Elu Ameerikas: viimane sissekanne sel korral

Kui me käisime Stefaniga viimane kord McDonald'sis, käisime me uues linnas, kus ma varem polnud käinud. Tellisime toidud ära, hakkasime koju sõitma, ütlesin veel, et ma panen Waze peale, et siis näeb kiirusepiirangut. Sõidame siis rahulikult, vaatame, oo politsei, järgmisel hetkel ta keeras meile järgi ja siis juba läks kõik siniseks. Peatusin kenasti tee ääres, panin käed rooli peale, nii nagu siin Ameerikamaal peab tegema ja siis tuli juba politseionu auto juurde.

- "Teie load ja autopaberid?"

Mina: "Mis paberid?"

Stefan: "Need, mis Sa ARKist said."

Mina: "Ma ei ole käinud ARKis, ma ostsin Toyotast auto."

Stefan: "Kust Sa oma numbrimärgi said?"

Mina: "Võtsin vana auto pealt ju."

Stefan jumala närvis, hakkas pardatšokist siis otsima neid pabereid, ma muudkui kihistasin, sest ma ei saanud üldse aru, mis paberit meil siin vaja on. Lõpuks siis leidsime ja nagu, nali naljaks, aga mu eelmise autoga see paber seisis mul aasta aega kodus kapis, ma isegi ei teadnud, et see on oluline paber. 

Võttis siis politseionu mu paberid ja load, läks minema, mina jumala segaduses, et kurat, Waze ju näitas, et 45 lubatud, mina sõitsin lausa selle alla, sest ring kiiruse ümber polnud isegi punane. Tuleb onu tagasi, ütleb, et te sõitsite 30 alas 45ga. Kuidas 30 alas? Kus see tuli? Ütlesin, et ma ei tea, ma sõitsin Waze järgi, see näitas 45 (sest me keerasime McDonaldsist ju tee peale ja seal polnud ühtegi märki) ja siis politsei ütles, et jaa, me mingi kuu aega tagasi vahetasime neid märke siin. Ehk siis korralik lõks pandi üles ja ma kukkusin sisse. Õnneks, kuna ma olen väga armas ja rahulik autojuht, sain ainult hoiatuse ja läks päev edasi.

Ja selgituseks üsna arusaamatule süsteemile Ameerikas, siin käib numbrimärk endaga kogu aeg kaasas, ostad uue auto, võtad vana pealt numbrimärgi kaasa ja paned uuele. Numbrimärgi kehtivus käib minu enda sünnipäeva järgi ehk iga aasta 28.aprill pean ma seda uuendama (loe: maksma). Sama süsteem on ka kindlustusega, kui Eestis kindlustad autot, siis siin kindlustad ennast. Kui autoroolis on keegi, kellel kindlustust ei ole, ei huvita mitte kedagi, et autoomanikul tegelikult kindlustus on. 

Reedeks olime endale saanud ka shuttle juhi, selleks on Leedust pärit poiss, kes kolis ka meie majja elama, koos ühe teise poisiga, kes on pärit ka kuskilt sealt Serbia kandist, äkki oli Montenegro vms, ma ei mäleta. Igal juhul oli shuttle olemasolu muidugi väga tore, kui jätta välja fakt, et tema tööpäev algas laupäeval kella ühest ja näiteks Brigitta pidi tööl olema kell 7 hommikul juba. Üsna arusaamatu minu jaoks, mis kasu temast siis üldse on, kui ikkagi pool rahvast läheb ise autode-motikatega tööle. 

Reedel käisin ka ise korraks hotellis kohal, et meie suurepärane ülemus pihtide vahele võtta, sest kui teised kõik said hommikul palka, siis mina muidugi ei saanud ja kuigi ma eeldasin, et see nii läheb, sest kuidas ta saab mulle maksta, kui mul pole endiselt viisatki ja ma illegaalselt tööl olin, eksole. Kõndisin siis sirge seljaga otse tema juurde ja kui küsis, et oii, Gerli, kuidas läheb, ütlesin otse, et on paremaid päevi olnud, mis mu rahast sai? Ta oli suht kök-mök seal, aga mitte kauaks, sest ausõna, kui on vaja mingeid vabandusi, siis sellel vennal tuleb neid 12 tükki minutis ja enamus sellest on üks suur jama. Igal juhul laamendasin ma siis seal, käskisin tal helistada raamatupidajale ja asjad korda ajada, ma olen kolm nädalat siin olnud ja pole ühtegi dollarit näinud ja nii ei käi need asjad. Ta siis helistaski ja lubati mulle õhtuks tšekid kirjutada, milles ma ka muidugi kahtlesin, aga WOW ükskord elus suutiski ta asjad korda ajada ja raha ma kätte sain. 

Pärast vestlust temaga läksin ühikasse, mis on hotelli territooriumil ja kus osa John's Islandi inimesi praegu karantiinis on, nägin Zeed, Dimat, Karolinat ja Filippi. Zee tegi mulle hommikusööki, ahjus juustusaiasid ja teed (kuhu ta loll valas piima peale, kes teeb nii??) ja rääkisime seal kõik koos juttu mõned tunnid. Hiljem tegin kiire tiiru veel linnas, käisin suveniiripoes ringi vaatamas, et mingit nänni osta ja muidugi skoorisin jäätise ka, see jäätisekohvik on saatanast seal nurga peal.

Mul tuli pael lahti ja veel enne, kui ma kummardada jõudsin, Dima rüütellikult sidus kokku mu paelad

Laupäeva õhtul käisime Brigittaga uuesti Taka restoranis, nii-öelda välja võtmas oma tasuta õhtusööki, eelmise üsna läbikukkunud söögi asemele. Näha oli, et meid väga oodati, juba hostessi poiss õues meid nähes kohe naeratas ja ütles, et ootas meid ja juhatas meid siis õue lauda, kuhu meile saadeti ilmselt restorani parim server ja isegi omanik tuli meiega rääkima, et kindlaks teha, et kõik on seekord hästi. Ja pean tunnistama, et tõesti oli. Sushi maitses imehästi, server soovitas meile veel ühte rulli, mille Brigitta ka võttis. Lisaks võtsime eelroaks falafelid ja mozzarella salati koos mingi Türgi juustuga. Ja paar margariitat ka. Ühesõnaga, jäime väga väga rahule seekord ja oleks selline olnud esimene kord, poleks midagi olnud vigiseda. Lõpetuseks tuli veel omanik meiega shotte tegema, milleks oli baileys, viin ja šokolaad ja no see oli nii nämm, et ei pidanud isegi jäätisekohvikust seekord jäätist kaasa ostma. Jalutasime veidi veel linnas ringi ning tulime siis koju ära.

Pühapäeval pidi meil olema chill õhtu, 90 days to wed viimane osa ja selline lõbus õhtu. Lõpuks sai sellest aga suur emotsionaalne telefonikõnede hunnik ja pisarad, et saadet ei jõudnudki lõpuni vaadata. Ühesõnaga, selleks ajaks olin ma endale ära ostnud piletid, et koju ära tulla, sest mu viisat ei olnud endiselt ja ausõna, kui te eelnevate sissekannete jooksul ei ole aru saanud, mis sorti poiss see Joe on, siis näiteks esmaspäeval Reelika läks tööle, 10 minuti pärast tuli tagasi ja ütles, et tema ülesanne on täna hoopis taimi istutada, nii et ta tuli riideid vahetama.

Kahjuks aga mu piletid tühistati ära vähem kui 12 tundi pärast ostmist ja olles korralikult Icelandicu telefoninumbrit pommitanud, sain selge juhise helistada 48 tundi enne lendu ja küll nad siis mu kuskile mujale lennule panevad. Kuulekalt ma seda ka tegin, selleks, et saada teada, et kuna mu pilet on ostetud läbi vahendaja, ei saa nemad mind aidata ja pean helistama vahendusfirmasse. Nendel on aga mingi selline "lahe" süsteem, et hetkest, mil Sa sealt pileti ostad, suunab contact us link Sind kogu aeg tagasi oma broneeringu peale ja mitte midagi teha ei saa. Õnneks Brigitta taipas ise otsida oma arvutiga ja leidis selle numbri üles. Helistasin siis neile, kust ma sain nii ülbe suhtumise osaliseks, et ma olin lausa sõnatu. Ausõna, ma olen päris hea paukuja vastu, aga sellise klienditeenindajaga ma olin täiiiiiiesti sõnatu. Ütlesin lõpuks, et okei, teist pole mingit kasu, ilusat õhtu jätku. Helistasin uuesti Icelandicusse (pärast seda, kui ma olin juba mitu korda nutnud, sest olukord tundus lootusetu) ja rääkisin loo ära ja sain telefoni otsa sama tüdruku, kellega ma olin paar päeva tagasi juba rääkinud. Tema oli õnneks hästi abivalmis ja kuigi ei 9.06 ega ka 10.06 ei olnud MITTE ÜHTEGI lendu Tallinnasse, leidis ta ühe esmaspäeva õhtuks ehk kõne helistamise hetkel oli väljumiseni aega umbes 22 tundi.

Järgnes täiesti magamata öö, kuniks ma ootasin, kas lennufirma kinnitab piletid ära ja need saadetakse mulle meilile või tuleb hommikul veel üks kolgata tee ette võtta. Ma magasin nii "hästi," et mu kell näitas öiseks uneks 28 minutit, ilma naljata. Väga tark mõte ei olnud, arvestades, millise graafikuga ma need piletid sain, aga selline see inimkeha on, peta palju tahad, ära ei peta. Närvid olid ilmselgelt täiesti läbi.

Üritasin siis päeva jooksul oma asju pakkida, mis üldse ei õnnestunud, ei olnud seda tuhinat üldse peal ja kõik tundus nii mõttetu ja mulle üldse ei meeldi ka sellised ootamatud käigud. Lisaks ei olnud kellelgi kohvrikaalu, nii et esimest korda elus läksin ma lennujaama lihtsalt puusalt panema. Minu õnn, et kohver ema-isa asjade ja kingitustega läks Eestisse juba mais, sest kui mul oleks need asjad ka veel olnud, siis poleks vist lennukile lastudki.

 Meie õnneks toimis kogu plaan kellaajaliselt ka Brigitta töögraafikuga, kell kolm sai ta sealt minema ja pool neli olime meie juba teel Bostonisse. Boston asub Boothbay Harborist kolme tunni kaugusel, aga tegelikult selle maa teeb nii pikaks lihtsalt see esimene 40km, mis on kõige retsim Lõuna-Euroopa ralli oma mägede, käänakute ja kiiruste poolest. Bostonis natuke tiirutasime ka ringi, sest Waze ei saanud täpselt aru, kus see lennujaam olema peaks ja märgid juhatasid ka veidi segaselt, aga lõpuks me kohale jõudsime.

Kui hommikul Meelika-Reelikaga hüvasti jätsime, olid ikka silmad märjad ja kurb oli olla, aga seda ei andnud ikka absoluutselt võrrelda selle tundega, mismoodi me Brigittaga hüvasti jätsime. Olime ju pea kümme kuud kogu aeg koos olnud, nagu rääkisime, et ega ei oskagi enam teistmoodi, mingi 2 päeva maksimum järjest olime me eraldi, kogu aeg ikkagi saime kokku. Ja oli ju ilus plaan meil terve suvi koos veeta ja nüüd siis niimoodi.. tõesti väga väga kurb.

See meil üks väheseid pilte päikeseprillidega, sest me tegelt mõlemad nutsime lahinal selle ajal

Nagu te juba piltide pealt näete, lennujaam oli inimtühi. Reaalselt mingi viis inimest oli seal. Sellises suures lennujaamas. Lauas istunud saksa tädikene oli väga inimlik ja sõbralik ja kui alguses kaalus mu kohver mingi 30kg, siis ma tegin ta natuke inimlikumaks, nii et ta kaalus 25.4kg ja tädikene lasi selle ka läbi, ütles, et ah vahet pole, teid on kümme tükki lennukis. Ma mõtlesin, et ta teeb nalja, aga etteruttavalt ütlen, et ei teinudki. Käsipagas võis ka 8kg olla, no mul mingi 18, mis seal ikka. Tegelt ma ei tea, ma ei kaalunud.

Hiljem nägin ekraani pealt, et õhtuks oligi Bostonist ainult neli lendu. Neli ainsat lendu. Millest kusjuures kolm olid ära tühistatud. Lennujaam oli endiselt inimtühi.

Kui aeg lennukisse minema oli hakata, vaatasin ringi ja sain aru, et okei, meid ongi mingi kümme tükki seal lennukis. Stjuardessid tegid rääkima hakates nalja: "Okei, võtke vabalt. Grupp 1, 2, 3, 4, mida iganes, tulge kõik siia. See on esimene ja viimane kutse." 

Lennukis öeldi, et istuge kuhu tahate, aga hoidke distantsi ja kahjuks neil see äriklass oli väga napakalt ehitatud, et mul oleks olnud variant sinna minna, aga ma oleks pidanud tagurpidi sõitma ja ma polnud kindel, kas see meeldiks mulle, seega pugesin järgmisse, wannabe äriklassi, kus oli kaks istet kõrvuti ja palju palju ruumi.

Filmid olid nii uued, et mul jäid need kinos vaatamata, sest kinod pandi kinni, aga reaalselt ära vaadata jõudsin ainult ühe: Playing with the fire, mis oli normaalne huumor ja lihtne film, mitte midagi erilist. Meile anti ka suur kotitäis snäkke, kahjuks sooja sööki ei serveeritud, aga snäkkide hulgas oli üks mingi pirukas, kust pealt ma lugesin, et seal on seened, aga ma teesklesin, et ma ei näinud seda ja sõin ära. Lisaks krõpsud, kreekerid, kaks coca purki, veepudel, küpsised. Asjalik kraam, aga otseselt toitu polnud.

Stjuardesse oli sama palju kui meid ja tänu sellele võin ma öelda nüüd, et British Airlines on mu konkurentsitult lemmik lennufirma. Ei tea, kas nad on tavaliselt ka nii head ja kutiplutid või lihtsalt praeguse olukorra pärast.

Sinna keskmisse tooli ma oleks võinud pugeda

Terve lend oli mask kohustuslik. Olete kunagi proovinud maskiga magada?

Lend Bostonist Londonisse kestis äkki kuus tundi, pardon mu teadmatus, mul olid kõik tunnid ja kellaajad lõpuks segi nende lendamiste, passimiste ja kellakeeramiste pärast. Londonis oli mul ooteaega täpselt üheksa tundi. Kui ma esialgu olin lootusrikas, et äkki ikka lasevad mu linna peale kolama, siis piirikontrollis loobusin sellest kohe, kui mulle öeldi, et isegi ühistranspordiga ei tohi sõita. Mis seal siis ikka. Kuna ma lennukis magasin umbes tunnikese, olin päris segi ja lennujaama keskele jõudes sain aru, et siin ei päästa ka mitte miski, kõik kohad olid kinni. Lõpuks leidsin ma ühe väikese poe, kust ma skoorisin omale võileiva ja smuuti ja chipsid ning seejärel otsisin omale vaikse nurga ja keerasin ennast sinna külili. 30 minutit magasin ka vahepeal.

Pärast üheksat imepärast tundi oli aeg jälle lennukisse astuda, milleks seekord oli Finnair ja polnud üldse enam nii tore nagu British. Väike lennuk ja kuigi mul oli terve kolmene rida tühi ja sain see-tõttu isegi väikese une teha, umbes 30 minutit. Järgmine peatus oli 2.5 tundi hiljem Helsingis ja kuna ma jõudsin sinna 23.00 ja viimane laev lahkus 23.00 ja viimane lend lahkus mõned tunnid enne, tähendas see öist tsilli Helsingis. Ma olin küll lõpuni lootusrikas, et ma saan selle vähemalt veeta hotellis, sest nii mulle välisministeeriumist öeldi, aga see lootus kustutati siinses tollis kohe ära, kupatati mind Schengeni alasse ja öeldi have fun. Natuke kõndisin ringi, siis leidsin kaks inimest, kes jagasid vett ja tekke ja ütlesid head ööd. Kaksteist pikka tundi algasid...

Ega magamiseks ikka väga energiat ei olnud, veidi üle tunni tudusin, siis hakkasin hoopis Tiktoki tantse õppima ja filmima, nii et turvamehel oli ilmselt lõbus. Lõpuks mingi poole üheksa paiku ma otsustasin minna ringi vaatama, sest lennujaama app väitis, et kuskil peab olema siuke pool duširuumi moodi asi, kus saaks pesta ja riideid vahetada. Leidsin selle üles, värskendasin korralikult, nii hea oli.

Kümneks läksin oma väravasse, 10.40 tuli buss järgi, viis meid maailma kõige väiksema lennuki juurde ja istusime siis rõõmsalt sinna sisse, seitse tükki meid oli, lennuk lendas õnneks ainult 20 minutit, sest mu süda oli nii paha ja ma mõtlesin, et tuleb ära vist esimene kord, kui ma lennukis oksendan. See lennuk oli konkreetne mängulennuk ja see piloot ei paistnud üldse lennata oskavat ja sjuardessid olid ka megaülbed, mõtlesin kohe, et no welcome to estonia, kuigi sel korral naised olid hoopis Soomest pärit.

Tallinna lennujaamas võttis meid vastu politseibrigaad, küsiti, kas tulin Soomest või kuskilt varem juba ja kui ma murdosasekundiks mõtlesin, et ma valetan (sest ei paistnud, et nad seda kontrolliks kuskilt), siis otsustasin ikkagi ausalt öelda ja nii läksid kõik megapaanikasse seal, OMG SEE PEAB SINNA LAUA JUURDE MINEMA, jesus christ, rahunege maha.. Täitsin oma ankeedi ära, pidi panema telefoninumbri, elukoha, dokumendi numbri, öeldi, et saab 200 rahaühikut trahvi, kui mind antud aadressilt ei leita, ma ei teagi siis, mismoodi otsima tullakse, kas jälitatakse telefoni või reaalselt tullakse ukse taha, aga savi.

Järgmised kaks nädalat olen Assaku kuninganna. Jehuu. 

Elu Ameerikas: Karantiini lõpp või mitte nii väga?

Viimases sissekandes mainisin, et meil puudub täpne informatsioon selle kohta, mis meist pärast reedet edasi saab ja kuna nüüd on info olemas, on jälle põhjust kirjutada. 

Teisipäeval käisime neljakesi tüdrukutega jalutamas, keegi ei tahtnud minna, aga lõpuks läksime kõik, üksteist motiveerides. Olime hea tiiru juba ära käinud, kui otsustasime seda veelgi pikemaks venitada ja lippasime natuke kauem. Väljas oli hästi udune ilm, nii et tavapärased ilusad vaated jäid seekord kahjuks kõik ära. 

Neljapäeval käisime Brigittaga koos rõõmsalt jalutamas ja ilm oli ka super ilus, saime vahepeal isegi jakid pealt ära visata, sest nii soe oli.

Pärast jalutust otsustasime Brigittaga poodi minna ja sel ajal, kui me seal olime, ilmus välja Joe, kes on siis siinse koha HR manager ja mis kõik muud ametinimetused tal ka poleks, hunt üheksa ametiga, ilma naljata. Välja ilmus ta üksnes selleks (kell oli 18.30), et öelda, et järgmisel hommikul kell 9 peame me kõik tööl olema. Ei huvitanud kedagi enam meie karantiin, ei huvitanud teda fakt, et võiks teada anda veidi varem kui 12 tundi enne, ei huvitanud teda seegi, et tal lubatud shuttle teenust pakkuda pole. Ah, teil kaks autot, tulge nendega, mahute ära. 

Seega kui me poest tagasi jõudsime, oli meeleolu üsna matuseline, sest meil olid lausa reedeks plaanid tehtud, kartsime, et äkki nädalavahetuseks pannakse tööle, aga vot reedet ei oodanud küll keegi. Hea pauk. 

Selle peale otsustasime grillida ja viimase õhtusöögi perena koos teha, lisaks joogid puhkuse lõpetamiseks ja oli täitsa tore õhtu. 

Reede hommikul oli kõik see mees juba enne kaheksat mööda maja ringi taterdamas ja plaanipäraselt umbes 8.50 paiku istusime siis autodesse ja läksime tööle. Esialgu istusime kuskil ruumis, täitsime pabereid mingi elukoha reeglite, suitsetamise, COVID-19 kohta ja igasugune muu paberimäärimine. Natuke hiljem jagati meid gruppidesse, mina, Brigitta ja Reelika jäime kokku ja Joe tranfeeris meid edasi housekeepingu manageri, Beni, juurde, kes viis meid hotellitubadesse ja ütles, et okei, need on vaja korda teha. Kõik.

Ei mingit infot. Isegi mitte vahendeid, millega koristada. Leidsime sealt mingi Jamaica kuti, kes ütles, et ta seda sama nalja juba esmaspäevast saadik teinud. Tasapisi siis saime igasugused vedelikud, et pesta ja nühkida, ma triikisin voodite ümber olevaid "kardinaid," Brigitta möllas tolmuimejaga, Reelika vannitubades, no ma ei tea, ei olnud väga meeleolu selleks. Keegi täpselt midagi aru ei saanud, meie ei saanud, manager ei saanud. Lõpuks selgus üleüldse, et need toad, mida me tegime, tuleb hüljata, sest sinna tulevad vaibapesijad (?????) ja me ei tohi seal enam kõndida. Aga ei, pole probleemi, transfeeriti meid hoopis teise majja, et vot, siin on ka toad, tehke neid siis hoopis. Toad olid täis asju, mida sinna vaja ei olnud, pooled linad-padjad-tekid puudu, ei mingit juhendamist, tehke midagi. Ausõna, sorry nende klientide ees, kes sinna lähevad, sest no ei palgatud meid seda tööd tegelikult tegema. 

Erinevalt John's Islandist, kus firma tegi meile nii lõuna- kui ka õhtusöögi, Spruce Point süüa ei paku. Tasuta vähemalt mitte. Seega, me teadsime, et me peame hakkama menüüst tellima ja saame mingit töötajate soodustust, aga antud hetkel polnud ju köök isegi lahti ja meie ka polnud valmis üldse tööle minema, et mingit toitu kaasa teha ja organiseerida, ühesõnaga, olime me üsna nõutud seal ja küsisime, et mismoodi lõunaga üldse saab.. Lubati siis väga pikkade nägudega, et okei, täna teeme teile süüa ja heideti seda isegi pärast ette (andsin teile ju süüa, peske siis vähemalt lauahõbe ära), aga toit oli aus ja maitsev ja ei saa üldse kurta.

Kuna meid nii ootamatult tööle peksti, ei teadnud me, kui kaua me seal olema peaks ega seda, kas me järgmine päev tulema peaks ja lubatud graafikut ei paistnud ka kuskilt tulevat, et infot saada. Etteruttavalt ütlen, et see reedel lubatud välja prinditud graafik ei ole välja prinditud ka mitte kolmapäeva õhtuks. Lõpuks siis meie üsna vingus nägude peale lubati meid enam-vähem kell 18 õhtul ära ja lubati isegi vaba nädalavahetus meile. Siinkohal tasub mainida, et ilmselt mitte nii väga meie pärast kuivõrd sellepärast, et ükski manageridest ei tahtnud ise nädalavahetusel kohale ronida. 

Mis iganes see põhjus oli, ei huvita, meie otsustasime õhtuks minna Taka restorani, mis on Boothbay Harboris asuv ja tehti reedel esimest korda see hooaeg alles lahti. Ja olgugi, et elamus ei olnud just kõige toredam (aga sellest nende managerile rääkides teenisin endale tasuta õhtusöögi), joogid olid veidrad, söök oli täitsa alla igasuguse arvestuse ja minu söök veel vale ka, siis seltskonna mõttes oli vahva kodust välja saada ja ausalt öeldes see tööpäev oli ka olnud lihtsalt 9 tundi stressi. 

Laupäeval magasime pikalt, ma lausa 11.5 tundi. Kuskil lõunapaiku otsustasime Brigittaga, et lähme Walmarti-Targetisse, töö jaoks pükse ostma, sest ega neid ka siin ei anta (tuletan meelde, John's Islandil anti meile põhimõtteliselt 3 täiesti erinevat uniformi + seda mitu tükki, kus rohkem töötasid). Kuna me aga kogu aeg olime sõitnud ainult ühes suunas poodidesse, mõtlesime, et savi, sõidame siis hoopis üles, Maine pealinna Augustasse. Mõeldud, tehtud.

Kõige pealt käisime Targetis, kus kõik riietusruumid olid suletud, seega meil ei jäänud muud üle, kui proovida neid pükse lihtsalt olemasolevate pükste peale ja hinnata pilguga, kas suurus sobiks. Ei sobinud. Niisiis sõitsime Walmarti, vahepeatusega autopesulas, kuhu ma jätsin küll pool oma hinge, sest ma niimoodi röökisin, ma pole elusees sellises pesulas käinud. Kohe alguses oli väga veider, seal oli mingi suur "kanal," kuhu sisse ma pidin oma ratta ajama ja siis see kanal muudkui tõmbas autot edasi ja vahtu lendas ja svammid möllasid ja kõik oli pime ja midagi ei saanud aru. Õudne. Õnneks saime tasuta tolmuimeja ka, nii et tõmbasime auto puhtaks ja sõitsime edasi. Esimest ja viimast korda. 

Lõpuks siis jõudsime Walmarti, kus sarnaselt Targetile ei olnud riietusruume, aga meil juba olid trikid selged, seega läks sama stsenaarium uuesti käiku ja püksid ostetud saidki. Ja siis mõni üksik asi veel. Edasi sõitsime me Tap Roomi nimelisse pubi-baar-restorani, mida me enne möödasõites nägime ja kui meile öeldi, et lauda peab ootama 45 minutit, siis see isegi ei heidutanud, sest ajee, lõpuks keegi teenindab meid. Seega tegime aega paremaks mööda linna jalutades, pilte tehes, ilma nautides ja juttu rääkides ning kui me tegelikult üle tunni juba oodanud olime, saime lõpuks ka sisse. Teenindaja oli megavahva, toidud olid väga head, tellisime nachod, friikad, kananaggitsad ja kanatiivad. Muidugi pool pakkisime kaasa ka. Jõime mingeid vahvaid kokteile ja kogu õhtu oli väga tore, mul oli väga hea meel, et me läksime. 

Pühapäeval molutasime me ka pool päeva maha ja otsustasime õhtupoole, et lähme istume kuskil ja teeme mõned joogid, et siis on jälle tuju hea. Nii läksime me Boathouse restorani, mis on ka Boothbay Harboris ehk umbes viis minutit meie majast ja läksime külma trotsides lausa katusele istuma ja noo.. päris külm oli. Aga vaade oli super ilus ja toit oli siuke meeh, aga margariita oli nom. 

See suur roheline mets-mägi, mis paistab pildi keskel, seal ongi meie maja

Ahjaa, too õhtu, kui me Takas käisime, siis me leidsime selle kõrval asuva jäätisekohviku ja kes tunneb mind, see teab, mina ilma jäätiseta ei lähe. Esimene kord võtsin apelsini-šokolaadijäätise, ime ime ime hea ja nüüd käisime sealt uuesti läbi, saime seekord tasuta jäätist ja me päris täpselt ei saanud küll kumbki aru, miks, aga tasuta jäätis - see ju veel parem. Sel korral võtsin mingi sidrun-waferi jäätise ja see oli küll väga sidrunine, aga veidi veider. 

Esmaspäeval siis kella üheksaks marssisime me kõik see mees jälle tööle. Mina küll vaid 20-minutiks, sest siis järgnes vestlus minu kalli ülemusega, kes reedel küll ütles mulle, et mu viisa on korras ja kinnitatud, aga esmaspäevaks pidi tõdema, et vot ups, tegelt ei olegi, nii et ma ei tohi töötada ja ta saatis mu koju. Ehk siis ma kujutan ette, et mu pealiskaudse jutu peale siinse elu kohta võib juba aimata, mis tsirkus siin toimub. 

Eks me olime veidi punaseid lippe saanud juba varem, kui sisuliselt 30le saadetud e-mailile polnud me saanud ainsatki vastust, mitte ühelegi meie küsimusele ei vastatud ning kohale jõudes selgus, kui palju asju siit "vast renoveeritud" ja kõik olemas majast puudu oli. Aga valetada millegi nii olulise kui viisa kohta, on muidugi tase. Sellesmõttes küll, et mis neil sellest, kas minu aeg riigis on legaalne või illegaalne, see ikkagi on lõppude lõpuks ju minu vastutus. 

Ausalt öeldes, tänaseks, pärast seda, kui teised on kolm päeva tööl käinud ja mina pole saanud käia, on mul isegi hea meel, et ma pole saanud. 

Näiteks: 

Neil on 80 tuba hotellis - 0 housekeepingu inimest, 2 serverit koristavad tuba. 

Neil on suur köök - 0 peakokka, 0 cooki (see on USA mõistes meie kokk) - nüüd kaks manageri küpsetavad seal köögis 

Neil on baar - 0 bartenderit. 2 serverit hakkavad seda tööd tegema, neist üks oli alguses Brigitta, kes isegi ei tea, kuidas margariitasid teha. 

Ja siis on neil restoran, kus neil on 9 serverit, kellel polnud tänase päevani õrna aimugi, kuidas arvuti töötab või mis üldse menüüd on. 

PS! Homme tehakse restoran ja hotell lahti ning laupäeval toimuvad seal pulmad.

Rääkimata kõikidest nendest kordadest, kui öeldakse, et ah organiseerige see ära ja meil pole aimugi, mida organiseerida või mida seal vaja võiks minna või kuhu panna asjad, mis laiali on. Lisada siia endiselt täieliku jamana serveeritav "lõunapaus," kus näiteks eile neile visati ette 16 viilu saia, natuke liha ja kaks kapsapead. Üheksale inimesele, kellest osa on täismehed ja nad kõik töötavad 9-tunniseid tööpäevi.  Kõige tipuks võiks siis lisada juba alguses mainitud "lubatud graafik reedel," mis täna küll arvutiekraanile korraks pandi, aga see on ka kõik + lubatud shuttle, mida lihtsalt ei ole + lubatud serveri töökoht, mida pole saanud senini teha.. ühesõnaga jah. Viisakaks jäädes, pisut organiseerimata üritus on siin. 

Enne, kui keegi midagi kobiseb, et miks me üldse siia tulime, siis sellepärast, et Stefan juba eelmine aasta oli siin ja tundus usaldusväärne koht, kus keegi on juba olnud. Tänaseks päevaks ütleb isegi tema, et see on lollus, mis siin toimub. Näis, mis edasi. 

Lõpetuseks veel eilne mu jalutuskäik, tegin lausa 7km ringi (mis lagedal maal võrdub umbes 10km'ga) läbi metsade ja linna ja meil see lõpusirge on 740 meetrit täiesti ülesmäge ja kuigi ma nii palusin Brigittat, et ta mulle alla autoga vastu tuleks, siis ta ei tulnud ja käskis mul rühkida. 

Alguses olin rõõmus

Siis leidsin tee pealt sõbra

Siis nautisin ilusat vaadet

Ja siis ütles Brigitta, et ta ei tule vastu

Lõpetuseks mu mõmmid kodust, otse salongist, nõnda vahvad karvased.