Lolaga Lottemaal ja Peetri jooksul

Käisime empsi ja Lolaga Lottemaal, mis mõne meelest oli preili jaoks liialt vara, aga mina arvan, et ainsana jäi tal puudu see tegelaste äratundmine, sest ta lihtsalt pole selles Lottes veel nii sees. Läksime me esimest korda, palju head olin kuulnud teistelt blogijatelt ja ainsa miinusena oli kõrvus kallis hind. Eks ta muidugi omajagu ole ka, aga korra aastas vast võib. Maksta tuleb nii parkimise (mis on 900m eemal Lottemaast) kui ka rongi eest, mis Lottemaale viib (aga mis on seda hinda kindlasti väärt, arvestades, et tõenäoliselt enamik peresid lahkub sealt kuna kõige väiksem hakkab unne vajuma ja siis ei tahaks küll kilomeetrit selle unisega kõndida), aga kohale jõudes ootavad ees juba esimesed tegelased, kes on oma rollis nii sees ja nii positiivsed, et isegi mina korraks heldisin, kas tõesti on Eestimaal ka võimalik selliseid inimesi leida? 

Piletijärjekorras oodates tegi üks tegelane nalja, mille üle ma siiamaani naeran. 

"Mis konn sumiseb?"

- "..."

"Konsum!" 

HAHAHAHA. 

Esialgu käisime takistusrajal pisut ronimas, aga Lola ei saanud kohe seda emotsiooni sisse, kus me oleme ja mis seal teha saab, seega me otsustasime edasi rännata. Muideks, meil lolli peaga oli kaasas ka käru lapsele, aga tegelikult olid väravas suured kärud täitsa olemas, kuhu ka Lola ennast kohe sisse seadis ja siis "tädiii gooo" karjus. Meil vedas kõvasti ka ilmaga, kuigi eks me olime seda teadlikult sihtinud ning kõik need rõõmsad tegelased ja tegevused olid tõesti väga toredad. Me küll teatrietendusest ja enamikest mängudest jäime ilma, sest Lola meelest oli palju ägedam liugu lasta või rattaga sõita või hoopis pizzat süüa ja nagu ma ka alguses mainisin, ta ei tunne neid tegelasi, seega tal oli suhteliselt savi isegi siis, kui kõik teised lapsed Lottet nähes kisama pistsid. Kusjuures, Lotte majja me isegi ei läinud, sest seal oli ukse ees mingi veider auk põrandas ja Lola ehmatas selle peale ära ja karjus nonono ja nii jalutasime me hoopis mere äärde. Me tundsime rõõmu hoopis teistest asjadest kui mõni teine laps, aga ma arvan, et teeme aasta aega suurt teavitustööd ja küllap ta järgmisel suvel juba tegelased ka ära tunneb. 

Ja selline oli meie lapseke 10 minutit pärast autosse istumist.

Kui juba Lolast rääkima hakkasin, siis jätkame tema teemal. 17.augustil toimus Peetri Lastejooks, mida korraldavad Loore Maria vanemad ja Loore on laps, keda ma kaks ja pool aastat hoidsin ehk ütleme nii, et minu jaoks väga lähedane perekond. Sel aastal oli juubelijooks, nimelt toimus see juba kümnendat aastat ja nii otsustasingi ma Lolaga ka minna. Raymond ja Liisa liitusid ka koos Emmaga ja kuidagi juhuslikult sattusime me lausa samasse jooksu, nii et alguses pliksid käest kinni jooksid. 

Ja Lolal oli nii tore. Talle nii meeldis joosta. Talle meeldis auhinnaks saadud jäätist ja kohukest süüa, talle meeldisid batuudid. Lisaks toimus samal ajal Peetri Laat, kuhu me ka läksime ja kus talle nii väga meeldis ronida ja mängida ja karuselliga sõita. 

Ja selline oli piiga jälle kümme minutit pärast voodisse panekut. Ausalt öeldes ma ise teises toas magasin täpselt sama sügavalt. 

Ja tegelikult veetsime me terve nädalavahetuse koos, nii et siit siis nii mõnigi pilt veel meie koosveedetud ajast. 

Tagasi Eestis

Esimest korda elus, või vähemalt üle väga väga pika aja jõudsin ma lennujaama nii vara, et ma ei pidanud isegi tõmblema või muretsema, et ma oma lennust maha jään. Sel korral lendasin SASiga, lihtsalt meenutuseks, et mais tulin koju Norwegianiga ja need kaalusid absoluutselt kõik asjad ära, mis mul kaasas olid. SAS see-eest oli palju inimlikum ja käsipagasi kaalu üldse ei torkinud ning suur kohver oli mul ka üle väga tüki aja alla lubatud kaalu, nii et väga tore. 

Emotsioonide mõttes olin ma sel korral muidugi väga kahe vahel, ühest küljest ma täiega ootasin kojuminekut ja Eesti suve nautimist ja teatud sööke ja teatud inimesi, aga teisest küljest jätsin ma Pennsylvaniasse väga suure osa oma südamest ja selles mõttes oleksin ma väga tahtnud, et see aeg oleks olnud pisut pikem.

Lennujaamas oli mul isegi nii palju aega, et ma hakkasin endale patse tegema, aga ilma naljata tegin ühe ära ja teise tegemiseks ei olnud enam kätes mitte mingisugust jõudu ja nii istusin ma seal WC-s hea kümme minutit ühe patsiga. 

Lend läks välja õigel ajal, mis oli 17.20 ja see oli minu jaoks täielik needus, sest Eestis oli sel hetkel kell 00.20 ja ma oleks pidanud magama, aga kuidas Sa ütled kehale kell 17, et maga nüüd? Ega ei ütlegi. Nii ma vaatasin ära filmi The Glass, mida ma hullult tahtsin kinno vaatama minna, aga keegi ei tulnud minuga ja see oli täiega sürr ja mõnus. Täpselt nagu ka Split, mis on üks mu lemmikfilme läbi ajaloo. Lisaks vaatasin ma filmi The Mule, mida ma samuti kinno tahtsin vaatama minna, aga sooviks see jäigi. Selle osas mul olid natuke kahetised tunded, kuigi lõpp oli väga ootamatu ja pisarakiskuja. Minu jaoks on alati super positiivne, kui lennukis on nii uued filmid, et ma alles napilt olen neid kinokavades näinud.

LISAKS! Suur kiitus SASi söögile, kõik ettetoodu oli väga hea nagunii, aga hommikusöök oli täiesti masterklass - värske mahl, puuviljasalat, jogurt koos müsligraanulitega ja soe kukkel, millele lisaks sink-juust-tomat-salat-muna. Ma pole vist nii tühjaks oma kandikut mitte kunagi lennukis söönud. 

Ja kui ma siis lõpuks 7.20 Stockholmi jõudsin, polnud ma maganud silmatäitki ning vastuvaadanud ilm ei teinud ma tuju ka just eriti heaks. Tegelikult sel hetkel, kui lennuk maandus, tekkis mul unevajadus, sest siis oli ju ajaliselt minu kesköö käes.

Ja nii tuuseldasin ma seal lennujaamas ringi, midagi aru ei saanud, sõin, käisin poes ja siis mõne targema suurel nõudmisel viskasin ennast üle istmete pikali ja magasin kaks rahulikku tundi seal. Kui ma ärkasin, olin veel rohkem sassis kui enne, ausõna. Ja siinkohal pilte vaadates ma taipasin just, et ma olen oma silmaklapid ära kaotanud, nuuks.. Mulle just hakkasid need meeldima.

Kodu kallis kodu..

See on alati nii, et koju jõudes küsitakse, et noh, kuidas on? On hea kodus olla? Nagu ma kellelegi vastasin, siis õnneks olen ma oma elus jõudnud staadiumisse, kus ükskõik, kummas kodus ma olen, tunnen ma ennast hästi. Niivõrd kuivõrd. Seega, jah, tore on Eestis on olla, aga sama tore oli ka USAs olla.

Lennujaamas olid mul üllatuslikult vastas Brigitta ja emps, üks kallistuste, teine õhupalli ja lilledega. Nii armas. Emps juba naeris, et kõik viimased korrad on keegi mul vastas olnud. Vale, sest mais saabusin ma öösel ihuüksinda. Aga lilli on ikka armas saada ja veel armsam oli see, et esimest korda elus Brigi tegi video mu tulekust, mul pole kunagi olnud videot sellest ja see nii nunnu.

Kui Assakule jõudsime, tulid meile külla Andre ja Veronica ja Lola Maria ja Lola oli lihtsalt nii sillas, et jessss, lõpuks ometi mu lemmik tädi kodus tagasi. Ja minul oli ka muidugi nii hea meel teda näha. Kuigi esimese hooga, kui ta sülle võtsin, oleks ta peaaegu maha pillanud, sest võrreldes väikese preiliga USAs on mu väike preili siin umbes neli korda kergem.

Ajavahe tõttu olin ma korralikult sassis, seega polnud muud variantigi, kui ennast kohe Eesti aega sisse elada ja suhteliselt vägistades ennast õhtul normaalse ajani üleval hoida. Sellele aitasid kaasa paar siidrit kodus ning siis Brigittaga Katusekohvikus nauditud maasika margariitad ja riigi parim sushi Sushi Plaza kokkadelt. Imearmas õhtu hea toidu, hea joogi, super hea seltskonna ja elava muusikaga. Kuigi eks parajalt naljakas oli kell 23 koju minna, sest uni surus peale. 

Laupäeva hommikul ei olnud mul kaua aega magada, optimistlikult maikuud arvestades arvasin, et olen juba kuuest üleval ja nii olin omale kella üheksaks juba ripsmete aja pannud. Nii ma siis sinna sõitsingi, mitu tundi pikutasin ja ilusad ripsmed omale skoorisin. Mul on ükskord varem ka olnud pruunid pikendused ja need on totaalselt mu lemmikud, nii loomulikud ja nii armsad. Neid saab muideks Nõmmelt, Prende Ilustuudiost, tasuta parkimine ja kaardimakse, halleluujah! 

Edasi käisin ma kiire tiiruga vanaema juures, kes ajal, kui ma USAs olin kahjuks haiglasse sattus ja ma ütlen ausalt, et mu esialgne paanika oli nii suur, et ma olin valmis üleöö koju ka lendama. Õnneks jõudis ta mu kenasti ära oodata ja tal olid lausa pisarad silmas, kui ma lõpuks tulin ning mina tundsin ennast ka poole rahulikumalt. Need on need hetked, kui on väga raske kodust eemal olla ja eks ma vist pooleldi suurest kergendusest ja pooleldi suurest šokist oma vanaema sellisena näha nutsin pärast veel tund aega. Õnneks, tänaseks päevaks on olukord nii palju paremaks läinud, et vähemalt pisarates ma sealt ära tulema ei pea ning pigem käin seal vanaemale nalja tegemas ja motivatsioonikõnesid pidamas ja küll ta lõpuks sealt koju ka tuleb. 

Järgmiseks kihutasin ma tagasi koju, et minna kõlarirenti, siinkohal kiitus Eventech firmale, kellelt me vist juba kolmandat (kui mitte veel rohkem) korda rendime ürituse jaoks kõlari, et muusikat mängida. Väga kiftid kutid on tööl ja iga kord teevad mulle seal pulli ning seekord andsid lausa lubatud ühe kõlari asemel meile kaks, et oleks telgis mõnusam heli. Noh, heli oli lausa nii mõnus, et kõlarid olid pea terve õhtu üsna miinimumvolüümi peal ja muusika mängis ikka hästi. 

Ja kuna mu päev veel vähe kaootiline oli, sõitsin siis tagasi linna, et minna juuksurisse. Kahjuks see tüdruk ei saanud mind võtta, kes mu juuksed blondiks värvis mais ja nii läksin ma ühe teise juurde, kelle ma Facebookist leidsin. Ütleme nii, et esialgu ma olin tööga üsna rahul ega näinud põhjust draama tegemiseks, aga praegu on küll natukene kahju, et toon pole päris see, mis ta olema peaks. Õnneks, õige juuksur lubas asja korda teha ja mu jälle õnnelikuks muuta, seega küll varsti on elu jälle ilus.

Pärast juuksurit kihutasin ma jälle koju, panin selga peoriided ja isa 55 pidu alaku! 

Siinkohal kiidan Carmen Cateringi, kes tõid meile söögid koju kätte, kõik oma õigetes kopsikutes ja alustel ja kuigi menüü oli kohati täielik hiina keel ja ilmselt 99% asjadest polnud ma kunagi varem söönud, siis reaalselt mulle maitsesid pea kõik asjad ning taldrikud said öötundidel ka lõpuks täitsa tühjaks. Sooja toitu me sõime rõõmsalt veel järgmiselgi päeval. 

Reklaamfoto Sakule

Mu sister from another mister

Üks näide laual olnud söökidest

Pidu kestis varajaste hommikutundideni ja meie uni kestis lausa kella kaheni pärast seda. Olnud vaikselt vegeteerinud, otsustasime me, et keha vajab rasva ja soola ja McDonalds's on ainuõige koht, kust seda saab. Brigi, muideks, sõi elus esimest korda Big Maci burksi, see vajas kohe fotojäädvustust. 

Hiljem läksime me koju tagasi, tegime kerge powernapi, mängisime siis koertega ja läksime kinno, vaatama filmi Hirmsad lood, mida pimedas rääkida, mis oleks pidanud justkui olema õudukas, aga tegelikult pooleldi oli komöödia ja pigem nagu pettumus. Naljakas on selle juures see, et internetis on inimesed hullult vaimustuses sellest filmist ja räägivad suurest ootusest teise osa suhtes. Veider. Aga eks maitsed ongi erinevad. 

PS! Ma käisin esimest korda Ülemistes kinos, sest see ju nüüd mu kodukino, nii hea ja mõnus on 5 minutit sõita ja kohal olla, mitte tõmmelda kuskile linna või Mustamäele ja otsida parkimiskohta jaaa nii edasi. Ühesõnaga, mulle hullult meeldivad need diivanid Ülemistes, no mega mugavad ja mega mõnus laiutada. Ma ei tea, kas need on igas saalis, aga ma olen 2x käinud ja mõlemad korrad on olnud. Emps käis staaritoolidel ja kurtis, et käepide jääb täpselt subtiitritele ette, kui ennast pikali lasta ja see-tõttu ma nüüd nende peale ei julgegi minna. 

Ja lõpuks oli jälle aeg magama minna, et ennast esmaspäevaks jälle välja puhata.