Elu Ameerikas: Peaaegu kaks nädalat karantiinis

Ma ütlen kohe alguses ära, et respekt kõikidele inimestele, kes päriselt suutsid karantiinis olla ja päriselt ei läinud mitte kuskile ja olid toas, sest ma olin juba kolmandaks päevaks loobunud. Nii oleme siin ikka salaja käinud poes ja McDonaldsis ja kui esimene kord suurest hirmust läksime ikkagi Stefani autoga (sest see Mainest ostetud ehk Maine numbrimärgid peal), siis edaspidi oli mul jumala ükskõik. Teen, mis tahan. 

Tänaseks päevaks oleme "karantiinis olnud" 12 päeva, reedel meie tsirkus lõppeb. Endiselt on meid majas 8, sest teised tulid hiljem ja see-tõttu paigutati nemad karantiini teise elukohta, aga hiljem minu arusaamiste kohaselt tuuakse nad kõik siia. Seal on neid 5. Ja siis kolm tükki on veel tulemas autoga, nii et jah. Tundke mu valu. 

Eelmisel esmaspäeval oli Stefanil sünnipäev, mille puhul me kaunistasime hommikul maja ära, andsime talle kingitused ja hiljem sõime kartulisalatit ja grillisime vorstikesi ja liha ja sõime kõik koos. Väga tore perekondlik istumine, tegime ka mõned joogid, hiljem mängisime kaarte, üritasime serblastele õpetada potiknoid, Stefan oli alguses nii närvis, ainult karjus, et ta ei saa aru ja tema ei mängi. Lõpuks said kõik selgeks. Mina isiklikult kadusin vaikselt peolt ära, sest mul polnud väga tuju, aga teised lasid vist ligi 3-4ni hommikul seda tralli. 

See on köögipaber patsikummiga ümber klaasi, sest väljas oli liiga külm, et paljaste kätega seda jooki hoida

Väikses kausis on mulle eraldi salat, hahaha, ilma sibula, herne ja porgandita

Ja ülejäänud päevad, me oleme käinud ringi jalutamas, metsas ja linnakeses ja vaadanud/tutvunud ümbrusega, ega siin palju teha ei ole iseenesest. Hotellis endas, kus me töötama hakkame, me ei ole käinud, sest seda omanikku me kardame ainsana ja tema silme alla pole vaja praegu sattuda. 

Esimesel korral käisin ma üksinda, sest mul oli vaja oma pea tühjaks saada mõtetest ja negatiivsusest, sest ausõna, see saabumine siia Maine ei läinud minu jaoks emotsionaalselt kõige lihtsamalt. Ma arvan, et esiteks, saingi ma šoki sellest keskkonnavahetusest, soojast ja palmidega linnakesest pauhti kuskile metsa, kus on külm. Ma ei suutnud inimestega sotsialiseeruda, ma olin vaikselt kogu aeg oma toas, ma olin täiesti kindel, et siia mina ei jää. Pärast seda pikka jalutuskäiku ja tunnikest omaette olemist läks tegelikult olemine täitsa heaks, ei tundunudki see koht maailma kõige õudsama kohana. 

Teisel korral ma käisin jooksmas, mis oli täielik enesetapp, sest siinsed tänavad on ikka 100 meetrise kõrguse vahega ja seda vahet tuleb konkreetselt ju joosta ka. Viimane 740m on mäest otse üles ja ma reaalselt poole mäe peal mõtlesin, et ma suren siia ära.

Ja siis kolmandal korral käisime me Brigittaga koos jalutamas, uut ringi ja jõudsime lõpuks omadega täitsa siia Boothbay Harbor linnakesse välja, pidu käis kuskil pubis, elava muusika ja hunniku inimestega ning üleüldse, see koht on küll väike ja külm, aga suhteliselt armas oma pisikeste majade ja tänavatega. 

Popcorni pood, nämma

Ja siis nagu meil siin juba naljaks on saanud, käime me "kinos," mis tähendab oma toas Netflixi vaatamist ja vahepeal on paar korda nädalas avatud ka Meelika juuksurisalong.

Distantsi pealt sai korraldatud ka Sigridile babyshower, sest kuigi esialgselt oli plaanitud suur pidu mai alguseks, siis tuli koroona ja nii ei saanud ei mina ega tema õde Eestisse kui ka ei saanud üldse mingi 20 inimesega pidu korraldada. Kuna järsku ootamatult kõik piirangud kadusid ja olukord tundus helgem, tegime ruttu ruttu plaanid ringi ja mina/Liss (ja mõned veel) liitusime hoopis iPadiga ja tegime sealt terve peo kaasa. Kõik õnnestus suurepäraselt ja mul oli väga hea meel, et me otsustasime seda teha. Mis sest, et ma tõusin selle jaoks 6.30 hommikul.

Ja mulle siin on mitu korda mainitud, et kas me muud ka teeme kui sööme, aga ausalt öeldes, ega ei teegi, kui nüüd mõtlema hakata. Ma õnneks ei võtnud kaalu kaasa Floridast, ma ei tahtnud seda nalja näha. Nii et nüüd kõik toidupildid.

Meelika ja Reelika tõid hommikusööki

Siia toob süüa ainult üks restoran. Seda restorani me siis ühel õhtul ka ära kasutasime. Aga ei olnud väga hea elamus.

Wrapid on selle maja kuld - küll lõhega, küll kanaga, küll ühtpidi, küll teistpidi, nämmaaa

Üks hommik Allar saatis mulle Eestist pilte, kuidas ta pannkooki sõõb. Noh, tahtsin ka..

Leidsin kohalikust poest valmis tehtud tuunikala pokebowli jaoks ja ostsin siis teised asjad ka ja tegingi ise kodus

Kaks pilti meie serverite elust:

Üks õhtu tegin Norbile üllatuse ja saatsin talle koju burksi süüa ja selleks ajaks, kui ta selle kätte sain, tegin endale ka wrapi valmis ja nii sõimegi koos. Pikamaasuhete rõõmud, eksole.

Magamisega on siin majas erinevalt teistest asjadest, väga väga hästi. Reaalselt kõik jumala ööd on olnud magamiseskoor 80+ ja kogu aeg ongi tunne, et puhkan ülihästi välja. Üks õhtu Bri tuli magama, leidis mu niimoodi, Olafi käest kinni hoidmas. Kui nummi, otsin vist füüsilist lähedust. 

Igaõhtune lebola meil maja ees õues

Ja siis mõned pildid kodust ka:

Viimasel ajal, kui me Lolaga videokõnes muliseme, siis ta alati ütleb, et tädi varsti tuleb külla ja viib Lola autoga sõitma ja mu süda tahab lihtsalt kildudeks puruneda. Varsti, varsti, Lolakene, varsti tädi tuleb...

Minu ja Norbi viimase aja missioon on üksteise keeli õppida, et kui raske see ikka olla saab, ungari ja eesti keel on ju samas keelegrupis ometigi.. eks see üks kögeš-mögeš keel ole, aga mul juba vaikselt tuleb.

Ja lõpetuseks, paljud on küsinud meie töö alustamise kohta siin, aga ausalt öeldes, ega me ei tea isegi. Karantiin meil isiklikult lõppeb reedel, klubi peaks avatama 4.juunil, seega me oletame, et esmaspäevast oleme kõik tööl juba, meid ju ainult 8 on, kes töötada saavad. Väidetavalt Maine osariigi inimesed ise tohivad restorani tulla ja selle peale loodetakse, eks siis ole näha, mis reaalselt saama hakkab. Ütleme nii, et kui Floridas juba jõudsime ära harjuda selle koroonajärgse eluga, lahti tehtud restoranide ja baaridega, siis Maines tegime just kui terve kuu tagasisammu.