Easter ja järgnenud parim nädal elus

Ma katsun nüüd ühe blogi üle tüki aja teha kronoloogilises järjekorras, sest see nädal oli mu elus lihtsalt nii äge, et oleks patt mitte kõigest järjest rääkida. 

Alustame kõigepealt tööst ja lihavõtetest, mis on siin maakeeli Easter ja mis on põhimõtteliselt kõige kardetum päev terve hooaja jooksul. Etteruttavalt ütlen, et mitte sel hooajal, sest kuigi tegemist oli täieliku ajukeberniidiga, ei andnud seda võrrelda mitte kuidagi aastavahetusega. Numbrid rääkisid ka enda eest ja tõepoolest - aastavahetusel oli meil kiirem ja tõime sisse ka rohkem raha (siis tõime me nädalaga sisse miljon dollarit, ilma naljata). Asjaolu, mis ilmselt muutis lihavõtted raskeks, oli järjest töötatud päevade hulk, minul näiteks oli see viimane päev üheteistkümnes järjest ja ainuüksi viimase seitsme päevaga sai töötatud 65 tundi. Seega võite aimata, mis tundega ma nägin uut graafikut, kus ei olnud ühtegi vaba päeva ja lõpetuseks pühapäeva vahetuse algus 7.00. KELL SEITSE! Minu jaoks enne üheksat ärkamine peaks kriminaalne olema. 

Vähemalt on hommikud ilusad

Emps saatis mulle paki, küll tööle, sest selleks hetkeks oli selge, et me kolime, aga keegi ei teadnud, millal ja kuhu, seega oli ohutum otse John's Islandile see saata. Ja seekord tuli pakk nii kiiresti, et ma pidin lausa nädal aega ootama, enne kui tohtisin selle lahti teha, sest see oli sünnipäevakingitus. 

Viimane pastanight, kus oodati üle 800 inimese ja Jose oli üks nendest kokkadest, kes pastasid tegema pidid, ta oli nii õnnetu enne seda, nii nunnu. Kusjuures, Jose on ameeriklane, New Yorgist pärit, aga ütleb iga hommik puhtas eesti keeles "Tere tibu," "Tere kallis" või "Tere musi." Iga eestlase jaoks on tal oma sõna. Ja õhtuti ütleb "Ma armastan Sind." Aitäh ütleb ka ja lähme koju ütleb ka. Nii armas. 

Simona pani klaasi vastu seina lihtsalt pooleks. Lihtsalt läks ja virutas. Vot nii segi olime me viimastel päevadel. 

Ühel õhtusöögil olin jälle "cover-queen," kui seitsme laua peale suutsin ära teenindada 63 inimest. Kuuskümmend pagana kolm inimest. 

Viimastel päevadel veel Walker Woodsis, kui Artur hullu pani.

Meil olid tööl selle hooaja teisel poolel "We sea you" kaardid, mis põhimõtteliselt olid tunnustus kellegi poolt, kui midagi hästi tegime. Mul oli neid paras ports, enamik kõik kaptenitelt, mis oli väga väga hea. Teistelt töötajatelt võis ka saada. Ühesõnaga, ühe kaardi sain ma Jelenalt ja ma pidin selle kohe lausa üles pildistama, sest minu ja Jelena suhted on siin kõikidele teada ja eks me paras lõke ja süütevedelik koos oleme, seega oli see lausa topeltuhke tunne, kui selle kaardi temalt sain ja põhjenduseks oli, et olin imeline.

Ma pole kindel, miks ma selle käru üles pildistasin, aga ju ma arvasin, et see on oluline, seega las ta siis olla siin. Üks meie "sideworkidest" enne vahetust on varustamine, tuleb vaadata, mis puudu on ja siis alt tuua. Üks tüütumaid kusjuures, see võtab alati nii kaua aega. 

Sain Thienilt, ühelt kokalt, kingituseks lihavõtetel

Vahel on meil eriti nämma söök

Ja nüüd jõuamegi otsaga siis sellesse saatuslikku pühapäeva hommikusse. Äratus oli 5.55, väljas oli 55F, mis on 12 kraadi ja mingi jänku hüppas ringi, et mulle tuge pakkuda. Kusjuures, vaadake, mis kell ma äratuse panin, ma loll lihtsalt pakkisin asju kuni 00.55. Mitte eriti tark idee, Gerlike..

Kella seitsmest olime sisse clockitud ja algas töö. Vaade oli superilus, väljas oli nii karge, aga ilus, kokad siblisid sees, panid buffeed üles, meie siblisime väljas, seadsime laudasid üles, panime lilled igale poole ning tegutsesime broneeringute järgi, et kõik ikka ära mahuks ja oma broneeritud lauad saaks (mul näiteks oli üks broneering 17 inimest, lebo ju). 

See valge jänes on šokolaad, meil oli pruuni šokolaadiga ka, pärast sõime kõik ära

Neid jellybeanse olid kõik lauad täis ja ma sõin neid seitse tundi järjest. Appi, kui paha mul lõpuks oli.

Meie leedukate paar, Kotryna ja Tomas, mõlemad on foodrunnerid ja Arturi suured semud

Mina ja Alex, Alex on ka foodrunner ja üks debiilsemaid inimesi John's Islandil, aga sellepärast me vist klapimegi

Buffeevahetus kestis meil kuni 15.40ni, mis tähendab, et me olime põrandal järjest kaheksa ja pool tundi, pausile saime 15 minutiks kell 9, et kiirelt süüa, aga ma ei suutnud nii kiiresti isegi süüa, mul läks süda pahaks. Seega sõin ma seitse tundi järjest jellybeanse, lõpuks anusin Alexit, et ta mulle lõhesaia teeks, sest mu süda niimoodi läikis, õudne.  

Mis kell me õhtusest vahetusest minema saime, ma isegi ei mäleta, kogu see päev on üks suur udukogu. Tore oli aga see, et õhtul haarasin ma laudade peal olnud nartsissid kõik endale kaenlasse ja läksin koju, sest halleluuujaaaa, need on mu lemmiklilled ja sünnipäevanädal võis alata! 

Esmaspäeva hommikul ärkasin suurest elevusest juba kell 8. Ma teadsin, et Brigittal on äratus kell 10 ja selleks ajaks oli mul vaja kõik ära korraldada. Nimelt oli mu lemmikneiul sünnipäev ja mul oli vaja sebida donutsid (sest need meeldivad talle), kohvi (sest ilma selleta ta päev ei alga), lilled ja õhupallid ja muidugi küünlad. Kohvi ostmisega sai parajalt nalja, sest ma ei tea ju kohvist midagi ja nii ma eelmisel õhtul ajasin talle täiega kelbast, et Sigrid ütles mulle, et mingi uus hea asi on Starbucksis, et mis Brigitta tavaliselt seal joob. Ta ütles, et tavalist kohvi. Läksin mina siis Starbucksi ja ütlesin, et kuulge, mu sõbranna ütles, et ta joob siin tavalist kohvi, et ee.. mis see on? 

Mu elu kõige blondim hetk ilmselt. 

Igal juhul kohvi ma lõpuks sain, terve mu auto oli täis seda haisu, omgggg, nii halb. Ma ei salli üldse kohvilõhna, nii õudne. 

Tüüpiline valge tüdruk Starbucki topsiga hahaha

Kui õige aeg oli käes, läksin Brigittat üles ajama, küünalde ja sünnipäevalauluga ning õnneks oli ajastus hea, ta magas täies unes ja ajasin ta mõnuga üles. Tundus, et ta vist oli natuke ikka rõõmus ka. Kingituseks tegin talle JBL kõlari, sest me terve hooaja rääkinud, kuidas võiks olla ja kuigi see oli mu elu kõige raskem kingitus, sest ma oleks nii väga tahtnud seda endale, oli rõõm tema silmis seda täiega väärt. 

Natuke hiljem tulid teised eestlased ka õnne soovima, puhusime veidi juttu, sõime donutseid ja keskpäeva paiku algas meie roadtrip Orlandosse. 

Orlandos otsisime oma hotelli üles, saime teada, et me tuba ei ole valmis ja me peame paar tundi ootama, mille peale me panime hoopis ujumisriided selga ja läksime basseini äärde. Ma siin polegi maininud, et mul vahepeal oli jõhker päikesepõletus, sest ma targa peaga läksin aprillis Floridas päevitama õliga, millel puudus igasugune kaitsefaktor ja see oli päikest ligitõmbav. Suur-suur-suur viga. Ühesõnaga oli kogu mu rinnaesine alguses paksult täis vesiville ja hiljem tuli kogu nahk niimoodi maha, et ikka vereni välja ja nii valusalt, et ma ei oska isegi seda valu kirjeldada. Raske oli see, et haavad tahtsid paranemiseks õhku, aga mul töö tõttu ei olnud mingit varianti lasta neil õhu käes paraneda, seega ma pidin nad kogu aeg hunnikute plaastritega katma. Ühesõnaga, pika jutu point on, et Orlando oli esimene kord, kui ma jälle julgesin päikese kätte minna, aga rinnaesine oli kogu aeg kenasti särgi all peidus. 

Pärast mitu tundi päevitamist, tahtsime ikkagi alkoholi verre ja sebisime baarist mingid kokteilid ja Brigitta sünnipäeva puhul saime veel shotid tasuta, tõmbas vere käima küll. 

Igal juhul lõpuks siis saime me ka hotellituppa ja see oli väga suur ja avar ja kena, ei olnud millegi üle kobiseda. Järgnevad paar tundi sättisime me ennast valmis ja läksime siis õhtust sööma mu Austraalia hostperega, kes olid Orlandos ja keda ma polnud kaks aastat näinud. 

Mu väike Ava-Bava

Nagu piltidelt näha, läksime me sööma Cheesecake Factorysse, sest esiteks, ma olin endiselt kurb oma mahakukkunud koogi pärast eelmisel korral ning teiseks, sest austraallased polnud seal käinud ja kolmandaks, kuna seal on nii nii nii head söögid. Ükskõik, mille tellid, kõik on yummyyy! 

Alustuseks me istusime baaris ja siis oli meil nii veider teenindaja, et mul pole USAs mitte kunagi nii halb teenindus olnud, ta tõi Brigittale täiesti vale joogi, me kolmekesi proovisime, see oli täiesti apelsin, aga pidi olema passion ja selle asemel, et viia jook baari tagasi ja teha uus, tuli ta mahlapakiga sisuliselt lauda ja ütles, et vaadake, see peabki sellist värvi olema. Eee mida?!?!?! Asi ei ole ju värvis, see maitseb nagu apelsin.. mida iganes. 

Brigittale toodi kook koos küünalde ja lauluga, mis oli minu meelest kohe eriti armas ja loodan, et ta ise jäi ka oma päevaga rahule, ma küll täiega jäin. Nagu enda sünnipäev oleks olnud. 

Lõpuks istusime seal ikka päris mitu tundi ja viskasime siis Adamsid tagasi nende hotelli ja läksime ise ka enda omasse tagasi. Alguses oli meil suur plaan minna peole ja juua ja värki, aga fakt oli see, et selleks ajaks, kui me tuppa jõudsime, oli meil päris hea olla ja padjad-tekid tundusid ka väga mõnusad. Käisin veel all poes vett ostmas ja unne me suikusimegi. 

Teisipäeva hommikul ärkasime veel üsna teadmatuses, mis me teeme, sest kuigi meil oli suur plaan Universalisse minna, tahtsime me selle piletihinna peale oksendada (tegemist oli kõrghooajaga ehk pilet veel kallim kui tavaliselt) ja nii otsustasime me, et teeme otsuse hommikul selge peaga. Selge pea muidugi ei olnud üldse targem ja lõpuks ma tegin selle otsuse lihtsalt meie eest ja ostsin piletid ruttu ära, enne kui me ringi mõtleme. 

Seega ärkasime siis rahulikult, panime ennast valmis ja seadsime esimesena rooli iHopi suunas, et hommikust süüa. Meie hotelli kõrval olnud iHop oli nii täis, et seal ei olnud ei parkimiseks ruumi ega sees istumiseks, seega me läksime hoopis kuskile kaugemale, mis oli tee peal nagunii ja sõime seal. iHopis oli mingi uus menüü, Mehhiko churrode pannkoogid ja Itaalia cannolid ja no need viimased, njom njom njom..

Edasi sõitsime rõõmsalt Universalisse, kus selgus kohale jõudes, et parkimine maksab veel 25$, ausõna, ma ei kujuta ette, kuidas perekonnad seal pargis käivad, see on jõhkerrrr raharöövimine. Olgu, ma rohkem ei kurda, kallis on see, kes kaela ümbert kinni hoiab ja kõik muu on ostetav. 

Ilmaga vedas meil täiega, väljas oli imeilus päike ja nii nii nii soe. Seda soojust läks meil pärast veel eriti vaja, kui me otsustasime kahel järjestikusel atraktsioonil läbimärjaks saada. Mitte natuke, vaid täpselt nii märjaks nagu duši alt tulles. Ma ei tea, miks ma California Universalist ei mäletanud, et ma samasugune märg kassipoeg olin, aga arvasin ka sel korral, et no kui märjaks ma ikka võin saada. 

Käisime sõitmas "ameerika mägedel," kus vagun käis üle pea kaheksa korda. Ma teisel korral reaalselt lugesin, sest see oli nii hull, aga nii lahe samal ajal. Käisime mingil atraktsioonil, kus läks hästi kiirelt otse üles ja siis põrgatades tuli alla tagasi. Käisime märjaks saamas. Ja ühe korra veel. Ja käisime veel mingitel sõitudel, aga samas ei olnud mitte ükski teine selline, nagu see esimene Hulk sõit, mis üle pea käis. Sõime elu kalleimaid jäätiseid (aga need olid hea mitu liitrit suured ka), jalutasime ringi ja jõudsime lõpuks Harry Potteri maailma - minu suur suur armastus. Sellepärast me üldse otsustasimegi minna Universalisse. Harry Potteri sõit oli lossis sees ja kõik seal lossis oli täpselt nii nagu filmades ja raamatutes ja mulle nii nii meeldis. Mul küll läks sees süda räigelt pahaks, sest seal oli nii pime ja nii palju efekte ja vähe õhku jne. California Universalis läks mul ka kusjuures 5D sõiduga (Simpsonitel) süda nii pahaks, et Allar lappis mind seal veel mitu tundi. 

Brile raudselt ei meeldi see pilt, aga minu blogi, minu pildid ja mulle meeldib

Brigitta tööl

Vaadake, kui raske töö see jäätise söömine on

Näha on, kui märjad juuksed on

Lõpuks, tunde ja tunde hiljem, lahkusime platsilt, mõlemad parajalt väsinud ja segikamminud sellest päikesest, märjast olemisest, sõitudest ja rahvamassist. Kodutee oli veel kaks tundi pikk ja see oli ka minu jaoks päris raske, oleks tahtnud lihtsalt magada.

Mälestuseks tegime veel pilte Universali palli juures, nüüd mul 2019-2014 kõrvuti panna.

Kojujõudes ei saanud me aga endiselt magada, sest me olime otsustanud terve korteri kokku pakkida, esialgse idee järgi oleksime pidanud teisipäeva öösel kolima, aga me korter vahetati ära ja uue korteri võtmeid meil polnud, sest me kõik olime esmaspäev-teisipäev vabad. Seega tuli mingite vahenditega see öö üle elada (sest kõik oli ju ära pakitud, tekid-padjad kaasa arvatud) ning hommikul uue hooga üritada. 

Kolmapäeval läksime hommikul tööle, sebisime ennast varakult pausile, pausil käisime võtsime ületee GolfClubist uue kodu võtmed ja sõitsime sinna, viisime esimese osa asju ära ning vaatasime korteri üle. Kui mina ja Brigitta võisime väga rahul olla oma toaga, siis Maril esimese hooga tõmbas ikka pisarad silma, sest need väiksemad toad ei ole üldse mõeldud kahe inimese jaoks ja temast võis täiesti aru saada ka. Panime aga pead kokku ja otsustasime hetkeajendil natuke korteris lammutada, mille tulemusena panime Arturi üksinda kõige väiksemasse tuppa ja Keiri-Mari siis natuke suuremasse. Tõstsime voodid lihtsalt ringi ja letsgoo! Nüüd vist peaks kõik rõõmsad olema. 

 Viimased asjad tõime veel kolmapäeva õhtul pärast tööd ära, koristasime terve Walker Woodsi ära ning tulime siis Tree House'i, mis on meie uue kompleksi nimi. Viimased kastid toodi kolimisfirma poolt neljapäeva hommikul, kui me tööl olime, nii et neljapäeva õhtul saime lõpuks kõik lahti pakkida ja rõõmsalt uut kodu nautima hakata. Kolmapäeval, kui me tulime, oli minu auto lihtsalt maast laeni mingit jura täis ja nii armas oli, et kui kohale jõudsime, aitasid poisid meil kõik sisse tassida ja üldse selline mõnus soe tunne oli sees.

Marius oli üks, kes aitas asju tassida ja pani lõpuks me kaisukarud magama ja laulis neile unelaulu

Niisiis, neljapäeva õhtul saadeti mind töölt juba 19.30 koju, oligi parajalt aega pakkida oma asjad lahti kodus. Kokku käisingi ma sel nädalal kaks päeva tööl, kolmapäev ja neljapäev ja kogusin kokku 15,6 tundi. Hardworker, jes. 

Reedeks oli meil planeeritud sünnipäevapidu, minu ja Brigitta ühine. Hommikul kell 8 läksime me Arturiga pildistama, sest nüüd juba kuus aastat järjest on mul sünnipäeval olnud alati minu "sünnipäevapilt" ja varem meil lihtsalt ei olnud aega selleks. Naersime, et ma olin hommikul kell 8 sellise väljanägemisega, et ah, niimoodi ärkasingi. Ja pildid.. oi, kui väga ma armastan Arturi pilte, ta reaalselt on selline fotograaf, et ta saadab 20 pilti ja kõik need 20 on sellised, et tahaks ära raamida ja seinale panna. 

Artur ütles, et mu auto nagu mingi väljavalitu, haha

Kui ma koju tagasi jõudsin, vaatasin, et Brigitta magab ja kerisin siis ise ka magama tagasi. Uued voodid on nii head ja voodipesu, mille John's Island kõigile pani majja, veel mõnusam, pehme ja hea, seega ei tahtnud üldse välja tulla voodist. Lõpuks otsustasime ennast siiski kokku võtta ja läksime shoppama, peoks kaunistusi ja toitu ja värki. Selle kõigega ei läinud meil üldse kauem kui neli tundi. 

Kui koju tagasi jõudsime, läksin mina kohe Fanni juurde, et teha juuksed õhtuseks peoks korda. Tegelikult üritasime mu barbi-blondist teha külma tooni, aga mulle ei meeldinud see üldse, seega pärast esimest õhtut kasutasin kõiki šampoone ja asju, mis mul oli, et saada oma barbie-blond tagasi, mulle meeldib see ikka palju palju rohkem. Aga vähemalt peoks olid mul juuksed valmis, patsike ka peas ning ainult meik tuli kodus juurde lisada. 

Kella seitsme ajal tulid lõpuks teised ka meie juurde ja pidu võis alata. Ja appi, kui äge sünnipäev see oli! Me tegime hummereid, mis on John's Islandi reklaamjook, kus sees on vanilje jäätis, kahlua, bacardi ja eee .. vist kõik. Ma ei tea isegi, mis seal sees on, ärge kellelegi öelge, ma peaks ammu teadma seda juba. Igal juhul bartender Meelika segas meile neid jooke ohtralt kokku, sinna vahele tegi bartender Brigitta kõigile šampuse šotid (ikka mitmuses), lisame juurde viinakoksid, rummikoksid ja oi kui tore oli olla. Sõime subway võikusid, tellisime sealt kandiku, kus olid kõik koostisosad ja saime ise võikud kokku teha. Lisaks eestlastele tulid külla ka Thien, veinipudelitega ning hiljem veel Calin, Kotryna, Tomas ja igast muud sellid, kellest ma midagi ei mäleta. Ma ei mäleta üldse tervest peost mitte midagi. Aga palju oli õhupalle, pilte ja head muusikat ja mina ise - mina ise olin niiiiiiiiii rõõmus. 

Saime kingituseks Eesti pluusid, saime õhupalle, saime veine, saime kinkekaarte Victoria Secretsisse ja kinno, saime torti, saime kooki, saime nii palju häid soove. Aitäh aitäh aitäh kõikidele! 

Laupäeval oli jälle vaba päev, et saaks taastuda reedesest möllust, sest arvestades alkoholi kogust, mis ma nimetasin, tuleb sinna lisada veel hunnik shotte Riversides, kuhu ilmusid kõik ülejäänud inimesed ka välja ja kus pidu käis ikka veel mõned tunnid. 

Kusjuures, mina isegi ärkasin päris okei olekuga juba keskpäeval ning ootasin siis kella kaheni kuniks Brigitta võttis pildi ette ning kobisime iHopi sööma, et elu sisse tuleks.  

Edasi läksime randa, natuke päevitama ja elu nautima. Rannas tiksus kell ka juba viis, mis tähendas, et Eestis oli mu sünnipäev käes ning saingi esimesed õnnesoovid Sigridilt ja taipasin ookeani vaadates, kui vedanud mul ikka on. Mis elu, mis sünnipäev, nii tore!  

Õhtuks kobisime koju tagasi ja kuna me olime kingituseks saanud kino kinkekaardi, otsustasime, et lähme siis kinno, vaatama filmi Mustang. Räägib hobustest ja vangidest ja kuigi see film minu jaoks jäi väga sisutühjaks, siis teisalt oli ta just megasisukas, sest kogu see lugu selle asja taga oli palju sügavam kui see film suutis üldse edasi anda. 

Jõudsime koju napilt enne keskööd ja kui ma siis voodis tsillisin, siis Brigitta oli vannitoas jube pikalt kuniks ta sealt 00.00 välja tuli, sünnipäevalaulu ja kingitusega mulle. Ja mäletate, blogi alguses rääkisin kingitusest, mis ma talle tegin ja kui raske oli sellest loobuda? Nüüd on mul ka selline, sest Brigitta kinkis mulle täpselt samasuguse kõlari, ainult teist värvi. APPI KUI LAHE!!!! Veidi aega hiljem suikusin unne, et hommikul ärgata ja kõik õnnesoovid vastu võtta, hunnik sõnumeid ja kõnesid ja lisaks Brigitta kingitusele sain ka lõpuks lahti teha empsi saadetud paki, kus sees oli e-luger!!! Ma megakaua tahtnud seda, sest megamõnus ju rannas ja basseini ääres seda lugeda, aga see jälle selline asi, mida ise endale osta ei raatsi. Nüüd siis muudkui kuulan muusikat ja loen raamatut. Aitäh aitäh aitäh! 

Brian Kroh on meie kõige kõvem boss, ägeeeee

Kui ma vahepeal ära väsisin kõikidega rääkimisest, siis ma magasin veel paar tundi ja kella kahe ajal läksime Oscariga rannabaari, Mulligansi, kus me ootasime 40 minutit lauda, aga õnneks seal rannaääres mõnus istuda, rääkisime juttu. Lauas siis tegime margariitad, kohustuslik kraam minuga ning sõin friikartuleid, unistuste sünnipäev ju! 

Pärast mõnusat ja armsat lõunasööki läksin ma Fort Lauderdale, kus me juba mu sünnipäeva edasi pidasime. Triin ja Lily kinkisid mulle alustuseks kohe suure kuldse prosecco ning sõitsime siis Miyakosse, minu lemmik buffeesse, kus võib lõputult sushit ja jäätist süüa. Ma sõin nii palju, et ma lõpuks mõtlesin, et ma hakkan oksendama, aga nii hea oli ju. Ja Triin organiseeris mulle koogi ja küünla ja laulu ja see oli nii naljakas hetk, ma nägin, et nad tulevad koogiga ja hakkasin ütlema, et "oh, vaata, kellelgi on sünnipäev" ja siis mõtlesin, et whaaattt minul on ju sünnipäev, ajeeee!

Hiljem kutsus Ty meid paadiga sõitma, haarasime kodust Alexi kaasa ja läksime, mööda Fort Lauderdale jõge lihtsalt võrra-võrra. Ja kui Ty mu veel rooli pani, siis mul oli küll selline tunne, et appiiii, millega ma selle kõik olen ära teeninud, kõik need inimesed, kõik need tegevused. Elu ägedaim sünnipäev! 

Kui koju jõudsime, uinusin ja mõtlesin, et mu õnne ei saa küll mitte miski rikkuda, sest elu ägedaim nädal ja elu ägedaim sünnipäev on seljataga ja nüüd saab küll minna ainult paremaks! 

Meie Mariga galerii sai ka täiendust

Ma loen eluaeg neid raamatuid, hahaha

Kes leiab, see leiab

 Hooaja lõpus jagati nende "I sea you" kaartide eest auhindasid, loosi teel, ma sain ka kaks tükki, ühe loteriipileti (võitsin 5$) ja mingi alkoholipudeli ka.

Üks päev me ajasime köögis Alexiga juttu, Renedo tegi meist pilti, me oleme kogu aeg sellised, haha, pool John's Islandit arvab, et me oleme paar, aga tegelikult lihtsalt väga muhedad sõbrad.

Ja siinkohal ma täna lõpetan, aitäh kõikidele, kes olid osa mu elu ägedaimast nädalast ja aitäh aitäh aitäh mu sügavalt südamepõhjast, et te kõik olemas olete. Minu süda on armastust täis.