Esmaspäeva hommikul kell 6 läks mu lend Albuquerquest. Lennujaamas käis kõik üsna kähku, kohver oli täpselt lubatud 50,0 poundsi, maski sai jälle ette panna (muidu New Méxicos see enam kohustuslik ei olnud) ja sõin ka varajase bageli kreemjuustuga.
Kella kolmeks olin jõudnud lõuna Carolina osariiki, Charlestoni linna. Esimese asjana muidugi sain tunda kuumust, sest New Méxicos elasin mägedes ja seal oli üsna tavaline 19-20 kraadi. Nüüd oli väljas mind tervitamas 30 kraadi ja oi jumal, kui palav. Kiirelt leidsin endale ka uberi ja algas sõit Kiawah saarele, kus kohtusin juba Brooke ja Paytoniga. Nad olid meile rentinud maja, mis kohalejõudes oli hoopis maha müüdud ja neile mitte teada antud, seega paanika oli korralik. Õnneks on Stuart korralik organiseerija, ma kohe armastan seda, kuidas tal kõik on alati korraldatud. Ma üldse olen viimasel aastal hakanud seda omadust inimestes väga armastama, sest ma ise olen väga hakkaja ja kohati ma lihtsalt ei viitsi, et kõik on minu õlul. Ühesõnaga organiseeriti meile siis esimeseks kaheks ööks asendusmaja, kuhu me oma kodinatega ka kolisime. Kuna ma olin öösel üsna magamata ja lennukis magasin ka ainult 45 minutit, jäi minu jaoks õhtu üsna lühikeseks.
Ahjaa, me käisime õhtust söömas, ühes väga Pirita jahisadama sarnase vaatega restoranis ja skoorisin omale Caesari salati ja lõhe brokkoliga.
Teisel päeval olime meie Paytoniga üksinda, sest Stuart ja Brooke organiseerisid pulmasid ja kohtusid pulmakorraldajaga. Ilm oli üsna vihmane, seega tegime kiire pargitiiru ja läksime siis hoopis Village Marketisse sööma ja ühisel otsusel sai selleks Itaalia pizzarestoran. Väike preili sõi juustupizzat ja mina Parma singi, rukola ja balsamicu kastmega pizza. Mõlemad olid imehead. Pärast tahtsime veel jäätist minna ostma, aga kõigepealt oli kohvik kinni ja siis tõmmati meile ka veto peale vanemate poolt. Minu jaoks täielik katastroof, ma olen nii harjunud pärast söömist magustoitu saama, aga selles peres käivad asjad teistmoodi ja ma ei hakka ju ometi seal mässama. Käisime veel ranna ääres jalutamas ja läksime siis koju tagasi.
Tunni pärast läksime ekskursioonile uude majja, kuhu pidime kolmapäevast kolima. Ilma naljata võttis ekskursioon tund aega ja ma panen teile siia pildid, mis seletavad hästi, miks.
Õhtuks oli kohale jõudnud ka pruut, kes elas ka meiega terve nädala, kuigi me teda palju ei näinud just. Käisime neljakesi õhtusöögil kuskil klubis ja sõin wedge salatit steigiga, mis oli šokeerivalt hea. Ma siinkohal mainin, et see Kiawah Island resort oli lõpuni välja minu jaoks üks suur müsteerium, see oligi konkreetselt terve saar. Väravast alates meie majani oli hea 25 minutit sõitu autoga ehk päris suur. Seal siis olid erinevad klubimajad, bassein, restoranid ja majad, kus elasid klubiliikmed ja muud tegelased ka vist. See kõik oli nii suur ja nii arusaamatu minu jaoks, et ma sõitsin viimase päevani GPSiga ja ei leidnud kodu kunagi üles. Ühesõnaga õhtusöök oli meil siis ühes neist klubimajadest ja restoranidest.
Kolmapäeval oli mul vaba päev, hommikul pakkisime asjad kokku, teised juba kolisid teise majja, mina läksin kõigepealt shoppama charlestoni, mis oli tunni aja kaugusel ja liitusin nendega alles kella viie ajal õhtul. Charlestonis oli vahva, käisin outletsis, kus ma ostsin ainult jäätist, polnud päris Florida stiili suur keskus ja kaup oli ka kuidagi lahja. Edasi sõitsin mööda linna, käisin Rossis, TjMaxxis, Targetis, kolmes walmartis ( mul oli vaja midagi kindlat osta ja kõik poed vedasid mind alt ) ja ULTA makeup poes ka. Lõunat sõin Poke Bros, kus ma sain oma elu top3 pokebowli, jumal, kui hea. Top1 on endiselt Raba kaasa restoran Tallinnas, ma armastan neid.
Kolmapaeva õhtul olime siis koeraga kahekesi uues hiigelsuures majas, teised läksid perekondade õhtusöögile, pruudi ja peigmehe pered kohtusid mingi teist korda elus. Ja kuna seal villas ei tohtinud koera üldse olla, tehti meile erand, et tohime, kui koera üksinda ei jäta kordagi, seega me hangisime siis koos minu toas. Kui teised tagasi jõudsid, olid nad mulle ka õhtusöögi kaasa toonud, tõmbasin selle kahe sekundiga omale sisse ja uneaeg.
Neljapäeval otsustasime me Paytoniga lõpuks minna basseini äärde, kus olid torud. Ma igal tavalisel juhtumil oleks läinud koos temaga hullama, aga mu kõrvad olid mingis imelikus konditsioonis ja ma ei tahtnud neid üldse märjaks teha või vee all pikalt olla, seega möllas üksnes väike preili.
Õhtul oli meil rehersal dinner ehk mängiti pulma läbi. Õppisime, kes millal kõnnib, mida ütleb, kuhu istub, kuhu astub. Pull värk ikka see ameerika pulm. Meie õnneks ei pidanud pärast läbimangimist sööma jääma, seega sõitsime poest läbi, ostsime (üllatus üllatus) pitsat ja läksime koju multikaid vaatama. Väga mõnus.
Reedel oli jälle imeilus ilm ja meie tõmbasime Paytoniga kohe hommikul basseini äärde ära ja jäime sinna järgmiseks kolmeks tunniks. Õhtut arvestades veidi vale lüke, aga noh, mis seal ikka. Õhtul toimus welcome party pulmas ehk kõik külalised tulid kokku, söödi snäkke ja joodi ohtralt. See küll ei pidanud tavalise ameerika pulma osa olema, ainult juhul, kui tegemist on destination weddinguga ehk sisuliselt kui pruutpaar abiellub mujal kui oma päritolu kohas. Üritus kestis kaks tundi ja väljas oli 30 kraadi ja null varju ja ma pehmelt öeldes surin seal. Lisaks kippus Payton seltskonnas olema üsna üleolev ja teda ajas väga närvi, et mingi Gerli teda jälgima on pandud. Pärast üritust jälle meie kahekesi läksime minema, vanemad jäid veel sinna, käisime võtsime koera korterist, kuhu ta kogu aeg kinni pandi, kui me ära olime ja läksime koju.
Laupäeval oli siis lõpuks käes suur päev – Chase ja Alexi pulm. Hommikust saadik oli üks suur korraldamine, kõik plaanid ja kellaajad muutusid kogu aeg ja mul oli väga raske planeerida ennast valmis, aga hakkama sain. Lõpuks kella nelja ajal läksin peokohta koos pulmaisa ja tema naisega, pidu algas 17.30. Millest oli väga kahju, oli nädal aega 30 kraadi ja päikesega ilm asendunud paduvihmaga. Seega esialgu õues toimuma pidav pulm toimus hoopis siseruumides ja ma ausõna olin selle üle nii õnnelik, sest esiteks oli sees palju külmem ja teiseks, tegi see tseremoonia palju isiklikumaks, minu meelest. Üleüldiselt mul peost palju rääkida ei ole, sest esiteks, ma osalesin seal küllaltki vähe ja tegelesin rohkem Paytoni ja tema lõbustamisega ja teiseks, sest ma isiklikult tundsin, et mulle on eelnevad pulmad (kus ma osalenud olen) meeldinud tunduvalt rohkem. Söök oli imehea, bänd oli suurepärane, kook lihtsalt suussulav ja meie lahkusime peolt veidi pärast üheksat, et peatusega võtta koer ja minna tagasi oma lossi, kus me mõlemad uinusime veel enne, kui vanemad üldse koju jõudsid.
Pühapäeval oli meil kõigil üsna relax päev, sest nädal oli olnud üsna pingeline ja palju tuli teha ja korraldada. Lõunaajal käisime mina, Brooke ja Payton söömas kõik koos ja rääkisime tüdrukutejuttu ja sõime head toitu. Hiljem ma magasin veidi ja siis jäime väikese preiliga üksinda, sest vanemad läksid kohtinguõhtule. Meile õnneks väga meeldis koos aega veeta ja nii polnud see mingi probleem. Üldiselt olin ma terve nädala nagu au-pair, kogu aeg olemas, kui oli vaja ja aitamas nõu ja jõuga. Vaatasime multikaid ja oligi öörahu aeg, sest järgmine päev tõotas tulla pikk meile kõigile, eriti mulle, kes ma pidin South Carolinast ära lendama.
