Ameerika teise hooaja lõpp

Töötasin 16.maini, mis nagu ma eelmises blogis mainisin, tekitas olukorra, kus ma töötasin üheksa päeva järjest ja neist neli viimast topelt. Ütleme nii, et lõpuks oli küll päris hea tunne, kui need päevad läbi said. Natuke lihtsamaks tegid need tunnid lovebugsid, kes on mingid musta värvi elukad, kes on sabapidi koos ja kõnnivad ringi ja neid oli niiiiiiiiii palju, et te ausalt ei kujuta ette. Tänu neile aga olid õuesektsioonid päris mitu päeva suletud ja seega sisemise ala peale sisuliselt topelt servereid. 

Viimasel päeval veel rääkisin ühe kapteniga juttu, kes ütles, et skoorisin sel aastal "jah" sõnad kõikidelt manageridelt ja see on minu puhul sellepärast eriline, et ma golfclubis ju ei ole töötanud ühtegi päeva see aasta ja sain isegi nendelt manageridelt jah. Elagu mister George! Kurb oli ka viimasel päeval, ma olin hästi aktiivne, liikusin ringi, aitasin kõiki, möllasin oma laudades, ühesõnaga, super super super oli kõik, aga kui ma siis ühel hetkel aru sain, et seda järgmised viis kuud ei ole, siis tuli küll pisar silma. Kusjuures, John's Island oli nõus võtma mind tööle ka ilma tööviisata ja maksma sularahas, suveperioodil. Kahju, et nad seda alles siis ütlesid, kui mul nüüd juba teised plaanid on. Ma oleks raudselt läinud.

Cristianal ei mahtunud kaste ära ühte kaussi

Need lovebugsid

Viimane hommik selle uniformiga

Viimane lõuna, poleks saanud paremini ju minnagi

Lõunal:

Õhtul:

Kinos käimise hullus jätkus meil veel ka viimasel nädalal, käisime Brigittaga vaatamas uut filmi The Hustle, mis tuleb Eesti kinodesse ka ja ausõna, säästke raha ja ostke midagi ilusat. Kohe kindlasti üks nendest filmidest, mis haibitakse näitlejate ja treileriga nii üles, et kutsub vaatama ja milles pettud 100%. Pettusime meie, pettusid ka päev hiljem vaatama läinud Meelika ja Reelika. 

Meie Brigittaga käisime enne kino ka sushit söömas ja sangriaid joomas, ma ei tea, kuidas see jook minust nii mööda on läinud, ma olen eluaeg arvanud, et see hull surm ja niidab poole lonksu pealt, aga tegelt on nii njom njom. 

Ausalt öeldes tundub küll pildi pealt, et mina olin hullult näljane ja Brigitta oli dieedil, aga ausõna, ta sõi pooled minu omad ka ära, haha. 

PS! Siinkohal mul tuli meelde, et rääkisime empsiga, et millega viina juuakse ja ütlesin, et vodka-soda-cranberry ja sain siis ise ka aru, et Eestis ei joo mitte keegi mitte kunagi viina gaseeritud vee ja jõhvikamahlaga. Printsessid siin. 

Neljapäeva õhtul, mis siis oli minu viimane tööpäev, läksime pärast tööd Meelika, Reelika, Brigitta ja Stefaniga bowlingut mängima. Pigem küll siidrit jooma (leidsime sisuliselt lõpus, et Stella õllel on ka siider ja see maitses täpselt nagu kodu õunasiider vaadist), aga mängisime paar mängu ka. Mul pole ühtegi pilti mängust, haha, küll sellel ka põhjus on. Ma olin nii koba lihtsalt. 

Terve reedese päeva ma veetsin ringi joostes, sest kuigi alguses oli mul ideaalne plaan, kuhu oma auto suveks panna, selgus kaks päeva enne seda, et see plaan on vastu taevast ja mul tuli leida plaan B. Jumal tänatud, et mul nii palju häid suhteid igal pool kõikidega on, et see plaan B viie minutiga sisuliselt leitud oli. Niisiis, olude sunnil, viisin ma auto juba reedel garaaži ära ja andsin võtmed ära ja tsauuu beebi, näeme oktoobris. Edasi tulid Mari ja Keiri mulle vastu, ma viskasin nad tööle ja jätsin Mari auto enda kätte, millega ma siis sõitsin esimese asjana DMVsse, mis on Eesti mõistes siis ARK. Kuna mul see kindlustusmakse on siin üsna hinge kinnitõmbav (esmane autojuht, USA mõistes, kaskokindlustus ja kõik muud aspektid), siis ma olin valmis tegema mida iganes, et ma seda maksma ei peaks need viis kuud, kui mul autot ennast polegi. Seega, minu valik oli võtta auto registratsioonist maha, mis tähendab siis, et võtsin autol numbrimärgid küljest ja viisin need ARKi tagasi. See siis tähendab, et autoga ei tohi sõita kuniks ma selle numbrimärgi tagasi lähen võtan. Sisuliselt nagu meil ilma ülevaatuseta sõitmine, sõida kui julge oled, aga kui vahele jääd, on jama. Ja siis, kui ma sain auto mahavõetud (mis võttis aega kaks minutit), pidin ma helistama kindlustusse ja nendega lepingu ära lõpetama ja see võttis mul ei rohkem ega vähem kui 34 minutit telefoni otsas. Appi, see Ameerika. 

Hommikupooliku esimesed tunnid veetsime me Brigittaga hoopis rannas, kuulasime head muusikat, rääkisime juttu ning nautisime ilma. Korra käisime vees ka ja kuigi lained olid üsna suured, tundus, et saame hakkama. Kuniks ühel hetkel enam ei saanud ja ma jõudsin ainult mõelda, et nüüd on küll lõpp, sest see laine vajus mitme meetri kõrguselt mulle otse pähe. Veidi siis tsentrifuugisin seal vahel, jäin oma Calvin Kleini päikeseprillidest ilma ja nina lahti, sest see oli paksult soola täis. Tore lugu. 

Edasi läksin Indian River Malli, tegin oma küüne korda, mille ma viimasel tööpäeval pooleks virutasin, ostsin uued päikeseprillid, mida ookeani kaotada (seekord Hilfigerid, haha) ning läksin kinno, et kinkekaardi viimane summa ka veel ära kasutada. Sel korral filmiks A dog's journey ja vot see on see film, mida ma kahe käega soovitan. Küll aga on see väga seotud esimese filmiga, a dog's purpose, seega, kes näinud pole, vaadake see esimesena ära. Film oli mulle sobivate emotsioonidega, sain terve peatäie nutta ja lootsin, et sellest piisab, et järgmisel päeval äraminek lihtsamalt läheks.

Kodus sõime veel kell üks öösel Brigittaga jäätisetorti, mille me tegelikult ostsime meie sünnipäevapeoks, aga milleni me kunagi ei jõudnud. 

Niisiis täna hommikul tuli mul öelda viimane head aega Brigittale, mis ilmselt oli selle hooaja kõige raskem. Nii jabur, kui see ka ei tundu, sest tegelikult 10 päeva pärast näeme me juba jälle, aga ma ei tea, kuidas tema tunneb, aga mina kasvasin temaga nii kokku, et minu jaoks tundub üsna maailmalõpp, et ma enam hommikuti esimesena tema nägu ei näe. Et ma üldse ühegi eestlase nägu ei näe, kellega me nii mitmeid kuid koos veetsime. Tundub isegi praegu, et eelmine hooaeg oli selle võrra lihtsam, et vähemalt ei olnud kellegagi nii lähedane, et poleks hakkama saanud. Sel korral.. noh, neid oli. 

Pisardasin omaette ligi tunnikese, siis otsustasin ennast kokku võtta ja viimased asjad veel kokku pakkida ja tuba ära koristada. Naljakas on see, et kuigi ma olen reisimise ekspert ja kuigi ma olen oma asju pakkinud nii palju kordi, et ma enam isegi ei tea, kui palju, olen ma ikkagi selles täiesti lootusetu ja lõpetan alati kümne lisakiloga teel lennujaama. Etteruttavalt ütlen, et seekord ei päästnud mind ei käel olnud kristallid ega ka jumal, kõik läks untsu. Aga sellest pikemalt allpool. Ühesõnaga, poole päeva pealt siis tegi Keiri mulle veel patsid pähe, et oleks mugav lennata ning jätsin siis tema ja Mariga ka hüvasti ja kuigi alguses tundus, et mis seal ikka, siis ütles Mari sellise lause, et kui ta tuleb õhtul töölt, siis mind polegi enam seal ja järgmiseks seisin keset esikut, nägu käte vahel ja pisarad muudkui jooksid ja jooksid. Käskisin neil lihtsalt ära minna, sest ega lihtsamaks see head aega nagunii poleks läinud. 

Viimaseks tunniks Vero Beachil jäin siis korterisse üksinda ja õnneks, kuna ma eelmistel päevadel olin pakkimisega hästi tubli olnud, polnudki mul muud teha, kui Netflixist sarja vaadata ja endale bageleid küpsetada, et midagi kõhtu saada. Veel mõni inimene üritas minuga kokku saada ja hüvasti jätta, aga ma olen selles äärmiselt kehva, nii et mõnele ma valetasin, et ma pole enam Vero Beachil ja mõnele ütlesin lihtsalt ei. Poole kahe ajal tellisin omale auto järgi ja läksin bussipeatusesse, kuhu buss saabus õigel ajal ning sisustasin terve bussitee Eurovisiooniga. 

Siia vahele ütlen, et ma täiega rahul võitjaga ja minu meelest oleks võinud Rootsi ja Venemaa ka võita. Ja show, mis Iisrael korraldas, oli ülemõistuse ikkagi, kuigi Madonna no üldse ei sobinud sinna vahele. Ilmselt, kui tema asemel oleks olnud Enrique Igleasias, ma ei pauguks üldse, haha. 

Arusaamatul põhjusel jõudis buss Fort Lauderdale tund aega varem, 17.05. Oleks pidanud jõudma 18.20. Ükskord ma olen lausa 19.20 jõudnud. Ühesõnaga, ei tea, miks või kuidas, aga see tähendas, et mul oli erakordselt palju aega, sest esimene aeg, mil ma oleks pidanud olema lennujaamas, oli 19.00. Muidugi siis hakkasin ma järjest sõnumeid saama, kuidas 21.00 asemel läheb lend 22.00. Ja siis 22.45. Ja siis 23.45. 

Pärast bussisõitu läksin hoopis sushit sööma, kohta, kus me Triinuga kogu aeg käisime, aga praegu kahjuks Triin ei ole enam Fortis, ta on suveks Eestis, seega pidin üksinda tsillima. Sõin kõhu maxtäis ja tellisin siis jälle auto järgi, et lennujaama kobida ja näha, mis saatus mind ootab. Alguses ma istusin natuke eemal maas kuniks Eurovisioon lõppes ja nägin siis, et kõikide kotte kaalutakse, iga väiksemgi kõhukott ka kaaluti ära, sest suur kohver võib olla 20kg ja KÕIK lennukisse kaasavõetavad asjad max 10kg. Saate juba aru, et ma olin eos pekkis jah? 

Okei, mõtlesin siis rahulikult kõik läbi, näiteks ehitasin endale jope, kuhu sisse panin tagi, kuhu sisse panin pusa, kuhu sisse panin trennipusa. See pamp üksinda kaalus juba 10kg. Aga ma viskasin selle kaalu kõrvale põrandale ja nad ei näinud teda. Panen siis suure kohvri peale, 23.4kg. Mitte ei saa aru, kodus oli 22. Okei, kiskusin selle siis lahti, võtsin suvalt mingid asjad sealt välja, lootsin, et mul on neid pärast kuskile panna (väga mõtlematu) ja viskasin siis suure kohvri kaalu peale tagasi, näitas 21.4kg, ma sosistasin vaikselt kutile "come on, please..." ja lasi läbi ja panin siis oma kaks väikest kotti (ilma poolte asjadeta, mis kõik põrandal laiali olid) kaalu peale ja need olid 11.4kg. Ma lihtsalt teesklesin, et ma isegi ei tea, mis limiit on ja õnneks pandi kottidele sildid peale. Kurat, ma ei lenda mitte kunagi Norwegianiga USAst ära enam, mida keberniiti. Nüüd näen ma igal juhul välja nagu kaamel, ma ei tea, miks ma arvasin, et pole vaja käsipagasi kohvrit võtta ja saan kottidega hakkama. Nagu ma enne juba mainisin - korduvalt loll lihtsalt. 

Nüüd ma siin lennujaamas istun ja loodan, et kunagi lend läheb ka, sest ebaõnn on see, et kahe lennu vahel Stockholmis oli mul üks tund.. jah, kui esimene läheb kolm tundi hiljem, ei ole ka mingit varianti teise lennu peale jõuda. 

Ma ei tea, emps, panin küll kristallid täna just käe peale...

Ilusat emadepäeva!

My Mother, my friend so dear, 

Throughout my life you’re always near. 

A tender smile to guide my way, 

You’re the sunshine to light my day.

Ilusat emadepäeva, emps! 

PS! Ma millegi pärast olen alati arvanud, et meil on terve hunnik pilte koos, aga tuleb välja, et tuleb neidki tikutulega otsida. 

Aprilli lõpp - mai algus

Pärast sünnipäeva pidustusi tuli tulla tagasi oma tavapärasesse režiimi ja see tähendas jälle töötamist, kuigi varasema ühe vaba päeva asemel oli meil neid lausa kaks ja pool. Ja kuigi kõik arvasid, et nüüd läheb rahulikuks ja tempo läheb maha, oli reaalsus hoopis see, et golfclubi sulgemise tõttu kolisid kõik beachclubi ja alates sellest on meil olnud iga õhtu 150+ inimest. Näiteks täna õhtul 200. Aga servereid on ju arvestatud tööle selle järgi, et on rahulik ja aeglane ja näiteks tavapärase 12-14 asemel on meid 8-9. Iseenesest mulle meeldib, sest lõunati on suhteliselt rahulik ja mind ajab ikka väga hulluks, kui hakkab mingi keberniit, et issand jumal, miks Sa seisad, leia omale mingi tegevus. MUL EI OLE ÜHTEGI TEGEVUST, PALUN SAADA KOJU MIND SIIS, jumal hoidku. 

Taken by Estonian
Võetud eestlase poolt

Näiteks üks hetk mul oli nii igav, et ma sorteerisin karbitäie kriite värvide järgi ära. No palun..

Eelmise nädala laupäeval toimusid klubis ka esimesed pulmad mais (neid on kokku kolm, kolm järjestikust laupäeva), 190 inimest. Esialgu tundus, et see pidu saab eos rikutud, sest toimus see murul valges suures telgis ja väljas lahmas selline torm, et meetrised vaasid vett täis kukkusid laua peal ümber ja lõhkusid nii klaase kui taldrikuid. Rääkimata lendavatest patjadest ja muust kraamist, ühesõnaga, tundus kaos. Õnneks suudeti asi saada kontrolli alla, telgi seinad lasti alla ja pruut ja peigmees lustisid keskööni. Serverid lustisid kella üheni ja peale ja neile see väga ei meeldinud. Mina ei olnud õnneks pulmas tööl, ma vaatasin beachclubi terrassil neid nukralt ja mõtlesin, et ei tea, kas mina ka kunagi abiellun ja kas minu pulmad ka kunagi nii ägedad tulevad.

Airi viimane vahetus minuga koos

Niimoodi tehakse 190 magustoitu

Mul pärast tööd oli kodus chillbill

3.mail toimus mitteametlik hooajalõpupidu Riversides, kuhu meid oli kogunenud nii palju, et õue alale ei mahtunud mitte keegi peale John's Islandi inimeste. Sõime, jõime, lõime tantsu, oli väga tore. Peol olid ka sellised inimesed, kes terve hooaja jooksul pole käinud ühelgi peol ja see tegi selle veel toredamaks. Ma ise küll polnud eriti tujus ja pärast esimest jooki enam teine üldse ei maitsenud, aga ega see tantsusamme vähemaks võtnud, rokkisime kuniks tuled põlema pandi. 

Hiljem üritasime McDonald'sisse minna sööma, aga punkt üks, meid ei lastud sisse ja punkt kaks, meile öeldi drive-inis, et maksta saab ainult sularahas ja meil kellelgi polnud. Need kaks märki oleks pidanud olema piisavaks tõestuseks, et meil ei ole seda burgerit vaja, aga ei, teate, mis meie tegime? Sõitsime (me olime endiselt uberis) pangaautomaati, võtsime raha, läksime järjekorda tagasi ja ootasime seal ei rohkem ega vähem kui 40 minutit oma kolme burgerit. Nagu mingi fine-dining restoran noh. Lõpuks jõudsime koju kell kolm öösel, ma sõin friikad ära ja läksin magama, et kell üheksa jälle ärgata ja tööle minna. Tööle minnes sõin muideks burksi ka ära, see oli endiselt sama värske. 

6.mail see-eest toimus ametlik hooajalõpupidu, mille korraldasid food and beverage managerid ja tähtsad onud mister Kroh ja mister Colclough isiklikult. Kuigi algselt tundus, et pidu tuleb üsna halb ja negatiivseid jutte käis selle ümber palju, siis mina ütlesin lõpuni välja, et pole mõtet spekulatsioone luua ja lähme kohapeale ja vaatame. Toimus see ühes kohalikus õlletehases, mis ka John's Islandit õlledega varustab ja kus me ka eelmisel hooajal ekskursioonil käisime. Algas kell 20, pidi lõppema 23, aga tegelt me läksime alles veidi enne ühte sealt minema. Tasuta alkohol voolas ojadena, pizzat jagus mitmele armeele ning muusika oli nii hea, et kesköö paiku saime ikkagi tantsusammud ka kokku. Etteruttavalt ütlen, et minu õnneks pidin ma 4.30 öösel juba autorooli minema ja see-tõttu jäi minu pidu ühe prosecco peale ning ma ei oleks saanud olla rohkem rahul. See piiramatu tasuta alkohol on ohtlik.

Ühtlasi oli too õhtu ka Airi viimane õhtu Vero Beachil, nii et saime veidi pisaraid ka. Allolev pilt oli viimane, mis kõikidest Eesti tüdrukutest koos tehtud sai. Milline hooaeg! 

Jose, see, kellest ma eelmises blogis rääkisin, kes eesti keeles oskab asju öelda. See oli ka tema eelviimane õhtu meiega ja ta palus, et ma õpetaks ühe viimase asja talle eesti keeles. Ma õpetasin "ma igatsen Sind" ja tal reaalselt olid pisarad silmas, kui ma ütlesin, mis see tähendab. 

Alex, kellest ma ka eelmises blogis kirjutasin, et kõige jobum inimene John's Islandil, haha.

Renedo. Vahetult enne pidu kohtusin ta tütrega ja no ausõna, sellise välimusega beebit mul olekski vaja.

Meie food and beverage tiim

Peojärgsel hommikul, kell 4.30, kohtusime maja ees Alexi, Arturi ja Airiga ning sõitsime kõik koos Fort Lauderdale poole, kuhu me jõudsime 6.30ks. Esimeses terminalis läks maha Airi, kolmandas läksid maha Artur ja Alex. Ja läinud nad olidki... Ma olin vist nii väsinud ja sooda, et emotsioone väga ei olnudki ja me olime Airiga üksteisele lubanud, et me ei nuta, seega me ei nutnudki ja jätsime rõõmsalt hüvasti. Poistega muidugi oli täitsa komöödia see hüvasti jätmine, aga las mõned asjad jäävad meie endi teada. Tagasiteel koju tegin peatuse mingis suvalises külas, suvalises tanklas, mille omanikud olid hispaania keelt rääkivad, otsekui seebikast välja hüpanud mees ja naine ja naine tegi mulle hommikuks võileiva peekoni, juustu, rohelise salati, tomati ja hapukurkidega ja pani veel majoneesi ka vahele ja andis mulle värske apelsinimahla. Nom nom nom. 8.45 jõudsin koju tagasi ja kell üheksa juba magasin õndsat und. Mida Sa veel ootad pärast sellist ööd..

Ja nagu ma ka eelmises blogis mainisin, saime me sünnipäevakingituseks kino kinkekaardid, mis on tekitanud olukorra, et alates oma sünnipäevast tänaseni, mis on täpselt kaks nädalat, olen ma kinos käinud kuus korda. Ilma naljata. Olen ära vaadanud filmid:

*The Mustang, millest ma eelmises blogis juba rääkisin.

* Breakthrough, mis on tõsielul põhinev film lootust andvast poisist, kes vajub läbi jää vette ja kellele arstid ei anna mitte mingit elulootust. Me Airiga ikka mõlemad hellalt pisardasime seal, aga natukene jäi film selles mõttes meie jaoks kaugeks, et see oli suuresti seotud jumala ja selle uskumisega, aga mida Sa usud, kui Sa pagan oled, eksole.

* Little, mis on parajalt lihtne komöödia, kuidas ülemus on ülbe ja õel ja siis mingi väike tüdruk ta väikseks tüdrukuks nõiub, et ta ei saaks enam teistega õel olla. Ja kuidas ta siis hakkama saab oma täiskasvanu oleku, aga lapse kehaga. See tüdruk, kes mängis, oli I-ME-LI-NE. Ma usun, et temast saab ikka väga kõva näitleja tulevikuks, kui ta väga tahab. Ja film ise oli ka parajalt nunnu ja armas.

* Long shot, mis vist on ainus siit listist, mida ma Eesti kinodes ka tulemas nägin. Räägib üsna võimatuna tunduvast armastusest lihtsa-vaese poisi ja USA presidendiks kandideeriva naise vahel. Kõik need suhted ja liinid ja teiste arvamus, üsna aktuaalne teema, kui nii võib öelda. Ja parajalt naljakas ka. 

* The Intruder, mis peaks olema siis ulme-põnevik, aga oli ikka päris õudne film, me Brigittaga mõlemad peitsime nägusid ja mõtlesime, et eiieieieieieiiiii, ei tahaaa nähaaaa. Aga väga väga põnev oli lõpuni välja ja lõppes nii ootamatult, et jäime ikka mitmeks hetkeks maha istuma, et ohsa pühaissand, mis film see veel oli. Sisu poole pealt kokkuvõtvalt räägib film sellest, kuidas mees-naine ostavad omale maja omanikult, kes eluaeg on seal elanud ja kes ei suuda sellest elust lahti lasta ja käib ikka neil seal muru niitmas näiteks ja ilmub suvalistel hetkedel välja jne. Lõpuks selgub ka, kuidas ja kust ta üldse välja ilmus. 

* Poms, mis on üks armsamaid filme, mis ma viimasel ajal näinud. Räägib sellistest minu vanaema ealistest naistest, kes elavad pensionipõlve oma elamurajoonis (USAs on spetsiaalsed elamurajoonid pensionäridele, kuhu noortele üldse kortereid ei üürita ega müüda) ning üks neist siis otsustab, et ta eluunistus jäi täitumata, kui ta ei läinud oma tantsutüdrukute esinemisele kunagi noorena ja teeb tantsutüdrukute klubi, kuhu ta kaasab ka teised pensionärid. Alguses läbi raskuste, siis läbi pisarate ja lõpuks läbi naeru ja rõõmu läbitud teekonda see film kajastabki. Ja see on nii nunnu, millised need vanakesed on ja kuidas nad seda tantsu löövad ja oh jah.. lõpus muidugi juhtus midagi minu jaoks nii ootamatut, et ma istusin ja nutsin ja mõtlesin, et jeesus, rõõmus film pidi ju olema.

PS! See viimane ka kas on juba Eesti kinodes või tuleb, ma täpselt ei mäleta. 

Ja nagu ma eelmises blogis mainisin, sain ma kingituseks omale e-lugeri ja esimese asjana haarasin ma sealt listist endale Minu Filipiinid, sest esiteks, mulle hullult meeldivad need minu-raamatud ja teiseks, kuna emps mainis, et seal raamatus on palju kultuurierinevustest pakatavaid olukordi, mis meiegi peres olnud ja mis minugi elus ilmselt olnud ja veel ees, sest see on paratamatu, kui endale eestlasest kaaslast ei võta. Ma hetkel olen alles mingi kolmandiku jõudnud läbi lugeda, aga juba on täiega põnev ja see tüdruk nii vahvalt kirjeldab olukordi, et ma mitu korda mõelnud, et jaaaa, jumala tõsi. 

Enne töötajate hooajalõpupidu käisime Brigittaga shoppamas, sest ma otsustasin hommikul, et mulle ei meeldi mitte ükski kleit, mis mul on, selleks peoks. Selline tavapärane seis siin Ameerikas, siin maksavad kleidid nii vähe ja neid saab tagasi viia nii lihtsalt, et üsna tavaline on osta kleit, käia peol ära ja viia see siis tagasi. Ma küll nii ei ole kunagi teinud, aga selle kleidi viisin küll tagasi, millega me mu sünnipäeval pildistamas käisime. Ühesõnaga, tavaliselt nende kleitide ostmisega on nii, et ma proovin umbes 20 erinevat, umbes kaks meeldivad, ostan ühe ära. Seekord läks nii, et proovisin nelja ja kõik neli olid nii ilusad, et ma poetasin pisara ja mõtlesingi alguses, et savi, ma ostan need kõik, aga katsusin siis ratsionaalne olla ja ostsin ühe õhtuseks peoks (mis tegelikult oli samasugune kleit nagu mul varem oli hõbedase ja mustaga ja mis katki läks, seega selle üle mul oli eriti hea meel) ja ühe empsi sünnipäevaks, mis sest, et ma selle vabandusega juba umbes neli kleiti ostnud olen. Eks näis, millisega ma siis tegelikult lõpuks sinna lähen. 

PS! Iga kord, kui ma mõnda valget kleiti proovin ja eriti, kui see mulle seljas meeldib, hakkan ma kartma, sest emps ükskord ütles mulle, et valget kleiti ei osteta niisama, see ostetakse ükskord elus ja pulma. Ja nii ma ei julgegi endale kunagi ühtegi valget kleiti osta.

Ja lõpetuseks jällegi pildid, mis mujale vahele ei sobinud.

Aasta parim nali lihtsalt

See on elu üks suurimaid naudinguid!

Lugeda raamatut!

PS - juhul kui sa nägid miskit muud, konsulteeri oma psühholoogiga.

Üks ainus rannapäev mais

Nagu reklaampilt

Mida me õpime lehmadelt, buffalodelt ja elevantidelt?

- on võimatu kaalu kaotada süües rohelist muru, salatit ja kõndides ringi.

Uue kodu ligidal on üks imehea sushirestoran, ma küll täiega ootan Sushi Plazasse minekut, aga see ajab ka asja praegu ära

Mu väike tüdruk kolis Assakult ära ja neil polnud uues kodus nädal aega netti, mistõttu me ei saanud üldse rääkida ja kui siis lõpuks ta mulle helistas, siis ta tahtis mu surnuks rääkida, näitas oma tuba ja voodit ja korterit ja et emmele tehti ai-ai käe peale. Veronica käis arstil lapsesugu piilumas ja võeti veenist verd. Kusjuures, ma praegu mõtlesin, et ma ei tea, kas ma üldse olen siin maininud, et ma jälle tädiks saan, ma vist suures eufoorias unustasin selle ära. Nii, et jah, novembris saab mu vend teise lapse ja Lola Maria endale väikese venna, ajeeeeee! 

No ma ei tea, kuidas selle Eestisse tulekuga on...

Snapchatis praegu hästi populaarne filter, mehed saavad naisteks ja naised meesteks. Proovisin siis Brigitta õhutusel ka ja no issand jumal - ma olen ju jumala Andre nägu, kui ma mees olen. 

Ja sellega siinkohal lõpetan. Jäänud on veel viimane nädal Vero Beachil ning viis viimast tööpäeva tööl. Mister George pani mu nii hästi tööle, et teen järjest 3 topeltvahetust, 2 üksikvahetust, 4 topeltvahetust, üheksa päeva järjest. Täna nägin teda, patsutasin õlale ja ütlesin, et hea töö. Ta muigas vastu ja ütles "Nii juhtub, kui küsid viis päeva ühes nädalas vabaks." Hahaha.