Sel aastal läks meil eriliselt kaua kirjadega, milles meid John's Islandile tagasi oodati, aga nagu hiljem selgus, siis need, keda tagasi ei oodatud, said kirjad juba 3.juunil, seega me oleks pidanud aimama, et kuna me neid ei saanud, siis meid ikkagi oodatakse. Ja tagasi kutsuti kõik Eesti tüdrukud, kes olid eelmiselgi hooajal + Kirsika, kes minuga esimese hooaja kaasa tegi + Meeri, kes on ainus uus eestlane sel hooajal. Seega kokku on meid 9, seekord ainult tüdrukud.
Niisiis, 16.augustil saime kirjad, kus paluti meil tagasitulek kinnitada.
Ja siis alles 11.septembril saime paberid, mille alusel taotleda DS-160 vormi ja viisat. Ütleme nii, et eelmisel hooajal selleks ajaks olid päris mitmel meil juba viisad käes. Minul läks vormi täitmine väga libedalt, 15 minutiga oli tehtud, õnneks kõik varasemad aastad ja katsumused on juba õpetanud, kus ja mis probleemid on ja olla saavad ning enam ei hirmuta.
Minu viisavestlus toimus 24.septembril, koos Airi, Brigitta ja Kirsikaga ja meid koos kõiki kutsuti ka vestlusele sisse. Onuke oli see sama, kes mind ka neljal eelmisel korral on intervjueerinud ja kui me sisse astusime, tõdeski ta kohe, et on vist meiega juba kõigiga kohtunud ka. Küsis igaühelt ühe küsimuse, küsis, kuidas meile John's Islandil meeldib (kõik jäid vait ja ma üksinda siis vastasin, et ma armastan seda kohta, haha) ja siis küsis minult Wolti kohta ja teatas, et ta annab kahe nädala pärast lahkumisavalduse, kui Woltis nii hästi teenitakse. Ha-ha-ha.
Pärast vestlust jalutasime mööda linna ringi, sest me tahtsime (ok, mina tahtsin) Sushi Plazasse sööma minna ning see tehti alles tunni aja pärast lahti. Lõpuks me sinna ka saime õnneks ja tähistamine võiski alata.
Viisad-passid saime kätte napid päevad hiljem ning nendele järgnesid kohe ka lennupiletid, mis selles mõttes olid positiivsed, et erinevad nende piletitest, kes said juba mais ja istuvad tunde Moskvas, aga negatiivsed selles mõttes, et kes eelmist aastat mäletavad, kuidas meil Newarkis oli aega kaks tundi ja viis minutit ja me jõudsime lennukisse kaks minutit enne õhkutõusu, saavad ilmselt aru, et kui meil sel korral oli Newarkis aega tund ja 50 minutit, siis me olime üsna täbaras seisus. Küll aga olime me sel korral palju targemad ja plaanisime jooksma hakata kohe. Ma kavatsesin ukse ees valmis olla juba poole maandumise ajal.
Mõned teised stiilinäited pakkimistest
Niisiis, 18.oktoobri hommikul kogunesime 8.45 "oma grupiga," kelleks oli Mari, Airi, Brigitta, Meeri, mina ja Kirsika lennujaamas, sest mõnel oli kohvris ruumi ja mõnel üldse mitte, seega tõstsime asju ühest kohast teise kuniks kõik kohvrid andsid rahuldava kaalu. Võite arvata kolm korda, kelle kohver kõige raskem oli.
Sealt algasid meil ka nii-öelda probleemid, kui selgus, et pikale lennule Airile kohta polegi ja ta on stand by, mis tähendab, et alles Stockholmis saime me teada, kas teda üldse lastakse Ameerikasse. Selles suures sagimises unustati talle ka pileti peale Tallinn-Stockholm panna, nii et alguses ei saanud ta isegi turvaväravatest läbi, komöödia. Lõpuks, kui me sisse saime, läksime hommikust sööma, kusjuures ma sõin putru moosiga ja lõhe-munavõiku, mille Brigitta lahkelt mulle jättis (see oli ainus), sest teised olid juustuga ja selle söömist ma heameelega väldin praegu.
Hiljem, kui me jalutama hakkasime, leidsime ka juba grupi II, kelleks olid Meelika, Reelika ja Keiri. Tegime grupipildi koos, miinus Keiri, kes oli sel ajal kadunud.
Päris lahe oli sedasi suure seltskonnaga koos lennata, ikkagi kuus inimest ja kuigi meid lennukites lammutati igakord üsna laiali, siis näiteks pikal lennul vähemalt mina, Airi, Kirsika ja Brigitta istusime üksteise taga ja saime jutustada ikkagi. Ja nagu mainitud sai, siis Airi ka lasti Stockholm-Newark lennule.
Lendasime seekord SASiga, kes on minu viimase aja lemmik lennufirma Euroopa-USA vahel, oma heade toitude poolest ja uute filmide, aga sel korral oli nii, et ma ei vaadanud mitte ühtegi filmi, sest mul olid kõik nähtud ja kuigi ma sõin suht palju, tavalisega võrreldes, isegi riisi ja kana, siis ei olnud toit nii erakordne kui eelmised korrad. Kuna ma filme vaadata ei saanud, sisustasin ma oma aega sudoku mängimisega, mille keskmise taseme ma lõpuks alla kahe minutiga ära tegin. Nii rahul olin endaga, haha.
Ja nüüd siis selle põneva osani, et mis Newarki lennujaamas juhtuma hakkas ja kas tund ja 50 minutit oli piisav, et järgmisele lennule jõuda.
Lennukist tollini tegin ma ilmselt oma elu ühe parima aja kohvriga jooksus, ma olin reaalselt esimese 20 inimese seas, kes meie lennukist sinna jõudsid ja ma tulin lennukist alles 33ndast reast. Seega, hea töö. Sebisin kõik teised ka enda juurde ning 25 minutiga oli meil see tsirkus tehtud. Andis kõvasti lootust ja jooksmiseks jõudu. Tollis küsiti minult, kuhu ma tööle lähen, kas mulle meeldib, küsiti, mida ma tööl esimese asjana näen (ma mingi, eeee.. ookeani?) ja et kauaks jään ja blablabla. Selline tavaline voor juba. Tollist esimesena sai Brigitta läbi ja pani juba kohvrite suunas jooksu.
USAsse sisenemisel on see jura asi, et oma kohver tuleb välja võtta ALATI esimeses punktis. Mis sest, et see ei pruugi olla Sinu lõplik punkt. Seega, ka sel korral tuli meil oodata suurt kohvrit, võtta see endale, joosta läbi turvaväravate, kinnitada, et oleme head inimesed ja ei too halbu asju üle piiri ning joosta siis veel edasi läbi lennujaama, kus ühel hetkel olid onukesed vastas, kes kohvri tagasi endale võtsid. Sealt edasi tuli joosta veel teise koridori otsa, kus me avastasime, et järgmise turvavärava juurde on nii pikk järjekord, et reaalselt tundus, et lennujaama seinad tulevad enne vastu, kui järjekord ära lõppeb. Kui te aga siinkohal arvate, et sellega meie lootus kustus, siis te eksite, sest meil joppas ja täpselt meie ees avati poole pealt uus järjekord ja tänu sellele jõudsime me väravatest läbi näiteks Brigittaga samal ajal, kes tegelikult aga jõudis järjekorda meist kõvasti enne.
Ühesõnaga, pikka juttu siinkohal pole mõtet ajada, sest fakt on see, et me teadsime juba seal pikas järjekorras, et meie lend on kolm tundi edasi lükatud ja me enam ei põdenud. Kellaajaliselt aga oleks me selle lennu peale ka siis jõudnud, kui ta õigeaegselt oleks väljunud, nii, et hea töö ja edaspidi rahulikum alla kahetunniste ooteaegadega.
See, et me lend võidaks edasi lükata, ei tulnud meie jaoks üllatusena, sest New Yorgis oli mega tuul ja torm ja meid hoiatati juba eelmisel päeval. Lennuk maandus juba nii, et ma mõtlesin, et see küll spinnib sinna väravasse, mitte ei sõida rataste peal. Seega, me marssisime rahulikult läbi lennujaama ja istusime siis toidualas maha, kus skoorisime natuke süüa ja muudkui ootasime ja ootasime, sest lendu lükati edasi veel tund aega. Lõpuks olime me kõik päris segi, väsinud ja tüdinud ja ajasime nii lolli juttu, et see muutus juba arusaamatuks.
Kell 20.38 (esialgne lennuaeg oli 16.45) lasti meid siis lõpuks lennukiga liikuma, ainult et ma jäin kohe magama ja kui ma 21.30 ärkasin, olime me millegi pärast endiselt täiesti maa peal. Jõudsin ainult omaette oiata, et miks me ometi ei lenda, kui ma jälle ära vajusin. Mu keha ei teinud üldse koostööd minuga selleks kellaajaks enam. Järgmisel hetkel, kui ma ärkasin, olid stjuardessid just jooke pakkumas ja kuigi ma täiega tahtsin cocat, tellisin ikkagi vee ja kui mulle tops kätte pandi, ütles kapten järgmine sekund, et KÕIK PEAVAD ISTUMA ja sellest järgmisel sekundil oli kõik see vesi mul süles, kõrvalistunud mehe õlu kõik mööda vaipa, ise istme pealt lennus nagu Ameerika mägedel, inimesed kisasid, selja taga olnud joogikärust lendas kõik laiali mööda maad ja vaipa, lennuk värises ja vot sellist surmahirmu ei ole mul küll kunagi varem olnud. Siinkohal suur kiitus pilootidele, kes rahulikuks jäid ja lennuki madalamale tõid ja ka inimesed maharahustasid, aga see külm tunne on mul sees siiamaani, kui ma selle peale mõtlen. Ma pole kunagi lendamist kartnud, aga kui see lennuk lõpuks maandus, tõdesime me kõik, et ei taha veel nii pea selle rauakolakaga õhku enam tõusta.
Kui me maandusime, oli kell vist veidi üle 23, täpselt isegi ei mäleta, olime Orlandos ja kohtusime üpris kiiresti mister Colcloughga, kes on John's Islandi personali eest vastutav isik, väga tore onuke. Eelmised kaks aastat olen ma lennujaamas alati kohtunud teiste inimestega, aga sel korral oli meie lennuk ainus, kes maandus ja 00.15 maandus veel üks, mille me ära ootasime ja lõpuks kell 2 hakkasime me Orlandost bussiga sõitma Vero Beachi poole. Hea üllatusena saime lennujaamas teada, et kolime samasse korterisse, kus me eelmine hooaeg olime ehk meie asjad olid kõik õiges kohas ja 4.30 tundus küll üsna hea mõte neid ka lahti pakkima hakata, aga väsimus võttis võimust ja pärast voodiriiete ja teki-patjade ülesleidmist muu enam väga ei huvitanud.
Eks see magamiseaeg oli oluline ka sellepärast, et hommikul 10.30 pidime me juba shuttle peal olema ja tööle sõitma. Ma mainin siinkohal, et meile tegelikult pakuti võimalust hiljem minna, kuna me nii hilja jõudsime, aga me otsustasime seda mitte kasutada, et oma päeva mitte rohkem segamini paisata. Ütleme nii, et hommik oli üsna keeruline ja me kõik olime üsna unised, aga tore oli kõiki näha. Klubis täitsime ära paberid, tegime ära narkotesti ja sõime lõunat. Lõunaajal nägin Mister George'i, kes on meie graafikute tegija ja kes mind miss Pomääriks kutsub ja küsisin, et millal ma tööd alustan. Ta ütles vastu "Saa enne narkotestis läbi." Ha-ha-ha.
Hiljem läksin ma parkimisplatsile oma autot otsima, kuhu Rogersid olid ta viinud, et ma ta kätte saaksin. Appikene, kui hea oli ühte autot näha, minu beebi! Võtmetega küll läks nii, et turvaväravas neid ei olnud ja tuli välja, et need on lõunaväravas, mis asub 1.6km eemal. Ehk siis, mu auto oli mu kõrval, aga ma ei saanud midagi teha, sest võtmeid lihtsalt ei olnud. Läksin sisse tagasi, otsisin omale kiirelt ohvri, kes mu golfiautoga sinna väravasse viiks, sest kahjuks ise ma ei oska sõita selle golfikaga, ma pole siiamaani ära õppinud ja ma pole ka päris kindel, kas keegi oleks seda mulle üldse niimoodi andnud. Üks Ameerika naine õnneks viitsis minuga rallida ja saime siis need võtmed ka kätte ja sain ka lõpuks oma autosse sisse istuda. Kukupai, oi kui hea..
Järgmiseks sõitsime me Brigittaga kodupoole, plaanisime läbi käia Walmartist, aga tee peal arvas Brigitta, et võiks minna TjMaxxi (riietepood), aga ainult vaatama. See lõppes 130$-lise arvega. Tal, mitte mul. Mina ainult vaatasin. Mina see hooaeg ei shoppa, välja arvatud Black Fridayl koos Sigridiga ja välja arvatud asju, mida mul päriselt vaja on. Kui me poest välja tulime, sain ma paraja südari, kui sattusime stop-märkide ristimikule politseiga koos ja ma teadsin, et kui mina lähen esimesena, peatab ta mu kohe kinni, sest ütleme nii, et seadusepäraselt ja teoreetiliselt ei tohiks ma oma autoga praegu üldse sõita. Brigitta oli kaine mõistus ja ütles, et ma ruttu läheks ja mingi tagasipöörde teeks või kuskile keeraks, et see politseiauto jumala eest mulle seljataha ei saaks tulla. Tagumine numbrimärk on see, mida ta näha ei oleks tohtinud. Õnneks meie plaan töötas ja meid kinni ei võetudki, tore.
Siin on selline naljakas süsteem, et erinevalt Eestist, kus on ülevaatus ja kindlustus ja asjad, siis siin on registreerimine ja kindlustus. Selleks, et saada registreerimist, mis on numbrimärk (mais ma võtsin registreerimise maha ja selleks andsin oma numbrimärgi neile tagasi), peab olema tehtud kindlustus. Selleks, et saada kindlustust, on vaja kohalikke lube. Selleks, et saada kohalikke lube, peab olema aadressikinnitus, mis peab olema ametlik. Ehk teisipidi tulles, seda kõike ei olnud mul võimalik reedega korda ajada (nädalavahetusel on ARK siin lihtsalt suletud). Esmaspäeva hommikul olen vinks ja vonks ARKis kohal ja saan oma numbrimärgi tagasi ja ei peagi enam illegaalselt sõitma.
Edasi läksime me Walmarti, ostsime süüa ja asju koju ja tulime siis koju, kus me pakkisime lahti kõik asjad. Ma paneks siia heameelega video, milline me tuba välja nägi, aga õnneks Brigitta ei ole mulle seda saatnud, seega mul on hea vabandus olemas. Ma olin lõpuks täiesti ahastuses, kui ma leidsin veel ühe kasti, mille peal oli minu nimi. Lihtsalt, kuidas saab ühel inimesel nii palju asju olla.. ühe kastitäie asju ma õnneks juba andsin ära, seega natuke parem, aga tõsiselt, selle hooaja lõpus peab mul olema 5x vähem asju.
Kui me olime organiseerimise lõpetanud, tegime me kiirelt ühe une, enne õhtust pidu, mis minul venis kahetunniseks, sest Brigitta arvas, et ma panin äratuse ja mina arvasin, et ta ajab mu üles. Mis seal ikka.. sättisime valmis, jõime "valgete tüdrukute põhijooki USAs praegu," milleks on WhiteClaw, mis on gaseeritud vesi alkoholiga. Üks mu lemmikuid siin. 22.30 kutsusime autod järgi ja läksime peole. Siinkohal minu teadmised lõppevad, sest jumal teab, mida need ameeriklased jookide sisse panevad või kui palju ma neid jõin, aga mul oli paha olla veel järgmise päeva õhtul 23.00 ka. Pidu ise vist oli hea, vähemalt mu valged teksad olid täiesti mustad ja mu jalanõud täiesti märjad ja ma ise täiesti suremas.
Niisiis laupäev osutus raskemaks, kui oleks tahtnud. Ma sain voodist välja alles kella kahe ajal ja seda ka Brigitta sundimisel, kes tahtis sööma minna. Läksime iHopi. Mu viimane iHop küll lõppes 36 tunnise oksendamise ja haigla ja tilgutitega, aga no kui halb õnn peab olema, et sama asi mitu korda juhtuks, eksole. Sõime head munaputru ja peekonit ja pannkooke ja elu tundus isegi päris kenaks minevat. Kuniks me jõudsime koju ja ma vajusin voodisse ja tõusin sealt uuesti kell kaheksa õhtul, et saada sõbraga kokku, kust ma kell 23 ikkagi koju sõitsin ja aru sain, et see päev võiks lihtsalt lõppeda.
Nii jõuame me otsapidi tänasesse, pühapäevasesse päeva, mis algas hommikul üsna vara ja jätkus lõunaajal semudega Mulligansis, kus teised nautisid kokteile ja mina cocat, sest ainult mõte alkoholist pani mu mao urisema. Mulligansis rääkis üks Rumeenia kuttidest, et meie jõusaalis on praegu hea pakkumine, mille puhul tuleb täna maksta 1$ ja edaspidi 24$ kuus ja mille sees on ka solaarium, massaažitoolid ja võta tasuta sõber kaasa igasse trenni. Ega me mitu korda öelda lasknud, napilt tund hiljem juba allkirjastasime pabereid ja tulime siis natukeseks koju seedima. Vahepeal aga otsustas meid paduvihmaga tervitanud Florida oma päikese välja lasta ja seda ometi ei saanud raisata, seega me läksime Brigiga maja ette päevitama. Võite jällegi arvata, kes ära põles. Õnneks küll mitte sellistes astmetes nagu tavaliselt.
Pärast tegin kodus natuke süüa ja lõin aega surnuks kuniks kella kuue paiku me siis jalutasime Brigitta ja Alexiga jõusaali, kuhu me jäime kaheks tunniks. Mega mega mega mõnus ikka. Ja lõpuks tegime veel massaažitoolide tiiru ka, mis oli eriti mõnus ja lõõgastav. Jalutasime koju, sõime õhtust, vaatasime Netflixi ja läbi see nädal saabki.
Mina alustan tööd teisipäevast, osa neljapäeval, osa jumal teab millal ja kingituseks vist tagasituleku eest on järgmine nädalavahetus mul jälle vaba. Tore on kodus olla.
Enne ja pärast pilt
Mõned teised stiilinäited pakkimistest
Niisiis, 18.oktoobri hommikul kogunesime 8.45 "oma grupiga," kelleks oli Mari, Airi, Brigitta, Meeri, mina ja Kirsika lennujaamas, sest mõnel oli kohvris ruumi ja mõnel üldse mitte, seega tõstsime asju ühest kohast teise kuniks kõik kohvrid andsid rahuldava kaalu. Võite arvata kolm korda, kelle kohver kõige raskem oli.
Sealt algasid meil ka nii-öelda probleemid, kui selgus, et pikale lennule Airile kohta polegi ja ta on stand by, mis tähendab, et alles Stockholmis saime me teada, kas teda üldse lastakse Ameerikasse. Selles suures sagimises unustati talle ka pileti peale Tallinn-Stockholm panna, nii et alguses ei saanud ta isegi turvaväravatest läbi, komöödia. Lõpuks, kui me sisse saime, läksime hommikust sööma, kusjuures ma sõin putru moosiga ja lõhe-munavõiku, mille Brigitta lahkelt mulle jättis (see oli ainus), sest teised olid juustuga ja selle söömist ma heameelega väldin praegu.
Hiljem, kui me jalutama hakkasime, leidsime ka juba grupi II, kelleks olid Meelika, Reelika ja Keiri. Tegime grupipildi koos, miinus Keiri, kes oli sel ajal kadunud.
Päris lahe oli sedasi suure seltskonnaga koos lennata, ikkagi kuus inimest ja kuigi meid lennukites lammutati igakord üsna laiali, siis näiteks pikal lennul vähemalt mina, Airi, Kirsika ja Brigitta istusime üksteise taga ja saime jutustada ikkagi. Ja nagu mainitud sai, siis Airi ka lasti Stockholm-Newark lennule.
Lendasime seekord SASiga, kes on minu viimase aja lemmik lennufirma Euroopa-USA vahel, oma heade toitude poolest ja uute filmide, aga sel korral oli nii, et ma ei vaadanud mitte ühtegi filmi, sest mul olid kõik nähtud ja kuigi ma sõin suht palju, tavalisega võrreldes, isegi riisi ja kana, siis ei olnud toit nii erakordne kui eelmised korrad. Kuna ma filme vaadata ei saanud, sisustasin ma oma aega sudoku mängimisega, mille keskmise taseme ma lõpuks alla kahe minutiga ära tegin. Nii rahul olin endaga, haha.
Ja nüüd siis selle põneva osani, et mis Newarki lennujaamas juhtuma hakkas ja kas tund ja 50 minutit oli piisav, et järgmisele lennule jõuda.
Lennukist tollini tegin ma ilmselt oma elu ühe parima aja kohvriga jooksus, ma olin reaalselt esimese 20 inimese seas, kes meie lennukist sinna jõudsid ja ma tulin lennukist alles 33ndast reast. Seega, hea töö. Sebisin kõik teised ka enda juurde ning 25 minutiga oli meil see tsirkus tehtud. Andis kõvasti lootust ja jooksmiseks jõudu. Tollis küsiti minult, kuhu ma tööle lähen, kas mulle meeldib, küsiti, mida ma tööl esimese asjana näen (ma mingi, eeee.. ookeani?) ja et kauaks jään ja blablabla. Selline tavaline voor juba. Tollist esimesena sai Brigitta läbi ja pani juba kohvrite suunas jooksu.
USAsse sisenemisel on see jura asi, et oma kohver tuleb välja võtta ALATI esimeses punktis. Mis sest, et see ei pruugi olla Sinu lõplik punkt. Seega, ka sel korral tuli meil oodata suurt kohvrit, võtta see endale, joosta läbi turvaväravate, kinnitada, et oleme head inimesed ja ei too halbu asju üle piiri ning joosta siis veel edasi läbi lennujaama, kus ühel hetkel olid onukesed vastas, kes kohvri tagasi endale võtsid. Sealt edasi tuli joosta veel teise koridori otsa, kus me avastasime, et järgmise turvavärava juurde on nii pikk järjekord, et reaalselt tundus, et lennujaama seinad tulevad enne vastu, kui järjekord ära lõppeb. Kui te aga siinkohal arvate, et sellega meie lootus kustus, siis te eksite, sest meil joppas ja täpselt meie ees avati poole pealt uus järjekord ja tänu sellele jõudsime me väravatest läbi näiteks Brigittaga samal ajal, kes tegelikult aga jõudis järjekorda meist kõvasti enne.
Ühesõnaga, pikka juttu siinkohal pole mõtet ajada, sest fakt on see, et me teadsime juba seal pikas järjekorras, et meie lend on kolm tundi edasi lükatud ja me enam ei põdenud. Kellaajaliselt aga oleks me selle lennu peale ka siis jõudnud, kui ta õigeaegselt oleks väljunud, nii, et hea töö ja edaspidi rahulikum alla kahetunniste ooteaegadega.
See, et me lend võidaks edasi lükata, ei tulnud meie jaoks üllatusena, sest New Yorgis oli mega tuul ja torm ja meid hoiatati juba eelmisel päeval. Lennuk maandus juba nii, et ma mõtlesin, et see küll spinnib sinna väravasse, mitte ei sõida rataste peal. Seega, me marssisime rahulikult läbi lennujaama ja istusime siis toidualas maha, kus skoorisime natuke süüa ja muudkui ootasime ja ootasime, sest lendu lükati edasi veel tund aega. Lõpuks olime me kõik päris segi, väsinud ja tüdinud ja ajasime nii lolli juttu, et see muutus juba arusaamatuks.
Kell 20.38 (esialgne lennuaeg oli 16.45) lasti meid siis lõpuks lennukiga liikuma, ainult et ma jäin kohe magama ja kui ma 21.30 ärkasin, olime me millegi pärast endiselt täiesti maa peal. Jõudsin ainult omaette oiata, et miks me ometi ei lenda, kui ma jälle ära vajusin. Mu keha ei teinud üldse koostööd minuga selleks kellaajaks enam. Järgmisel hetkel, kui ma ärkasin, olid stjuardessid just jooke pakkumas ja kuigi ma täiega tahtsin cocat, tellisin ikkagi vee ja kui mulle tops kätte pandi, ütles kapten järgmine sekund, et KÕIK PEAVAD ISTUMA ja sellest järgmisel sekundil oli kõik see vesi mul süles, kõrvalistunud mehe õlu kõik mööda vaipa, ise istme pealt lennus nagu Ameerika mägedel, inimesed kisasid, selja taga olnud joogikärust lendas kõik laiali mööda maad ja vaipa, lennuk värises ja vot sellist surmahirmu ei ole mul küll kunagi varem olnud. Siinkohal suur kiitus pilootidele, kes rahulikuks jäid ja lennuki madalamale tõid ja ka inimesed maharahustasid, aga see külm tunne on mul sees siiamaani, kui ma selle peale mõtlen. Ma pole kunagi lendamist kartnud, aga kui see lennuk lõpuks maandus, tõdesime me kõik, et ei taha veel nii pea selle rauakolakaga õhku enam tõusta.
Kui me maandusime, oli kell vist veidi üle 23, täpselt isegi ei mäleta, olime Orlandos ja kohtusime üpris kiiresti mister Colcloughga, kes on John's Islandi personali eest vastutav isik, väga tore onuke. Eelmised kaks aastat olen ma lennujaamas alati kohtunud teiste inimestega, aga sel korral oli meie lennuk ainus, kes maandus ja 00.15 maandus veel üks, mille me ära ootasime ja lõpuks kell 2 hakkasime me Orlandost bussiga sõitma Vero Beachi poole. Hea üllatusena saime lennujaamas teada, et kolime samasse korterisse, kus me eelmine hooaeg olime ehk meie asjad olid kõik õiges kohas ja 4.30 tundus küll üsna hea mõte neid ka lahti pakkima hakata, aga väsimus võttis võimust ja pärast voodiriiete ja teki-patjade ülesleidmist muu enam väga ei huvitanud.
Eks see magamiseaeg oli oluline ka sellepärast, et hommikul 10.30 pidime me juba shuttle peal olema ja tööle sõitma. Ma mainin siinkohal, et meile tegelikult pakuti võimalust hiljem minna, kuna me nii hilja jõudsime, aga me otsustasime seda mitte kasutada, et oma päeva mitte rohkem segamini paisata. Ütleme nii, et hommik oli üsna keeruline ja me kõik olime üsna unised, aga tore oli kõiki näha. Klubis täitsime ära paberid, tegime ära narkotesti ja sõime lõunat. Lõunaajal nägin Mister George'i, kes on meie graafikute tegija ja kes mind miss Pomääriks kutsub ja küsisin, et millal ma tööd alustan. Ta ütles vastu "Saa enne narkotestis läbi." Ha-ha-ha.
Hiljem läksin ma parkimisplatsile oma autot otsima, kuhu Rogersid olid ta viinud, et ma ta kätte saaksin. Appikene, kui hea oli ühte autot näha, minu beebi! Võtmetega küll läks nii, et turvaväravas neid ei olnud ja tuli välja, et need on lõunaväravas, mis asub 1.6km eemal. Ehk siis, mu auto oli mu kõrval, aga ma ei saanud midagi teha, sest võtmeid lihtsalt ei olnud. Läksin sisse tagasi, otsisin omale kiirelt ohvri, kes mu golfiautoga sinna väravasse viiks, sest kahjuks ise ma ei oska sõita selle golfikaga, ma pole siiamaani ära õppinud ja ma pole ka päris kindel, kas keegi oleks seda mulle üldse niimoodi andnud. Üks Ameerika naine õnneks viitsis minuga rallida ja saime siis need võtmed ka kätte ja sain ka lõpuks oma autosse sisse istuda. Kukupai, oi kui hea..
Järgmiseks sõitsime me Brigittaga kodupoole, plaanisime läbi käia Walmartist, aga tee peal arvas Brigitta, et võiks minna TjMaxxi (riietepood), aga ainult vaatama. See lõppes 130$-lise arvega. Tal, mitte mul. Mina ainult vaatasin. Mina see hooaeg ei shoppa, välja arvatud Black Fridayl koos Sigridiga ja välja arvatud asju, mida mul päriselt vaja on. Kui me poest välja tulime, sain ma paraja südari, kui sattusime stop-märkide ristimikule politseiga koos ja ma teadsin, et kui mina lähen esimesena, peatab ta mu kohe kinni, sest ütleme nii, et seadusepäraselt ja teoreetiliselt ei tohiks ma oma autoga praegu üldse sõita. Brigitta oli kaine mõistus ja ütles, et ma ruttu läheks ja mingi tagasipöörde teeks või kuskile keeraks, et see politseiauto jumala eest mulle seljataha ei saaks tulla. Tagumine numbrimärk on see, mida ta näha ei oleks tohtinud. Õnneks meie plaan töötas ja meid kinni ei võetudki, tore.
Siin on selline naljakas süsteem, et erinevalt Eestist, kus on ülevaatus ja kindlustus ja asjad, siis siin on registreerimine ja kindlustus. Selleks, et saada registreerimist, mis on numbrimärk (mais ma võtsin registreerimise maha ja selleks andsin oma numbrimärgi neile tagasi), peab olema tehtud kindlustus. Selleks, et saada kindlustust, on vaja kohalikke lube. Selleks, et saada kohalikke lube, peab olema aadressikinnitus, mis peab olema ametlik. Ehk teisipidi tulles, seda kõike ei olnud mul võimalik reedega korda ajada (nädalavahetusel on ARK siin lihtsalt suletud). Esmaspäeva hommikul olen vinks ja vonks ARKis kohal ja saan oma numbrimärgi tagasi ja ei peagi enam illegaalselt sõitma.
Edasi läksime me Walmarti, ostsime süüa ja asju koju ja tulime siis koju, kus me pakkisime lahti kõik asjad. Ma paneks siia heameelega video, milline me tuba välja nägi, aga õnneks Brigitta ei ole mulle seda saatnud, seega mul on hea vabandus olemas. Ma olin lõpuks täiesti ahastuses, kui ma leidsin veel ühe kasti, mille peal oli minu nimi. Lihtsalt, kuidas saab ühel inimesel nii palju asju olla.. ühe kastitäie asju ma õnneks juba andsin ära, seega natuke parem, aga tõsiselt, selle hooaja lõpus peab mul olema 5x vähem asju.
Kui me olime organiseerimise lõpetanud, tegime me kiirelt ühe une, enne õhtust pidu, mis minul venis kahetunniseks, sest Brigitta arvas, et ma panin äratuse ja mina arvasin, et ta ajab mu üles. Mis seal ikka.. sättisime valmis, jõime "valgete tüdrukute põhijooki USAs praegu," milleks on WhiteClaw, mis on gaseeritud vesi alkoholiga. Üks mu lemmikuid siin. 22.30 kutsusime autod järgi ja läksime peole. Siinkohal minu teadmised lõppevad, sest jumal teab, mida need ameeriklased jookide sisse panevad või kui palju ma neid jõin, aga mul oli paha olla veel järgmise päeva õhtul 23.00 ka. Pidu ise vist oli hea, vähemalt mu valged teksad olid täiesti mustad ja mu jalanõud täiesti märjad ja ma ise täiesti suremas.
Niisiis laupäev osutus raskemaks, kui oleks tahtnud. Ma sain voodist välja alles kella kahe ajal ja seda ka Brigitta sundimisel, kes tahtis sööma minna. Läksime iHopi. Mu viimane iHop küll lõppes 36 tunnise oksendamise ja haigla ja tilgutitega, aga no kui halb õnn peab olema, et sama asi mitu korda juhtuks, eksole. Sõime head munaputru ja peekonit ja pannkooke ja elu tundus isegi päris kenaks minevat. Kuniks me jõudsime koju ja ma vajusin voodisse ja tõusin sealt uuesti kell kaheksa õhtul, et saada sõbraga kokku, kust ma kell 23 ikkagi koju sõitsin ja aru sain, et see päev võiks lihtsalt lõppeda.
Nii jõuame me otsapidi tänasesse, pühapäevasesse päeva, mis algas hommikul üsna vara ja jätkus lõunaajal semudega Mulligansis, kus teised nautisid kokteile ja mina cocat, sest ainult mõte alkoholist pani mu mao urisema. Mulligansis rääkis üks Rumeenia kuttidest, et meie jõusaalis on praegu hea pakkumine, mille puhul tuleb täna maksta 1$ ja edaspidi 24$ kuus ja mille sees on ka solaarium, massaažitoolid ja võta tasuta sõber kaasa igasse trenni. Ega me mitu korda öelda lasknud, napilt tund hiljem juba allkirjastasime pabereid ja tulime siis natukeseks koju seedima. Vahepeal aga otsustas meid paduvihmaga tervitanud Florida oma päikese välja lasta ja seda ometi ei saanud raisata, seega me läksime Brigiga maja ette päevitama. Võite jällegi arvata, kes ära põles. Õnneks küll mitte sellistes astmetes nagu tavaliselt.
Pärast tegin kodus natuke süüa ja lõin aega surnuks kuniks kella kuue paiku me siis jalutasime Brigitta ja Alexiga jõusaali, kuhu me jäime kaheks tunniks. Mega mega mega mõnus ikka. Ja lõpuks tegime veel massaažitoolide tiiru ka, mis oli eriti mõnus ja lõõgastav. Jalutasime koju, sõime õhtust, vaatasime Netflixi ja läbi see nädal saabki.
Mina alustan tööd teisipäevast, osa neljapäeval, osa jumal teab millal ja kingituseks vist tagasituleku eest on järgmine nädalavahetus mul jälle vaba. Tore on kodus olla.
