Plirts-plärts märts

Kuna kätte on jõudnud see "oodatud" hooaeg, siis minu siirad vabandused, sest mul on null minutit aega oma arvuti kättevõtmiseks, rääkimata blogi kirjutamisest. Ma küll õnneks ise tean, et endal on tulevikus megatore neid sissekandeid lugeda, seega võtame kokku ja kirjutame ära. 

Suurimad uudised viimasest ajast on vast lend koju ja kolimine. Kirjutasin eelmises blogis meie uutest majadest järgmisel hooajal ja tänaseks on juba selge, et uuteks majadeks saavad need meil juba mõne nädala pärast. Meie korteri kolimiskuupäev on 11.aprill (jah, me kolime kuuks ajaks uude kohta). Ütleme nii, et korralikult segadust, kõik korterid tuli panna uutesse majadesse, shuttle buss hakkab käima kahe elamise vahelt, mingi kolimisfirma aitab meil kolida, vabu päevi kolimiseks küsida ei tohi, osa eestlasi kolib 11.aprill, teine osa alles 24.aprill. Ühesõnaga, mõtlemisainet on. Mis aga meie korteris teisiti saab olema, on toakaaslased, sest pärast viite kuud (whaataaahell, ma olen juba pool aastat peaaegu siin ära olnud) privaatsust ja 800$ kuus maksmist, otsustasin ma sellest loobuda ja käisin mööda kontoreid, et endale Brigitta elukaaslaseks saada. Ja poole vähem maksma hakata. See peamine põhjus, miks ma seda tahtsin, oli tõsiasi, et firma otsustas mulle korralikult käru keerata lennupiletitega ja selleks, et õigeks ajaks ikkagi Eestisse jõuda, tuli mul ise osta uus pilet ja teate, need sellised 200 dollarit siia, 300 dollarit sinna, ootamatud väljaminekud mulle üldse ei meeldi. 

Aga lend koju jõuab 19.mai lõunal ja siis on mul kolm nädalat aega, et kõik korda ajada ja 8.juuni on adjooos Estoniii!

​

Vegase teemaline gala golf-clubis

Mu lemmik memberite naisel oli sünnipäev ja nad küsisid lausa lauda broneerides, kas nad saavad minu oma teenindajaks ja ma muudkui käisin ja kudrutasin nende 4-aastast tütart ja tõin jooke ja sööke ja kõik läks väga väga hästi. Lõpus laulsime talle ja serveerisime neile torti, mingi kookose kraam, tundus nii njämma. Ja siis kirsiks tordil andsid nad selle tordi lõpuks mulle koju kaasa ja sain ka süüa. Ja tõesti oligi sama hea, kui välja paistis. Muidugi paar õhtut hiljem oli ühel tüdrukul šokolaadikook ja sealt ma sain ka tüki ja ilma naljata see oli parim tort Ameerikas, mis ma kunagi saanud olen. Kes on siin torti söönud, mõistaks mind, sest sellist mõnusat kohupiima ja vahukoore torti, mida kodus olen harjunud saama, lihtsalt ei ole. Nende tordid on mingi hunniku kreemi ja 5kg suhkruga. Täiesti mõttetud. Ja see šokolaaditort oli hoopis midagi muud kui ma senini saanud olen.

​

Mingil suvalisel õhtul otsustasime eestlastega, et lähme Fridaysse sööma ja kokteile jooma, sest vaheldust on lihtsalt vaja sellele töö-kodu-töö-kodu rutiinile. Nautisime head õhtusööki, margariitasid ja seltskonda ning maksmisel avastasime, et meil kõigil on täpselt samasugused pangakaardid. 
 

Käisime ka Airiga järjekordsel tuletõrjujate laadal, tema esimene, minu teine kord. Sebisime isegi meile ühise vaba päeva selle jaoks, et saaksime minna. Jõudsime kohale, ostsime käepaelad, et masinatega sõita ja järgnevad neli tundi sõitsime ja sõime kordamööda, nii lõbus! Nägime notsude võidujooksu ja võiduujumist, sõime corndogi, fritüüritud oreo küpsiseid ja hapukurki, jõime veini ja õlut (kes mida) ning sõitsime sellistel atraktsioonidel, et lõpus ma juba hakkasin vahele jätma, sest süda oli piisavalt paha. Airi sõitis seni kuni kontaktivõimetuks muutus. 

Ühel õhtul oli mul tööl laud 19 inimesega. Seda nimetatakse siin suureks lauaks, sest vältimaks 10km pikkust tšekki kööki, tuleb tellimus sisestada 12 inimese kaupa. Seega selliste suurte laudade puhul (samal õhtul oli ka veel teine laud, 22 inimest) võtavad tellimuse kaks serverit ja saadavad kööki tellimuse korraga. See kutt, kes mind aitas, oli üsna lootusetu, ta tegelt on hea töötaja, kui ta tahab, aga enamasti ta ei taha ja käib ringi ja karjub “Sa ei ole mu supervisor.” Igal juhul panin mina siis 12 inimest arvutisse ja tema selle ajaga polnud 7 inimest jõudnud ära sisestada ja pärast vaatasin, et 7st 4 tellisid lõhe, see on ainult nupuvajutus ja järgmine, nupuvajutus ja järgmine, sama toit ju kogu aeg. Okei, ma ei ülbitse, terve ülejäänud õhtu tuli meil väga hästi koos välja ja kui kapten ütles mulle 20.15, et mine koju millal iganes tahad, siis ma isegi polnud nii väsinud, et oleks tahtnud minna ja läksin ikka alles ühena viimastest 21.30.

Alloleval pildil on ühe lõunasöögi tsekid, kui ma teenindasin 68 inimest üksinda ära. Leboooo..

​

Mõne kapteniga on kasulik, kui on auto, mõnega ei ole üldse. Ühel reedel ma olin baaris sulgeja ja ütlesin kaptenile, et ma autoga ja ta sujuvalt tahtis kolm teist inimest ka veel minuga koju saata. Alguses ta ütles, et võtan kaks bartenderit ja selle vastu mul polnud midagi, nad mu semud, aga kui oli aeg minna, ütles, et ou võta see server ka. Kes ei ole minu sõber. Aga me juba olime otsustanud bartenderiga, et me lähme hoopis Riverside, mitte koju, teised Eesti tsikid olid ka seal, tantsisime natuke ja tegime mõned joogid ja oligi aeg koju minna. Vahepeatusega muidugi McDonaldsist, ärme riku traditsioone.

Ma lihtsalt mainin, et üldiselt ma ei käi autoga tööl, mõned üksikud korrad, kui muud varianti ei ole. 

​

Ma lihtsalt mainin, et tööl on piisavalt raske ja 10 tööpäeva järjest ei ole just lihtsamate killast. Ma kirjutan selle info siia ainult selleks, et kui mul järgmine hooaeg peaks uuesti pähe tulema, et on hea mõte Lily sünnipäeva nimel ükskõik mida teha, siis 10 PÄEVA JÄRJEST EI OLE HEA MÕTE! Õnneks sarnaselt eelmisele hooajale on siis kaks päeva järjest vaba ja sellist nalja pole ma näinud juba vist jaanuarist saadik.

Ühel õhtul rääkisid ühed memberid, et naine adopteeriti 6-kuu vanuselt USAsse ja keegi ei tea, kust ja ta andis DNA analüüsi, kust selgus, et 65-95% on ta Eestist-Lätist-Leedust pärit. Küsis, mis mina arvan välimuse järgi ja ma ütlesin, et eestlast ma natuke kahtlen, polnud nii heledad silmad ja heledad juuksed, aga Läti-Leedu võivad küll juba olla. Ülemõistuse äge. Võib ikka päris imelik olla elada, kui ei tea, kust pärit oled.

​

Selle hullumeelse töögraafiku vahele aga oleme suutnud ikka mõned korrad nädalas jõusaali ka suruda ja paaril õhtul ma käisin koos Alexiga, kelle hüüdnimi meil tööl on proteiin, sest ta on nii jõusaali mõmm, kui veel olla saab. Käib õhku täis kogu aeg ringi, rind on kummis ja veenid käevartest välja surumas. Aga me oleme väga head sõbrad ja nii treenis ta mind ka ja treenis sellise entusiasmiga, et ma järgmised kolm päeva kõndisin samamoodi nagu pärast poolmaratoni jooksmist. Jõhker. 

Vahepeal oli siin ka Patricku päev ja kuigi ma ei tea, mis see lugu selle taga on, siis me kõik ju teame, et siis tuleb kanda rohelisi asju ja midagi selle rohelisega ta seotud on. Meil tööl olid bartenderid kõige ägedamad, oma lipsude ja mütsidega. 

Mäletate eelmisest blogist Garyt, kes vuntsid maha ajas? No öelge, et ta ei ole Grinchi moodi, on juuuu

Käisime ka Airiga kinos, vaatamas filmi Upside, mis on Ameerika versioon filmist Intouchables, mis oli siis prantsuse keeles ja üks ilusamaid filme, mida ma elus näinud olen. Nagu Airi ka arvas, siis see Ameerika versioon meie lemmikuks ei saanud ja kui Kevin Hart on muidu megaäge näitleja, siis selles filmis ja selles rollis ei oleks saanud halvemat valikut vist teha. Ühesõnaga, okei film, sai naerda ja tõi mälestusi meelde, aga kuidagi haledalt odav koopia prantsuse filmist. 

Lisaks käisime ka Airiga vaatamas filmi 5 feet apart, mis räägib tüdrukust ja poisist, kellel mõlemal on haigus, mis muudab nad üksteise jaoks ohtlikuks, et annavad edasi bakterit, millesse teine võib surra ja see-tõttu peavad nad kogu aeg olema 5 feeti üksteisest eemal, see 5ft on äkki poolteist meetrit vms. Ja nad ei saa kunagi ise kallistada ega suudelda, vaid lihtsalt ongi ainult üks armastus ja sellest peab piisama. Nutsime mõlemad lahinal ja tõdesime filmi lõpus, kui mõttetud probleemid on meie elus ja kuidas me üldse ei hinda seda, mis meil on. 

Ja lõpetuseks hunnik pilte:

Leedu pass. Kui pasas, siis pasas.

Köster, Lauri? Üks meie memberite külalistest ja mul ei olnudki julgust küsida, kust ta pärit on

Ma vabal ajal Bri toas elu üle kurtmas

Meil siin korteris mingi anomaalia, kui me ahju kasutame, ajab see nii jõhkralt suitsu sisse, et suitsuandur karjub iga kord hinge seest välja ja me kopsud ilmselt saavad rohkem vingu kui suitsetades. Ühel õhtul tegin siis jälle süüa ja jälle terve maja oli suitsu täis.

Mari: "Sureme vingu kätte ära."
Mina: "Ei ole hullu, kohe läheb üle."
Mari kurvalt tõdedes: "Ma näen uduselt natuke."

Siin pildil on neli erinevat sorti jooki. Vabalt teaks ju lauda minnes, mis on mis. 

Täiskuu tööl

Haigus, tervenemine, auto ja esimest korda tööl banketil

Päev pärast viimase blogi kirjutamist ja kõhuvalu üle kurtmist, võttis ema mu korralikult ette ja käskis ennast kohe EMOsse vedada, et millal ma ükskord õpin, et mina ja kõhuvalu ei käi koos ja see on paanika juba enne kui üldse mingi valu peale hakkab. Nii ma siis reede hommikul hea lapsena kutsusingi omale Uberi järgi ja sõitsin haiglasse. Või no, siin on iga asja jaoks oma nimetus ja meie mõistes EMOsid on siin kaks tükki, üks on urgent care ja teine emergency room. Ma pole teises kunagi käinud, sest mulle on algusest peale räägitud hirmulugusid, kui kallis see on ja maksad surmani neid arveid ja ptüi-ptüi-ptüi, pole kunagi vaja läinud. Seega läksin siis esimesse, kus ma ootasin tund aega järjekorras, lõpuks võttis arst mu vastu, tegi 120 testi, saatis mu edasi järgmisse kohta teste tegema, kirjutas mulle antibiootikumid ja ütles, et esmaspäevaks vast on selge, mis põletikku tekitab. Ma muidugi selle ajaga mõtlesin omale kõik maailma hädad külge ära, aga fakt on see, et antibiootikumid aitasid ja juba laupäeval hakkas natuke inimlikum tunne sisse tulema. Pühapäeva hommikul tundus, et on nii hea olla, et võiks tööle minna, kell kaheksa jõudsin kohale, kell 9.20 saatis manager mu koju tagasi ja ütles, et targem oleks ennast terveks ravida, et hooaeg alles hakkab ja tal mind hiljem tunduvalt rohkem vaja. 

Esmaspäevaks olin jonksus ja rõõmsa tujuga tööl tagasi ja neljapäeval selgus ka, et miski neeruinfektsioon oli mul ja seda põhjustas e-coli bakter, mille ma võisin saada kust iganes, söögist, toidust, kuskilt suvaliselt ukselingilt. Ühesõnaga, ohtlik bakter, millesse võib surra, aga piisavalt lihtne, et see tablettidega seljatada. Arst kirjutas mulle ühe topsiku antibiootikume juurde ja neid söön nüüd esmaspäevani ja loodan, et ei pea sellega enam kunagi tegelema. 

Kui ma haige olin, ei söönud ma sisuliselt 48 tundi mitte midagi, sest lihtsalt mitte miski ei maitsenud ega seisnud sees ja kõik ainult pani kõhu valutama. Nii arvas Oscar, et äkki me peaks välja sööma minema, et siis saan tellida oma lemmikasju ja äkki need lähevad alla. Sõitsime Melbourne'i, kohtusime seal ta venna ja tolle mingi piffiga ja käisime ilusa vaatega restoranis, kus ma tellisin endale sushi ja sweetpotato friikad ja no ei läinud mitte miski, pool tundi pärast saabumist nuuksusin ainult Oscarile, et kojuuuu, voodisse tagasi. 

Üks päev helistas Lola mulle ja näitas siis, et tal on issi rahakott ja rääkis, et ta otsib raha sealt ja vaadake seda nägu vasakul, kui ta otsib ja paremal, kui ta leidis. Hahaa, milline rõõm! 

 Alloleval pildil on Gary, üks Ungari-rumeenlane, ma pole täpselt aru saanud, mis diilid neil on, aga pooled ungarlased on pooleldi rumeenlased ja pooled rumeenlased on pooleldi ungarlased, räägivad kõiki keeli ja nii edasi. Ühesõnaga, ta on bartender, uus sel hooajal ja ta megakaua oma vuntsi kasvatanud. Ja me tegime diili, et ma panen instagrami pildi ja teen küsitluse, kas ta peaks oma vuntsi maha ajama ja kui võidab "jah" vastus, siis ta ajab maha. Tänks sõbrad, te kõik olite tema poolt ja nii võitis hoopis "ei" 56%-ga.

PS! Nädal aega hiljem ajas ta oma vuntsi ikkagi maha ja nüüd näeb ta välja nagu Grinch, suure naeratusega, haha.

Lõpule sai ka Toyota saaga, kui ühel reedel mulle Toyota esindusest helistati ja öeldi, et tule kohale, vaatame võimalused üle. Läksin kohale, näidati mulle paari Corollat, küsiti, millist tahan. Valisin välja, läksime sisse pabereid täitma ja mina sain aru, et mul nüüd esmaspäevani aega järele mõelda ja siis tulla autot ostma, aga paar tundi hiljem oli mul tehtud nii leping kui ka kindlustus ja võtmedki pandi pihku ja öeldi, et palju õnne, oled autoomanik. Ma olin siis alles jumala haige ja ma ei saanud mitte midagi aru, olin ilmselt maailma kõige jobum autoostja. 

Ma avastasin alles kaks nädalat hiljem, et mul pole püsikiirusehoidjatki. 

Muidugi kodused panid mulle ohtralt puid alla, et küll mulle on lihtne autot müüa.

"Millist autot te tahate?

- "Ilusat."

Umbes nii.

Aga ilus ta mul on, ohkan iga hommik, kui teda maja ees mind ootamas näen. Ja oi kui mugav ja oi kui palju vabadust mul nüüd on. Suur suur suur aitäh empsile, kes mu kaine mõistus oli ja tänu kellele see lõpuks tehtud ka sai! 

See mu kindlustuse app telefonis, iga kord kui lahti teen, tuleb selline mehike vastu, nii nunnu

Vahepeal oli siin sünnipäev mu vennal, palju õnne!

Sünnipäev oli ka vanaemal, kellele ma saatsin empsiga õnne, loodetavasti jõudis kohale ka.

Ja lisaks oli sünnipäev ka mu parimal sõbrannal, Kariinal. 

Kui mul ükskord aega oli, oma vanast arvutist failide tõstmiseks uude arvutisse, avastasin, et materjali on 111 tuhat faili. Püha jessus. 

No öelge, et ei ole maailma kõige ilusam tüdruk. Ma lihtsalt nii armastan teda, igast asendist, mu totaalne iidol. Kui veel keegi küsib, kas me oleme õed, siis tahaks suurest õnnest ja uhkusest lõhki minna. Haha. 

Selle pildi leidsin sellel ajal, kui ma haige olin ja olgugi, et pildi mõte ja nali on muus, siis minul jäi silma ainult see, et vodka hävitab neerud ja nii otsustasin, et okei davai, mina ei joo enam, kõik. Läbi.

Kes eelmisel hooajal juba siin blogis olid, mäletavad vast Lexust, kes oli mul üks armsamaid sõbrannasid John's Islandil. Ta isegi hoiustas mu asju suvel, kui mina Eestis tsillisin. Meil mõlemal on päris kiired ajad olnud ja nii me kuidagi ei leidnud varianti, et kokku saada, aga lõpuks ühel õhtul käisime barbeque restoranis söömas ja kuna see oli suhteliselt esimene õhtu pärast mu haigust, kui ma lõpuks süüa suutsin, sõin ma nii palju, et see oli ebareaalne. Ja Lexust näha muidugi oli ka megamõnus. 

Sarnaselt eelmisele suvele oli mul ka selleks suveks nii palju variante, kuhu minna, mida teha, olla kodus või reisida, jääda Ameerikasse või olla Euroopas. Eestisse jäämiseks muidugi oli tohutult põhjuseid - pulmakutsed, tegelikult lausa kaks, üks Eestis, teine Rumeenias, laulupidu, Ed Sheerani kontsert, Triinu 30 sünnipäev, jaanipäev, Väinjärve veepidu, ema sünnipäev, isa sünnipäev (mõlemad juubelid). Ütleme nii, et pigem oli üritusi, et mind veenda. Kuniks ma sain sellise pakkumise, et ma hetkeks unustasin kõik need üritused ja mõtlesin esimest korda selle peale, mis mina tahan. Ja mina tahtsin Ameerikasse esimesel võimalusel tagasi. Niisiis on sel aastal hoopis nii, et lendan kuskil mai alguses või keskel koju, olen seal 8.juunini ja lendan siis USAsse tagasi, New Yorki, kus veedan aega 8.augustini. Ma veel päris täpselt ei räägi, mis ma tegema hakkan, aga olen nii põnevil, et oioioi. Ja siis 8.augustil lendan koju ja jään sinna ilmselt 17.oktoobrini. Võib-olla õige pisut varem lendan ära, aga enam-vähem nii. 

Üle tüki aja jõudsin ma ka lõpuks Fort Lauderdale Triinu ja Lilyga hängima. Otsustasin lihtsalt vaba päeva hommikul, et fuck this, istusin oma ilusasse autosse ja pooleteise tunni pärast juba olingi seal. Käisime mõnusa tiiru jalutamas, kusjuures ma kuulsin teiste käest juba varem, et Fortis on mingid elektritõukerattad nüüd igal pool, aga ega ma täpselt aru ei saanud, mis see tähendab. Tähendab seda, et Sa kõnnid suvaliselt mööda tänavat ja seal seisab lihtsalt üks ratas. Laed telefoni appi, skännerid ratta peal oleva koodi endale sisse, ratas läheb lukust lahti ja sõida palju jaksad, 15 senti minut. Täitsa lõpp, ma sõitsin lõpuks üle tunni aja sellega ringi, nõnda äge oli. Kahju, et meil siin selliseid asju ei ole.

Triin viis meid ühte ilusasse parki, kus tegime siis väikese pikniku kaasaostetud sushiga ja kommidega, mida Lily mõnusalt hävitas. Kusjuures, viimasel ajal olen ma Fort Lauderdale'i nii väga armastama hakanud, et kõik oma järgmised Floridasse tulevad sõbrad kavatsen ma just sinna viia ja Miamis kulutada aega minimaalselt. Miami on nii turistilõks, et Fort on palju rohkem hinges. 

Rattaga sõitsime (Lily ja Triin jalutasid käruga) Riverwalk'i lõppu, kus ma polnudki käinud ja seal ootasid meid pardid ja tibupardid, terve hunnik nunnusid pisikesi parte. Ma tundsin end sellel hetkel ikka jumala linnalapsena, ma olin nii elevil neist partidest, appikene, kui lahe, ma pole kunagi näinud nii pisikesi ja nii palju. 

Hiljem plaanisime pliksidega koju minna, midagi süüa teha ja rahulikult õhtut nautida, aga Ty arvas, et me võiksime hoopis välja sööma minna ja see on ju ometi minu üks lemmikuid tegevusi, seega ma olin kohe nõus. Minu meelest see nii armas, et iga kord, kui ma seal käin, siis Ty hullult hoolitseb mu eest, et ma ikka süüa saaks ja magada saaks ja võimalikult hästi ennast seal tunneksin. Seega, me läksime hoopis üles, vahetasime riided ja läksime ühte buffeesse sööma. Erinevalt aga kõikidest ülejäänud buffeedest, kuhu need kaks mind vedanud on, oli see sel korral mingi megatervislik, täis salateid ja suppe ja boonusena siis natuke pizzat ja magustoite. Üks mu lemmikuid oli brokkoli-pähkli salat miskis kastmes, no jeerum kui hea. 

Räme läbu oli lõpuks laual ainult, hahaha

 Järgmise päeva hommikul oli jälle aeg koju tagasi sõita, sest kella neljast ootas juba tööpäev. Tegime Lilyga rõdul natuke "bablseid" mis on siis bubbles ehk mullitamine ja võtsime päikest ja 12 paiku hakkasingi koju sõitma.

Teel koju sain teada, et vahepeal olin juurde saanud ühe sugulase ja no kui jätta tähelepanuta fakt, et mulle üldse üheksa kuud unustati rääkida, et keegi last ootab, siis vähemalt seda mulle räägiti, et laps ära sündis. Ja kui õnne soovisin, helistati ka mulle, nii et nägin uue ilmakodaniku ära, suure kisa saatel. Tere tulemast meie sekka! 

Kodus panin siis esimest korda sel hooajal selga must-valge kostüümi, sest kuigi ma olin lõpuni kindel, et tegemist peab olema veaga ja mina ei saa kuidagi banketil töötada, sest ma pole elus ühtegi banketti teinud, siis just seal ma tollel laupäeval töötasin. Tegemist oli klubiliikmete sõprade üritusega, kus nad mängisid siis mitu päeva golfi ja igal liikmel oli mingi hunnik sõpru kaasas. Laupäeval oli siis telgis suur pidu ja õhtusöök ja live-muusika ja muu säärane kraam. No väga uhke värk, igal juhul. Õnneks kohale jõudes nägin, et Arvi töötab ka seal ja esialgne hirm läkski sellega üle, vähemalt üks eestlane koos minuga. 

Arvi on lammas all vasakus nurgas

Üritus ise oli väga äge, mulle hakkas küll bankett täiega meeldima. Ja kuigi minu nii-öelda vastutav kapten oli Jelena, kellega me ei kipu kogu aeg läbi saama, tõdes ta lõpuks, et ma olin tema tiimis üks väheseid ajudega, kes sai päriselt aru, mida tegema peab, seega lõpuks olime me väga sõbralikud üksteisega. 

Kui meile napilt enne 23 öeldi, et võite koju minna, haaras Arvi mult käest ja kisas "LÄKSIMEEEE." Alt korruselt leidsime veel Airi, kes raftersist samal ajal minema lasti ja nii istusime me pool tundi hiljem rõõmsalt McDonaldsis ja pugisime burgereid, sest elu on ilus. 

Järgmisel hommikul ootas mind töö kell kaheksa ja ausõna, see on kriminaalne lihtsalt, need hommikusöögi vahetused. Õnneks järgmisel nädalal on mul neid vahetusi ainult üks. Pöidlad pihku, et sellest järgmisel nädalal oleks neid juba jälle null. 

PS! Nii mõnus oli järgmisel päeval oma tavaline kostüüm selga panna, ei mingeid sukapüksseeee! 

PS2! Katsuge ise 30 kraadiga sukapüksid jalga panna ja siis need putukaspreiga üle lasta, sest putukad tahavad Sind süüa nagu liha grilli peal, üks suur kleepuv jura oli lõpuks lihtsalt jalgade peal.

Tähistasime Mariga aastapäeva, naljakas, et me ainult aasta teineteist teame, selline tunne, nagu oleks terve elu teadnud.

 Eile käisime Brigittaga mööda linna ringi, et leida viimaseks kaheks kuuks endale treeningsaal. Ikkagi suveks vormi eksole, mingi täielik laiskuseuss siin peal. Eks muidugi töötunnid teevad oma töö ja ega meil just eriti kontoritooli peal istuv töö pole ka. Igal juhul käisime siis alguses ühes koduligidal olevas jõusaalis ja läksime pärast Jungle Clubi, mis on Vero Beachi parim spordiklubi, aga tõdesime lõpuks mõlemad, et ikkagi 20 minutit kodust ja praeguse graafikuga ei vea see meil lihtsalt välja. Tegime oma tutvustava trenni seal ära, sõitsime aga siis koduligidal olevasse klubisse tagasi ja registreerisime ennast sinna ära. Järgmine hooaeg lähme Jungle Clubi, see meie uuest elamisest ainult 900m kaugusel. 

Alumisel pildil on meie uued majad järgmiseks hooajaks. Eks näha ole, kas ma sinna ka kolin või viivad mu teed mu kuskile mujale, sest hinnad saime ka nüüdseks teada ja need on veel suuremad kui praegused ja ausalt öeldes tundub see jõhkralt ebaõiglane, kuivõrd uues kohas ei ole ei jõusaali ega basseini ning majade ehituse maksid kinni klubiliikmed. Kellele või mille eest nüüd meie selliseid summasid peaks maksma hakkama, on arusaamatu. Majad iseenesest on kenad, me käisime neid päriselus ka vaatamas, väga mõnusad, aga tundub täielik probleemidepesa, arvestades, et ümberringi on ainult väiksed elumajad ja no neile vaevalt, et meeldib, et mingi 200 segast sinna kolivad. Walker Woodsis (kus me praegu elame) kutsuti meile alguses 3x nädalas politsei. Nüüd on natuke rahulikum, aga pidevalt naabrid kaebavad. Mis seal uues kohas veel saama hakkab, kui meid kolme majja kokku lükatakse, ma ei kujuta ette ka. 

Eile õhtul oli meil Oscariga mõnus date-night, käisime kinos vaatamas filmi Isn't it romantic, mis oli lihtne, lõbus ja naljakas ning pärast seda käisime poes ostmas snäkki, milleks ma valisin terve hunniku apelsine ja läksime siis tema juurde Harry Potterit vaatama. Hommikul saatsin mehe rõõmsalt tööle ja sõitsin ise hunniku roosidega koju, et rahus edasi magada ja ärgata alles 13.30. 

Vahepeal olid meil siin valimised ka ja kuna kõik ikka elasid mul kukil, et tuleb valida, siis ma selle ka e-valimiste ajal ära tegin. Ma ei mäletagi, kas ma üldse kunagi e-valinud olen, ma olen kogu aeg ikka kohapeale läinud pühapäeviti. Tööl vist ajasin kõik eestlased lõpuks hulluks oma valimiste jutuga, aga mul oli nii põnev, sest sisuliselt mu oma onu kandideeris riigikokku ja tõenäosus sinna saamiseks oli piisavalt suur, et talle ka kaasa elada. Kahjuks tema poolt ma hääletada ei saanud, kuna ta ei olnud minu valimisringkonnas, aga etteruttavalt saan öelda, et riigikokku ta ikkagi sai ja mul on selle üle ainult heameel. Loodan, et ta teeb seal, mis teha on vaja ja mida ta teha tahab ning kuigi meie vaated ei ole väga paljudel teemadel ühesugused, on siiski veri paksem kui vesi, eksole. 

Ja lõppu kaks nalja ja üks päris tõsine ja hea lause eluks

Joshual oli video vähkidest, kes alles liigutasid (ta on ise kokk ühes teises countryclubis)

Ilusat naistepäeva kõikidele naistele!