süüa enne kella kümmet hommikul kuniks tuleb kõne, kas on operatsioonipäev või mitte ja et käia tuleb karkudega.

Ainult, et.. mul on ju käsi kipsis, kuidas ma käin karkudega?

Seega sai ortopeedi poolt vastu võetud otsus, et ta võtab mu käekipsi pärast kahte nädalat ära ja me loodame parimat, sest muud varianti ei ole, muidu olen ma päris voodisse aheldatud. Muidugi, ma ütlen veel ka tänasel päeval, et see oli kiirustatud, sest käsi tegi mulle haiget ka veel nädalaid hiljem, aga ma saan aru, et muud ei jäänud üle. 

Emps tuli mulle armsalt haiglasse vastu, haiglas anti mulle suured ühekordsed püksid, sest sinna läksin ma retuusidega, mis kohe kuidagi poleks jalga mahtunud. Onuke viis mu ratastooliga autoni, õpetas, kuidas istuda, kuidas astuda ja üsna abitult sõitsime siis kodupoole. 

Ja oi, kui raske oli see kojujõudmine, ainuüksi väravast koduukseni jõudmine võttis pildi eest mitmel korral ja trepist üles hüppamine oli nii raske, et ma pidin esikus korraks hinge tõmbama, enne kui suurde tuppa diivanile vajusin. 

Kui me mõne aja pärast emaga üleskorrusele hüppasime, mis oli oi oi kui raske nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, olin kindel, et siit voodist ei liigu ma enam kunagi. See kõik oli lihtsalt nii raske ja halb, et ma tahtnud elusees ettekujutada, et ma pean kunagi uuesti allakorrusele minema. 

Järgmis(te)l hommiku(te)l tõi emps mulle söögi üles, kui ärkasin, sest ise ma ei saanud kuskile. Laupäeval saime mulle ostetud ka kargud, mis olid väga toredad, aga alguses puudus nii jaks kui ka oskus ja nii näiteks käisin ma vetsus keskmiselt 13 minutit. Kes on mu majas käinud, teavad, kui ligidal vannituba mu toale tegelikult on, aga ma lihtsalt ei osanud ega jaksanud karkudega midagi teha. 

Haha, parim sõnum, kui saatsin oma USA hostperele info, mis juhtus

Esimestel päevadel pidi jalg ka kogu aeg kõrgemal olema ja endiselt, oli see super raske, ehk mingist ringikeeramisest voodis polnud üldse mõtet rääkida. Alloleva pildi asendi sain ikka tükk aega oma keha tõstes sellisesse asendisse ja siis ma sellesse ka jäin mõneks ajaks, sest liigutada oli liiga raske. 

Selline nägi mu käsi välja alguses, need olid kõik need kiirabi püüdlused mulle kanüüli veeni saada. 

Veel üks tagasilöök tekkis valuvaigistitega, mis mulle kirjutati, arsti sõnul olid need tugevad ja head, aga mul tekitasid meeletuid kõrvalnähte. Neist peamine oli iiveldus, mis kulmineerus ühel õhtul enda hingetuks oksendamisega, suutsin ainult pea üle voodiääre panna ja suu lahti teha, isegi öökida ei jõudnud, värisesin ainult. Vaene ema pidi jälle mind tohterdama ja lohutama. Seega, valuvaigistid, mis oleks pidanud mind aitama, tegid olukorra hullemaks ja ma loobusin neist. 

Üks, mis mind nende iiveldushoogude vastu aitas, oli piparmünt. Värske piparmünt aiast, emps tegi mulle teed ja tõi värske oksa tuppa ka, see võttis ikka pildi selgeks ja oli nii hea, nii hea. 

Oodatud kõnet haiglast ei tulnud ei laupäeval ega pühapäeval ja esmaspäeva hommikul helistasin neile ise, et rääkida rohtude kõrvalmõjust ja sellest, et mu enesetunne on läinud väga kehvaks ja kas neil on mingeid uudiseid. Kõigepealt helistati mulle kell kümme ja öeldi, et olgu, täna õhtul on operatsioon, tule palun haiglasse ja ära söö ega joo kella kaheteistkümnest alates. Okei, vahva, asi liigub. Natukese aja pärast helistas mulle keegi teine ja ütles "Tere, teie operatsioon on määratud kolmapäevaks" ja ma siis natuke segaduses ütlesin, et mulle juba helistati ja öeldi, et see toimub täna, et mis ma siis teen? Antud helistaja ütles, et kui öeldi, et täna, siis on täna ja tulgu ma aga kella kuueks uuesti EMOsse ja siis tegeletakse minuga. 

Käitusin nagu öeldi, keskpäevast alates ei söönud ega joonud, pooleldi surin janusse teel trepist alla ja alt autosse. Haigla juures pandi mind juba ratastooli ja kuigi esimese hooga vihastasin mõnusalt kogu selle seltskonna peale seal, sest neil polnud aimugi, kuhu ma minema peaks või kes mind opereerib või miks ma üldse seal olen ja nad panid mind tundma, justkui mina olen loll ja peaks seda teadma. Olgu öeldud, et kumbki helistajatest isegi ei maininud oma nime, veel vähem, mis ortopeedia osakonda ma minema peaks. Huh, hinga sisse ja välja, küll välja mõtleme. Edasi siis viidi mind intensiivi ja emps saadeti minema ja omapäi ma olingi. 

Naljakas, et pole mingit vahet, kas oled 10 või 20 või 30, ikka tahaks, et ema oleks Sinuga ja eriti, kui oled haige. 

Tõmmati uus kanüül jälle sisse

Jumal kui ilus poiss see oli

See tüdruk lihtsalt istus voodi peal ja jõllitas mind, tunde..

Lõpuks, nii umbes kella 22 ajal selgus tõde, et tollel õhtul opile ei saagi, sest mingi põrsas saagis omal sõrmed maha ja tema oli pisut olulisem kui mina. Seega, anti mulle hoopis sinised haiglariided, kästi selga panna ja viidi mind voodiga hoopis vist seitsmendale korrusele, ortopeedia osakonda, kus palat oli juba kottpime ja nägin küll, et seal on üks tüdruk veel, aga tundus, et vist on öörahu, seega ma ei hakanud ka möllama seal. Mulle anti kotike söögiga, kus oli jogurt ja kuldkalakesed ja oi, need kuldkalakesed pole elusees nii hästi maitsenud kui siis. 

Pärast söömist ma veel chillisin netis ja mõtlesin küll, et huvitav, miks mu toakaaslane juba magab, aga ega ma enne ei saanudki sellest aru, kui need põrsad tulid 5.50 mind äratama, et kraadida. ENNE KUUTE. Kriminaalne.

Süüa mulle jälle ei antud, ei hommikul, ei lõunal, ei õhtul, juua ka ei lubatud ja ma salaja ühe lonksu jõin, sest ausõna, ma olin janusse suremas lihtsalt. Ootasime kõik muudkui uudiseid, kas saab opile või ei saa ja kuskil keskpäeva paiku tuli esimene arst, kes ütles, et täna on nimekirjas kümme operatsiooni ja ma olen nende hulgas, aga see selgub hiljem, kas ma ka jään nende hulka. Ja nii ma muudkui ootasin ja ootasin ja ootasin...

Järsku lendas üks õde sisse ja ütles, et opereeriv arst tahab mu jalga näha, mis tähendas, et ta lammutas mu kipsi laiali. See oli päris veider tunne. 

Kui raske oli seda veepudelit vaadata ja mitte võtta

Pärast arsti läbivaatust oli selge, et täna peaks operatsioon toimuma, aga järgnevad tunnid tundus, et ei toimu siin küll miskit. Järsku, natuke enne kella kuute, lendasid mitu õde sisse nagu FBI, kamandasid mu riidest lahti, käskisid kõik ehted ära võtta, tõmbasid mulle krõpsudega miski kleidi selga ja käskisid teise voodisse koperdada, sest operatsioonile tuli minna puhaste linadega. 

Järgmiseks sõideti mind koos voodiga mööda haiglat ja mul järsku tuli mingi ärevus sisse. Kui ma tol hetkel oleks teadnud, et nad mind operatsioonil magama ei pane, oleks ma veel rohkem paanikas olnud. Natuke aega siis tsillisime seal operatsiooniruumis, seal olid paar õde ja anestioloog, kes viis mind kurssi, kuidas mulle tuimestus tehakse, pandi tilguti, pandi mingid mummud mulle igale poole juhtmetega külge ja lisaks mingid elektrolüüdid-kleepsud ka. Tõsteti operatsioonilauale ka. Siis pidin ennast keerama külili ja võtma jalad kaissu, et selg oleks hästi kumer ja siis tundsin, kuidas miskid süstid pannakse selga ja kuigi see polnud otseselt valus, oli see kohutavalt ebamugav. Mu asend nagunii oli kohutavalt ebamugav ja lisaks mu haige käsi tegi mulle ka väga haiget. 

Edasi lamasin 15 minutit kuniks ma ei tundnud enam mitte midagi. Ei varbaid, ei jalgu, tagumikku, selga, põhimõtteliselt isegi rindu ei tundnud. Ja siis tuli opisaali juba minu jaoks tuttav nägu, ortopeed, kes mind opereeris. Nad lõikasid sealt ühtepidi ja teistpidi, panid hunniku kruvisid, siis keerasid nad mu teistpidi, panid teki alla ja järsku ortopeed küsis, kas mul külm ei ole, et mul on kananahk peal ja oi, kuidas ma siis tundsin, kui külm on, temperatuur oli mingi 34 kraadi ja pulss läks ülimadalaks ja värisesin seal nagu keegi oleks mu talvel õue paljalt seisma pannud. Kohe toodi hunnik tekke ja kästi käed panna teki alla, kõhu peale, et tõmbavad kiiremini soojaks. Arstid tegid hullult nalja, rääkisid, et kuna ortopeedia eriala ei ole ülikoolis üldse populaarne, teevad nad 90nda eluaastani seda tööd ja rääkisid niisama nädalavahetuse tegemistest ja asjadest, väga mõnus õhkkond. 

Kaks tundi hiljem oli kõik läbi, võeti kõik voolikud, kleepsud, torud ära ja tõsteti mind teise voodi peale tagasi ja viidi "ärkamistuppa," kus mina hoopis magama jäin. Tund aega hiljem aeti mind üles ja küsiti, kas ma jalgu tunnen, mida ma ei tundnud, seega anti mulle kaheksa tabletti, väidetavalt valu vastu ja sõidutati mind üles oma palatisse tagasi. 

Seal küsisid kohe õed, kas ma süüa tahan ja ma suurest rõõmust küsisin, kas ma tohin ja nemad ütlesid, et ikka tohid, aga on jahtunud, kas panevad mikrokasse ja ma ütlesin, et ei ole vaja, tooge ainult siia. Oi, tatrapuder pole elusees nii hästi maitsenud kui siis. 

Jalg nägi mul just selline cheetose krõps välja, oranž ja megapaistes. Esialgu olin üsna chill ja viskasin nalja palatis Kristiinale (kes oli 28-aastane tüdruk, mu palatikaaslane) ja sõin ja värki. Meil vahepeal oli toodud juurde üks vanaema sarnane mutikene, kes oli mega mega armas, aga ta kahjuks ei rääkinud eesti keelt ja mina oskasin ka vene keeles ainult mõned laused talle öelda, nii pidi Kristiina kogu aeg meil tõlkima. 

Magustoiduks andis Kristiina mulle lausa Mesikäpa kommi. 

Kahjuks see õhtu nii hästi enam ei jätkunud. 

Veidi enne keskööd kadus jalgadest tuimus ja see valu, mis mu keha siis läbis, oli nii meeletu, et mul olid hetkega pisarad silmas. Kutsusin õe ja küsisin valuvaigistit ja õde ütles suhteliselt ülbelt, et ta ei saa mulle seda anda, sest mulle juba anti nii palju. Tagant järele saangi aru, et see oli nende poolt rumal käik, sest sellel hetkel, kui mulle need tabletid anti, oli mu jalg ju nagunii tuim. Sellele järgnesid kolm agoonias tundi, kus ma ei suutnud teha muud kui nutta. Katsusin küll vaikselt padja ja teki sisse nuuksuda, aga kui ma seda juba tunde teinud olin, hakkas "vanaemal" minust nii kahju, et ta kutsus ise õed ja ütles, et palun andke talle midagi, ta juba tunde nutab. Selle peale siis õde pööritas silmi, aga tõi mulle mingi eriti kange rohu, mis mind lõpuks kell neli siis niitis ja sain kaks tundi magada kuniks meid jälle kraadima tuldi. 

Edaspidi tuldi iga kord minu juurde külmakoti ja tablettidega, näiteks hommikusöögiks sain sellise hunniku rohtusid:

Cheetose olek jätkus ja kuigi tänu rohtudele oli see kõvasti paremini üleelatav, oli see operatsioonijärgne päev mu elu kõige hullem päev, ausõna. Ma ei tea, mitu korda ma sealt haigla aknast alla tahtsin hüpata ja kui mitu korda ma jälle pisarad silmis olin ja õde kutsusin, et palun andke mulle midagi. 

Esialgu pidi arst mu tollel päeval koju laskma ja ma väga tahtsin minna ka, sest Lola Marial oli sünnipäev ja ma olen ometigi tema lemmik tädi, aga ma lihtsalt ei suutnud. Arst tuli mind vaatama ka alles üpris hilja, aga ütles kohe mind nähes, et täna ei ole siin mingit minekut ja ma pidin temaga nõustuma. Polnud möödunud ühtegi tundi ilma pisarateta, veel vähem ilma rohtudeta. 

Tollel päeval toodi mulle ka rulaator, millest oli väga palju abi, sest sinna peale toetudes sain kenasti vetsus käia ja hambaid pesta, karkudega ei osanud ma kahjuks endiselt väga midagi teha + mu käsi valutas ka, mis tähendas, et ma ei saanud täisraskusel paremat karku hoida. 

Ja neljapäeval ma ärkasin ja olin nii äksi täis, nii ready koju minema. Seekord sain mina hommikul süüa, Kristiina ei saanud, päris lõbus oli teda vaadata, sest ma olin mingi eelnevad päevad kannatanud seal. Kuskil lõunapaiku siis lubati mind koju, emps tuli mulle järgi, õde viis mu ratastooliga lausa autoni ära ja soovis siis ilusat päeva ja paranemist.

Meie järgmine peatus oli apteek, aga reaalselt samal hetkel, kui ma autosse istusin, oli mul süda juba nii paha, et ma mõtlesin, et oksendan sinnasamma. Sõitsin lahtise aknaga terve aja, apteegist ema tõi iiveldusvastast rohtu ja jõudsime koduni ära. Kodus tõi emps kabinetist ratastega tooli, et mind lükata aiast ukseni, nii abitu olin. Kuidagi siis koos saime tuppa hüpatud, kus ma vajusin diivanile ja magasin seal järgmised paar tundi. Ärkasin, ikka oli nii halb olla, aga isa arvas, et mul on oma toas ju tunduvalt parem olla ja peaks üritama ikkagi üles minna. 

Hakkasime siis tasakesi minema, mul on kodus 6 astet + 9 astet, vahepeal on plaat. Esimesed kuus saime tehtud, siis istusin korraks maha ja siis ütlesin isale, et nüüd on kaussi vaja ja ruttu! Isa tegi elu kiireimad sammud tollel hetkel, andis mulle kausi ja samal hetkel oksendasin välja kõik, mis ma sellel päeval sisse söönud olin. See küll tegi olemise paremaks ja see iiveldusetunne kadus ära, aga siis tekkis asemele väsimuse tunne ja kui ma lõpuks isa abiga ikkagi üles ära hüpatud sain ja omasse voodisse jõudsin, mõtlesin, et siia ma järgmiseks kaheks kuuks jään  ka.

Selline oli esialgne prognoos ortopeedi ja füsioterapeutide poolt, kes neljapäeva hommikul mu juures käisid paranemiskava tutvustamas. Kaheksa nädalat voodis. Teate, kui pikk on aeg on kaheksa nädalat? Ja teate, kui pikk on see aeg inimese jaoks, kes pudelis ka paigal ei püsi? Nii paljud on mulle öelnud, et nad ei uskunud elusees, et ma voodis püsin ja kui ma siis püsisin, said kõik aru, kui tõsine on tegelikult olukord. 

Esimene öö kodus oli ikka oma voodi ja oma tuba + pärast operatsiooni pandi mulle kõvasti väiksem kips jala peale, kui mul enne oli, mis tähendas, et jalg polnud nii raske ja ma sain teda paremini liigutada. Valus oli alguses küll, külje peale panna ei saanud, sest siis käisid sisse opereeritud metallid vastu kipsi ja jumal, mis valu see oli. Ühesõnaga, häda oli palju, aga magatud kuidagi sain ja see, et keegi ei tulnud hommikul kell 6 üles ajama, oli suurepärane. 

Reedel sain ka kõne, et mulle on InterFlorast midagi saadetud ja kindlasti pean reedel kätte saama, et kas ma olen kodus. Irooniline küsimus, eksju. Õnneks emps oli kodus ja sai vastu minna ja mu sisetunne ei petnud, kui arvasin, et selle saatis Brigi. Imeilusad lilled ja veel ilusam kaart ja kuna ma nagunii olin nii emotsionaalne, siis see võttis küll pisara silma. Mu armas kallis Brigi. 

Õhtupoole hüppasid veel ka Egert ja Eteri läbi, kes tõid mulle Hesburgerist eine, et vähe paremat toitu saaks süüa kui haiglas. 

Laupäeval pidin esialgu kolima Egerti ja Eteri juurde, sest isa ja ema pidid mõlemad ära minema ja ma polnud üldse sellises konditsioonis, et üksinda jääda. Napilt sain vetsus üksinda käidud, aga et endale midagi tuua, polnud lootustki. Õnneks serveeris isa hommikusöögi koos lausega, et ta otsustas mitte minna ja jumal, kui õnnelik ma selle üle olin. Olin päris stressis öö läbi, et pean jälle hakkama trepist alla liikuma ja tean, kui paha mul sellest hakkab ja oh issand. 

Lõunaks käis isa lausa poes ja tõi meile kartulisalatit ja ausõna, ma ei tea, kas asi oli mu konditsioonis, aga lihtsalt kõik asjad maitsesid nii hästi, leib, salat, kurk, piparmündi tee, imeline. 

Pühapäeval sain järgmise saadetise Sigridi käest, kes küpsetas lõpuks ometi makroone (ärge kellelegi öelge, see on saladus), mida ma olin NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII kaua oodanud. Sel korral tegi ta soolakaramelli ja oreo maitseid, mida emps mulle kahe kaupa megapikalt serveeris. 

Sellised olid mu sammud esimesel haigusnädalal, väga normaalne langus

Üks õhtu ütlesin, et jubedalt tahaks midagi näksida ja emps tegi siukse vägeva vaagna mulle

Ja nii algaski mu elu voodirežiimis. Alguses oli raske, jalg oli paistes ja valutas, külmakotte vahetasime järjest, nagu üks sulas, teine läks peale, jõin muudkui sooja ja rahustavat teed, võtsin tablette nii palju, et vahepeal jäi osa vahele, sest ma magasin või läks meelest, millist täpselt vaja oli. Emps muudkui jooksis ja käis, tegi mulle süüa, täitis mu veepudelit, küsis, mida vaja. Imeline inimene. 

Esimestel nädalatel oli häid ja oli halbu päevi, kui üks päev oli väga hea ja käisin isegi allkorrusel, siis oli selge, et järgmised paar päeva ei liigu kuskile. Tavaliselt, kui allakorrusele ära jõudsin, oli süda nii paha, et mis iganes põhjus see allaminemiseks oli, ei olnud seda kindlasti üldse väärt.

Sõpru käis külas päris mitu, Geelika ja Adeele tõid estrella krõpse ja dipikastet, mis on mu lemmikud, lisaks šokolaadidonutseid, my god, kui head; Karolin ja Alvar tõid kahemeetrise naerunäoga õhupalli, roosid ja mesikäpa šoksi (mis on ka mu lemmik); Liisi ja Allar tulid vapsee kotiga koos tervisliku ja mittetervisliku ja värviraamatuga. 

Need päevad, kui emps peab tööle minema ega saa mind 24/7 teenindada, ärkan ma hommikuti alati üllatusega, et oi mis täna hommikuks pakutakse. Iga hommik on üllatus. Mõnikord ärkan selle peale üles, et tunnen piparmündi lõhna või ükskord tundsin talusingi lõhna, haha. 

PS! Jälgige rohukarpide hulka mu voodi ümber.

Ühel päeval, ma enam ei mäleta, millal, aga see pidi olema äkki mingi nädal või poolteist pärast operatsiooni, otsustasin, et koperdan üksinda alla. Ma olin seda vaid korra varem teinud ja siis tegin endale haiget, aga uskusin, et sel korral läheb paremini. Kahjuks, ei läinud. Mul oli kogu aeg üks ja seesama trepiaste, kust ma ei osanud niimoodi astuda/hüpata, et ma ei lööks haiget jalga ära. Esimesel korral oli mul veel suur kips peal ehk nii väga ei saanud haiget, aga nüüd oli ju ainult väike ja sain sellise litaka, et istusin trepi peal ja nutsin kohe. 

Ja järsku tulid kõik emotsioonid peale, koperdasin trepist alla ja õue, istusin kutsudega ja nutsin kohe tükk aega, nii abitu ja saamatu tunne ja selline tunne, et ei parane kunagi ära ja viha, et miks mina pean sellist asja läbielama ja ahastus ja ühesõnaga, kõik negatiivne. Tulin tuppa diivani peale, nutsin veel natuke aega ja lõpuks kui maha rahunesin, tuli ema koju ja ütles, et ma olen kuidagi tujust ära täna ja jälle kraanid lahti. Aga eks pidi selliseid päevi ka olema, ausõna, tuleb küll ahastus peale, kui saad aru, et Sa ei suuda üksinda sõna otseses mõttes mitte sittagi teha. 

See olin mina too päev 

23.septembril otsustasime empsiga, et mul on aeg kodust välja minna ja elu näha ja otsustasime kino kasuks. Tolleks päevaks oli operatsioonist möödas kaks nädalat ja järgmisel päeval ootas ees arstivisiit nagunii. Seega siis valmistusin ette, mõelge nüüd - inimene pole 15 päeva kodust välja saanud ja on pidanud valudes kannatama. Oi, see teekond oli raske, juba Ülemiste parklast kino ette oli ulme (kuigi kasutasime kõige lühemat varianti) ja kinos ikka mitu korda puhkasin ja kui lõpuks jõudsime saali ette, olin täiesti läbimärg, nagu oleks maratoni jooksnud. Praegu on isegi naljakas mõelda, kui koba ma nende karkudega olin ja kui nõrk ma füüsiliselt üleüldse olin. Kinos oli super põnev, tellisin endale Vapianost süüa ja fanta, limonaaaaad nämma..  

24.septembril oli see suur päev, kui ma esimest korda läksin pärast haiglat arsti juurde. Küll mitte ortopeedi juurde, vaid oma perearsti, lausa pereõe juurde, kes pidi ära võtma kipsi ja niidid. Kui esialgu tundus see üpris õudne, et kuidas nad võtavad kõik ära ja jätavad palja jala lihtsalt "paranema," siis tänaseks on seegi tunne juba täitsa tore. Pereõde oli imearmas inimene, ta nii tasakesi võttis sideme ja kipsi ära, tasakesi võttis niidid välja, meil läks lõpuks ligi tund aega seal, sest me tegime kõike tasa ja targu. Kuna mul on kolm haava, üks vasakul, üks paremal ja üks taga, pidime mind vahepeal keerama ja püha jessas, kus siis tuli valu, ma ei olnud sellist valu tundnudki, rääkimata sellest, et ma oleks aru saanud, mis ma tegema pean. Kodus muidugi sain kohe aru, see tekkis siis, kui ma liigutasin jalga mõnda muusse asendisse, kui see, mis ta kipsi sees oli eelnevad kolm nädalat olnud. 

Õelt sain juhised, kuidas haavasid puhastada, kuidas neid hoida, kuidas õue minnes tuleb alati panna plaastrid peale ja nii läks emps apteeki neid plaastreid ostma ja tuli tagasi sellise hunnikuga, kui armas lihtsalt. Loodan, et neid kõiki ei lähegi vaja. 

Esimesed päevad oli endal ikka päris jäle neid haavasid puhastada või üldse vaadata, tõmbas ikka klombi kurku, et minu ilus jalg, bye. Tänaseks päevaks on ka need emotsioonid kadunud, sest haavad paranevad imeilusasti ja ma juba näen, milliseks need lõpuks jäävad. Lihtsalt alguses oli ikka päris räme see olukord. 

Nädalavahetusel juba koperdasin allkorrusel ringi (siinkohal mastertänu Liisile, kes mulle õpetas, kuidas trepist liikuda saab) ja veetsime enamuse ajast hoopis õues, sest imeilusad ilmad olid. Jällegi, alguses tasa ja targu jalaga, aga nüüdseks on juba karkudel käimine hästi selge ja nad on mul parimad sõbrad, mitte enam tüütud pulgad. 

Ja jõuamegi otsapidi juba viimastesse nädalatesse. Ortopeedi poolt on mul antud käsk jalale mitte astuda enne kui tema juures visiit on tehtud, mis tähendab, et ma võin teha füsioterapeudi antud harjutusi kiiremini, kui etteantud, aga keharaskust jalale toetada ikkagi ei tohi. Kui esialgu oli mul ortopeediaeg 26.oktoober, siis nüüd on see 19.oktoober, sest vahepeal on selgunud, et me ikkagi saame Floridasse tööle tagasi minna, viisad on käes ja tuleb lennata varem kui arvasime. Ma sellel teemal väga sõna ei võta, sest ma pole ise eriti vaimustuses ja eks näis, mis elu toob ja kuidas läheb, aga praegu siis nii. 

Eelmine neljapäev käisid mul jälle külalised, Adeele ja Geelika ning Lisette ja Tiina ja jummel, kui hea oli oma Lisettet jälle näha. Ta on totaalselt kõige armsam laps, keda ma hoidnud olen ja mu süda on nii armastust täis tema vastu. 

Nüüd juba hakkab paistetus ka alla minema :))

.. ja meel on ka rõõmsam :)

Enam ei jätku. Kõik on öeldud.