Selge on see, et igas suhtes tuleb ette tülisid, suuremaid ja väiksemaid ning vähesel määral on need isegi kasulikud, kipume ju tülihoos julgema öelda asju, mida muidu ei julge. Või ei taha.
Mina olin varasemalt ikka väga tulehark, tean, et kiskusin ise tüli üles ning nägin probleemi seal, kus seda polnud, aga liigitaksin selle selle alla, et mul polnud kunagi olnud meest, kes mu paika paneks või vastupidi mu silmad avaks. Kuni viimase suhteni, kus mees oli minust 10 aastat vanem. Hoolimata sellest, et see suhe lõpuks väga inetult lõppes, õpetas see mees mind maailma hoopis teistmoodi vaatama, realistlikult hindama seda, mis mul on ja mitte otsima tüli inimesega, kellest ma tegelikult hoolin. Kõige parem, mis ta mulle õpetas, oli täiskasvanuks saamine. Ise arvasin ju küll, et olen parajalt tark, oma eale vastavalt, kuid nägin, et mis puudutas suhteid, olin tegelikult alles üsna noor. Mul on hea meel selle kogemuse üle, sest tänasel päeval vaatan ma suhteid ikka hoopis teise pilguga kui varem.
Näiteks ei kannata ma absoluutselt mingeid pisitülisid, mis lõpuks ülisuureks paisuvad. Kasutan siinkohal näidet oma sõprade pealt (loodan, et nad ei pahanda), mis nemad tülli ajas, aga mind ainult naerma ajas. Noh, oli nii, et mees magas kodus (päevasel ajal), kuna tal oli natuke kehva enesetunne ning naine hakkas koristama ja ajas sellega mehe üles. Mees oli pahane, et naine magada ei lasknud, naine oli pahane, et mees selle peale üle pingutas ja tetraalselt näitama hakkas, kuidas täpselt ikka naine ta üles ajas. Ja läksidki tülli. Naine marssis kodust minema, mees torises ja puhises arvutis, et naine nõme, marssis minema. No täitsa jabur olukord ju? Kui ma nende üle natukene naernud olin (nimelt olen mõlema sõber ja mõlemad kurtsid korraga mulle), said nad ise ka aru, et käitusid jaburalt, palusid vabandust ja jälle oli kõik ilus.
Ja see ei ole üldse esimene kord, kui minu jaoks asi nii tühine on, aga mõnda teist närvi ajab. Siis tabangi end mõttelt, et võib-olla mõne olukorra peale oleksin ma isegi mõne aasta eest ärritunud, sest no olin ma ju pahane siis, kui mu kutt ennast pildituks jõi (no see võib-olla ajaks mind endiselt hulluks) või meie plaanid canceldas ja sõpradega kuskile linnapeale läks. Samas, jõudes tagasi selle viimase suhte juurde, pidime ka ühel korral klubisse minema, mina oma sõpradega, tema enda omadega, kuid see ei läinud üldse nii. Minu sõbrad arvasid, et pidu on igav ja läksid ära varem, kui tema üldse sinna klubisse jõudis. Käisin siis korraks tema juurest läbi, veetsime 5 minutit koos ja tema läks ikka klubisse ja mina koju magama. Ja minus ei käinud hetkekski mingi värin seest läbi, et mulle poleks see olukord meeldinud. Usaldus oli see, mis meie suhet üleval hoidis. Miski, mis ilmselt varasemalt mu suhetes on puudunud, sest varasemalt ma nii rahulikult suhtunud poleks.
Nende lihtsate asjade hulka kuuluvad ka paarid, kes suudavad igal peol tülli minna. Mul on ka mõni selline paar oma tutvusringkonnas ja üsna tihti ma ei saa arugi, miks nad tülli lähevad. Mäletan, et ma ise olin ka selline, samas oli ka mu noormees üsna talumatu, kui ta jõi. Nimelt hakkas ta flirtima teiste naistega ja mitte natuke, vaid palju (lõppes see sellega, et minu sünnipäeval suudles ta teist naist) ning kui me näiteks läksime peole ja leppisime enne kokku, et mina olen kaine autojuht ja me lähme pärast koos ära, lõppes see 99% nii, et tema tõmbas kuskile mujale minema ja mina olin üksinda. Ma arvan, et mul oli ka õigust pahane olla. Praegusel hetkel ma reageeriks küll teistmoodi, selles mõttes, et ma ei oleks kurb, et ta nii tegi, vaid ma saadaks sellise mehe kohe pikalt, kui ei oska lubadustest kinni hoida nii lihtsas asjas, ei ole mul vaja oodata kuniks tuleb mingi suurem olukord, millega ta hakkama ei saa. Ma mainin ka ära, et ma suudaks ka täiesti sõbralikult laiali minna (no, et mina autoga koju ja mees kuskil edasi), kui mees suudab selle kenasti selgeks teha, miks on minek olulisem, kui minule antud lubadusest kinnipidada. Kõik on läbirääkimiste küsimus. Nähes praegu pealt aga oma sõpru, kes pidevalt peol tülitsevad, üritan alati arusaada, kas seal on mingi suurem mure või lihtsalt üks või teine paneb üle. No enamasti ongi mingi pisiasi, alkohol suurendab emotsiooni jne, hiljem lepitakse ära, aga teiste piduliste tuju on selleks ajaks ju rikutud. Mul on heameel, et teie suhe on korras, aga mõelge selle peale, et teiste inimeste peo olete oma karjumiste ja nägude tegemistega ära rikkunud.
Suhetes on ka pidev tüli sellepärast, kes peaks mida tegema. Jällegi oma sõprade näitel - nõudepesu. Minul endal pole sellega probleeme olnud, sest oma kodus on mul nõudepesumasin ja seal, kus pole, seal ma pesengi, sest mulle meeldib nõusid pesta. Roppu moodi. Ma võiks raha teenima minna sellega, ausõna. Samas, kui ma oma sugulasega koos elasin, siis meil oli nõudepesugraafik, sest me kumbki ei viitsinud sellega eriti tegeleda. Ei teagi nüüd kohe, kas see mind suhtes ajaks kellegagi tülli või mitte, sest ausalt öeldes mu "kuttidel" alati nõudepesumasin olnud. Haha.
Praegusel ajal on ka lahkarvamusi elektroonika teemadel, et noh, kas peaks ikka arvutis mingeid mänge mängima poole ööni, kui võiks koos magada või kas peaks telefon kogu aeg käes olema, kui väljas söömas ollakse jne. Kuigi ma ise olen hull telefonisõltlane, siis tegelikult vajadusel suudan ma sellest eemal olla küll, lihtsalt enamasti ma ei näe vajadust, ma tahan oma sõpradega suhelda ja vahet pole, mis hetkel nad mulle kirjutavad, ma vastan, kui selleks on mugav olukord. Öine arvutiga mängimine mind ennast ilmselt ei häiriks, kuna mul vahet pole, kas uinun üksi või kahekesi, aga samas ma saan aru, et on naisi, kelle jaoks on oluline kaisus magama minna.
Üks natukene "populaarsem" tüli on üksteise juures vigade otsimine. See minu meelest on suurema osa tülide põhjuseks. Näiteks, kui lubatakse kodus olla, aga ei olda, lubatakse helistada, aga ei helistata, lubatakse kuskile koos minna, aga ei minda jne. Rääkimata välimuse probleemidest, hädadeks on nii kaalu, meigi, riietuse kui ka soengu mitte meeldimine. Ma olen nõus, et inimese stiil võib mitte meeldida, seda annab ju muuta ja kujundada, sama kehtib soengu ja meigi kohta, miski neist pole igavene. Veidi ma nõustun ka kaaluteemaga, et inimene tahab olla koos selle inimesega, kellega ta koosolema hakkas, aga samas ma ei leia, et see oleks tüliks piisav põhjus, pigem peaks see olema arutelu, mida koos arutada. Igaüks on omamoodi ja ma väga ei salli seda, kui hakatakse suhtes inimesi muutma. Ma olen see, kes ma olen ja muidugi, Sa võid mind natuke suunata, et "See punane pluus sobib Sulle" või "See must pluus eriti ei sobi minu meelest," aga Sa ei tule mulle ütlema, et "Kuule, Sa nii paks, ära söö seda juustu enam."
Viimane, mis minu jaoks veel arusaamatu on, on tülid sellepärast, et kokku ei saada. Minu meelest on täiskasvanuliku suhte tunnus see, et suudetakse ka teineteiseta elada ning teha omi asju. Hetkel on väga paljudes peredes see, et mees töötab Soomes, nähakse nädalavahetustel ainult, muidugi on raske, aga sellepärast tülli minna? No pigem ei ju. Oma tutvusringkonnast oskan tuua kaks näidet - üks on paar, kus mehe töökoht on küll Eestis, aga teises linnas, nii, et vahel kohtuvad nad nädalavahetustel, mõnikord jäävad mõned nädalavahetused järjest vahele, aga ma pole veel märganud, et nad sellepärast tülli läheks (võib-olla lähevad ka, aga oskavad kenasti varjata) ja teine paar on selline, kus noormees ja neiu õpivad eraldi linnades ning kuigi noormehel on tunnid ka neljapäeval ja reedel, tuleb ta lihtsalt kolmapäeva õhtuti alati koju, sest muidu nad lähevad tülli ja tüdruk hakkab kahtlustama, kas noormehel pole mitte teine naine seal teises linnas. No appikene, kui ebaterve suhtumine ja ma olen seda talle ka korduvalt öelnud, aga ta ei näe probleemi. "Kui ta mind armastab, tulebki ta koju," kõlas tema vastuseks.
Ja noh, siis on muidugi need tülid, millest ma saan aru - valetamine, petmine, varastamine jne, neid ikka jätkub ka.
Mille pärast teie oma kaaslasega tülitsete ja kas need on pigem lühiajalised või lendavad tassid-taldrikud kah?
